L'ist, riietest ja muust.

Nüüd on ametlikult viimane trimester käes ning 90 päeva on veel rasedust jäänud. Ei-ei, ma ei loe iga päev tunde tähtajani, mul on selleks telefonis äpp ("I'm Expecting"), mis minu eest arvutab :) Eile sai juba 27 nädalat täis, 13 veel ainult jäänud. Mäletan, et kui Erik sõjaväes oli, siis ca viimased 13 nädalat ma lugesin päevi, et ta metsast välja saaks. Nüüd umbes sama pikk aeg jäänud. Käisin siis eile ämmaemanda visiidil. Kõik oli tip-top. Kuue kuuga kaalu juures 5,9 kilo, nii et täitsa rahul. Ehk jään nüüd ikka viimase kolme kuuga sinna 10-12 kilo vahele. Järgmist kohtumist oktoobri lõpus ma enam väga ei oota, sest siis pean vereanalüüsi viima ning vaadatakse, ega ma juhuslikult paari kuuga HIVi endale ligi pole saanud (mind ajab igakord nii naerma, kuidas ämmaemand surmtõsiselt räägib, et jaa nüüd järgmine kord kontrollime, ega sul HIVi pole. Kaks kuud tagasi juba kontrolliti, no tõesti? Aga ju siis on vaja), kontrollitakse veresuhkrut ja muud. Seda veresuhkru tulemust ootangi kõige vähem. Rasedatel nimelt on see tavaliselt kõrgem kui muidu ning möödunud kord oli see mul 5,2, kuigi võiks alla viie olla. Ja nüüd kui peaks kõrgem olema, siis mind saadetakse tegema mingit nõmedat testi, kus peab jooma hunnik glükoosivedeliku tühja kõhu peale. See ei kõla üldse hästi! Ämmaemand ise räägib ka, et ega see tore olema ei saa. Emadel veresuhkur normaliseerub pärast lapse sündi, aga kardetakse just, et äkki süüakse laps liiga suureks. Põhimõtteliselt peaksin ma oma menüüs puuvilja tarbimise minimaalseks viima. Jube- jube, ei kujutagi ette, mis ma siis sööksin. Praegu söön 1-2 puuvilja päevas ja see tundub nii asendamatu. Loodetavasti nii hullu stsenaariumi järgi ei lähe, kuigi seda rasedusdiabeeti ma endale kirja küll kuskile saada ei tahaks. Õnneks on nii vähe veel jäänud, et need arstid ei jõuaks mind selle aja jooksul oma testide ja nõustamistega enam palju piinata.

Manni nimi hakkab meil L'iga ning on üleüldse sarnane minu nimega. Pliksi jaoks on kõik ette valmistatud ja suuremaid kulutusi enam tegema ei pea. Olen siiani kirja pannud kõik kulutused (alates vitamiinidest raseda riieteni välja) ning läinud on 1174 eurot. Arvestades minu sahkerdamisi ja diilitamisi, siis oleme üsna headesse piiridesse jäänud, sest kulutuste hulgas on täiesti uus 3n1 vanker, uus voodi ja palju muid uusi asju. Samas tean ka neid, kes on ostnud endale 1000 euro eest ainult vankri. Seega oleme oma eelarves hästi toimetanud. Väiksemaid kulutusi tuleb muidugi veel - beebikool, haiglasse nipet-näpet, võibolla veel vann jne. Kui on keegi, kes asju plaanib osta, aga ei tea kust alustada, siis mul on üsna hea nimekiri olemas. Küsi julgelt.

Ja nüüd lõpuks riietest. Nendega on kõige rohkem diile tehtud. Kokku on ca 60 riideeset. Ei tasu muretseda, päris hull ma ka pole, sest riided on mõeldud kuni 8-10-kuusele. Rohkem neid pole plaanis varuda ka, kui just poes midagi väga ilusat ei näe. Osad asjad oleme poest ostnud, osad Aliexpressist tellinud ning pooled riietest ostnud neilt, kes hästi oma asju hoidnud, mõned asjad ka saanud. Vahepeal ma istusin kolme suure kilekotitäie riietega ja siis ma sain aru, et pole mõtet üleliigseid asju kokku koguda. Alles jätsin kõige ilusamad asjad ning ülejäänud müüsin edasi. Nii et lõppude lõpuks sain ma need asjad ikkagi tasuta. Aliexpressist tellitud titeriided on kõik olnud superkvaliteetsed, oleme väga rahul. Osad asjad on olnud samad, mis H&Mis müüakse, lihtsalt poole odavamad. Võib siis kolm korda mõelda, mis juurdehindlus poodides tegelikult on. Puudu on kõige väiksemad riidenumbrid, sest neid tundub kõige mõttetum varuda, kuna beebi kasvab neist kohe välja. 20 november lähme tasulisse ultrahelisse dr Šoisi juurde (kirjutan temast hiljem) ning siis saab ehk lapse eeldatava suuruse teada. Ja eks kui sünnibki päris tilluke, siis saab Erik haiglast otse poodi minna. Kõikide nende asjade peale on läinud 54 eurot!

