Pole ammu kirjutanud siia, sest nii palju muutusi on elus toimumas. Täitsa põnev kohe!

Juba on mai lõpp käes. Viimaseid postitusi lugedes läheb aeg ikka nii ruttu. Alles ma kirjutasin oma lõputööd ja nüüd ei jõua tulemust ära oodata. Tahaksin lihtsalt näha juba kirja, kus on öeldud, et bakalaureusekraad on läbitud.

Praegu aga kolisime Erikuga Kiili. Oleme endiselt veel maja- ja koeravalvurid, kui vanemad reisil käivad. Nii et kaks nädalat pesitseme hoopis siin. Tundub, et ilusate ilmadega on kööga, aga õnneks sai nädalavahetusel maksimaalselt head ilma ära kasutada.

Vahepeal käis Erik  10 päeva sõjaväe kordusõppustel. Reedel sai sealt metsast välja. See aeg pani mind küll mõtlema, kui kahju on mul neist inimestest, kes üksi elavad. Ilmselt sõltub see inimtüübist, aga ma ei kujuta ette kui ma peaksin elama elu lõpuni üksi, omaette. See oleks ikka päris masendav. Sõpradega võid ju kokku saada ja väljas käia, aga see pole ikka päris see. Kui tuled ikka õhtul koju ja sul pole kellegiga rääkida ja oma päevaasju arutada,  siis on ikka nukker küll. Nii et superhea meel, et meheraas jälle tagasi on!