Kui peaks millegipärast poiss sündima, siis  saan talle selle sinise kleidi selga panna!

Kiitused suurepärasele mehele!

Vahel ma mõtlen, et kust küll üks naine nii hea mehe sai? Aga eks heal naisel peabki hea mees olema!

Ta on ikka uskumatult tubli. Ei suuda vahepeal ära imestada. Lihtsalt kõik mis ta ette võtab, teeb ta ära ilma suurema jututa. Vahel ma näen kui palju ta endale eesmärgistab ja ükskõik kui raske ka poleks, saab ta lõpuks oma asjad ikka tehtud. Milline mees on viie aasta jooksul käinud sõjaväes, astunud kõrgkooli, kooli kõrvalt tööl käinud, elujärge parandanud, vanemate kodust välja kolinud, norra keele algkursused lõpetanud, kõige kõrvalt trennis käinud, kihlunud, naise võtnud, kõrgkooli edukalt lõpetanud, paremale ametikohale saanud, isaks saamas, maja ehitust planeerides ning kahel töökohal käies veel nii muuseas A- kategooria load saanud? Ise alles 25! Olles samasugune nagu kõik teised, lihtsalt tahe midagi teha on suur. Kõige juures suudab ta jääda rahulikuks, lõbusaks, heas mõttes irooniliseks ja olla tema ise. Mulle pakub alati kõvasti nalja, kui keegi tuleb mulle rääkima, et oi ta on nii tasakaalukas ja rahulik, ei ärritu kunagi ning teda on kindlasti jube lihtne veenda. Tegelikult on temas nii palju, mis pealtvaadates välja ei paista. Täpselt vähi tähtkujule omane, teda tunnevad ainult need, kelle ta on lasknud endale ligi. Minule jäi ta kunagi silma just maitseka sarkastilisuse ja irooniaga. Inimene, kes suudab ärritudes jääda mõistuse juurde, sealjuures ei jäta ta midagi ütlemata. Ta on täpselt selline inimene, kes võib väga ilusti öelda sulle väga halvasti. See mulle meeldibki, sest erinevalt temast olen ma tema vastand. Ta on arukas ning teadlik paljust, temaga on hea argumenteerida ning temas on sisu. Ta on hooliv ja armas oma lähedaste vastu, aga mitte kunagi selline imal mees, kes kasutab mingeid tobedaid „armsaid” väljendeid, mis tegelikult paljudele naistele vist ka peale läheks. Õnneks mitte mulle. Ta oskab naise panna tundma naisena ning suudab märgata pisiasju. Ta aktsepteerib mind täpselt sellisena nagu ma olen. Kohe üheksa aasta jooksul ei ole mul siiani saanud temast villand.

Minu meelest muutub ta iga aastaga aina paremaks!

Kõik saavad ilmselt niigi aru, kellest ma räägin. Aga ma tean, et talle ei meeldiks kui ma postituse temast kirjutaksin, seega ma nime jätsin välja J

Ma armastan Sind! ♥

Õunakook

Mõtlesin üle pika aja õunakooki teha ja mitte mingit tervisliku, vaid ikka sellist nagu vanasti tehti. Käin usinasti trennis, vahepeal peab ennast premeerima ka :) Kuigi seda kooki sööme me ilmselt nüüd mitu päeva, aga väga hea tuli!

Tainas:

• Neli muna
• 2 tassi jahu
• veerand tassi suhkrut 
• 400 ml kohvikoor
• 1/2 tl küpsetuspulber
• 1/2 tl vanillisuhkur
• 200 g margariin

Veel:

• 4 suurt õuna
• kaneel

Segad kõik taignasse minevad asjad kokku. Hakid õunad, vajutad taigna sisse, lisad kaneeli. Ahjus 220 c, 20 minutit.

Seenekaste oma seentest

Sel aastal on kõva seeneuputus. Mul vanemad sattusid korjates nii hoogu, et saime neilt ligi 2 kilo seeni, mis olid juba läbi praetud. Tegin lõpuks traditsioonilist seenekastet. Kogused viiele.

Seenekaste:

1. 5 dl seeni
2. 5 dl piima
3. 100 g merevaiku
4. 2 väikest sibulat
5. 3 spl jahu
6. soola

Prae seened sibulaga. Lisa jahu ja kuumuta veel korra läbi, võta tulelt. Lisa piim, kuumuta keemiseni pidevalt segades. Lõpus lisa merevaik, sega seni kuni ära sulab. Lisa vahepeal maitse järgi soola. Ongi valmis :)

Kartulipuder:

1. 1 kg kartulit
2. 1 tass piima
3. 2 spl taluvõid
4. soola

Keeda kartulid pehmeks, nõruta. Lisa või ja lase seista. Tambi pudrunuiaga ja lisa piim ning maitse järgi sool.

Rasedana kursustele

Olen juba ammu mõelnud, et tahaks raamatupidamisega natukene tutvust teha. Kasulikud teadmised, mida omandada ja ära kasutada oma tegemistes. Samuti saaks tulevikus ehk ka ise raamatupidamisteenust pakkuda. Kuna ma väga ei orienteeru selles, vaid baasmõistetes kui sedagi, siis tekkis mõte raamatupidamise algõppe kursused võtta. Mõtlesin, et kuna praegu on veel kolm kuud vaba aega, siis plaan ongi kursustega alustada oktoobri alguses. Kogu algõpe kestab 60 akadeemilist tundi, mis hakkavad toimuma teisipäeviti ja neljapäeviti. Üks kord kestab neli tundi õhtusel ajal, seega kursus peaks lõppema juba novembri lõpus. Nii jääks veel kuu aega enne lapse saamist puhkust nautida. Programm on jaotatud teoreetiliseks ja praktiliseks osaks ning iseseisvaks tööks. Samuti tundub õpe üsna intensiivne. Ehk jäävad teadmised nii paremini külge ka. Kindlasti kui huvitama hakkab, siis tahaks seda poolt edasi täiendada ning võtta ka täiendõppe koolitus juurde. Eks näis.

Kui kellelgi on veel taolised mõtted peas olnud, kuid pole kuskilt alustanud, siis anna endast märku. Toredam oleks kellegiga koos need kursused läbida! :)  Koolituse hind on super mõistlik ning tasub end kindlasti ära ning uued teadmised ei jookse kunagi mööda külge alla!

Apelsinimaitseline kana

Nägin TV3's mõni aeg tagasi kui toitumisnõustaja Erik Orgu süüa tegi. Mõtlesin, et proovin järele ja täitsa hea tuli. Jagan teiega ka, sest toidu valmistamine ise läheb imekiirelt ja lihtsalt. Ma tegin söögi kaheks päevaks (4-le):

Vaja:

1. 900 g kanafilee
2. 400 ml kohvikoor
3. 1 apelsin
4. sool, pipar

Puhasta filee, lõika sobivad tükid, prae läbi soola ja pipraga. Pigista kanale peale 1 suur apelsin ning lisa kohvikoor. Sega, võta tulelt ning hoia kaane all mõni minut.

Kõrvale tegin riisi ja kurgisalatit (kurk, söögiäädikas, näputäis soola ja suhkrut, till)

Head isu!

Elu minu sees

Tegelikult on siiani imelik mõelda, et keegi reaalselt elab mu sees. Keegi väike inimene, kellel on oma süda, kopsud, pea, käed-jalad, oma nägu. Ja ta elab hoopis oma elu. 95% päevast pidi küll beebi magama, aga ma ikka vahepeal äratan ta üles ja räägin temaga juttu. Tegelikult tunnetab ta minu häält juba algusest peale, aga reaalselt kuulma hakkas ca kuu tagasi. Ma tavaliselt räägin nii kõva häälega ja palju, et vahel ma mõtlen, ega ma ei kurna teda sellega. Aga tundub, et ta on harjunud. Tavaliselt me suhtleme hommikuti ja õhtuti, vahel annab lõunal ka endast märku. Lasen talle tihti samu laule läbi kõhu, eks siis ole näha kas see talle sündides ka meeldib. Igasugused uuringud on näidanud, et laps oskab reageerida nüüd puudutustele ning tema pulss kiireneb erinevatele helidele ja ta liigutab end muusika rütmis. Muidu peaks beebs olema ca 35 cm pikk ja kaaluma 900 grammi ligi, aga need on sellised keskmised mõõdud. 

Kunagi mõtlesin koguaeg, et tahaksin juba nii väga teada, mis tunne on, kui keegi minu sees liigutab. Kui reaalselt vaatad oma kõhtu ja keegi teine seal sees end pöörab. Hakkasin liigutusi aktiivsemalt tundma 19. nädalal, kuigi varem oli ka märke, aga arvasin, et ajan millegi muuga segamini. Nüüd praktiliselt iga nädalaga näen, kuidas kõht aina suuremaks läheb ja tunnen reaalselt kuidas nahk ja organid mu sees venivad. Iseenesest see midagi toredat pole, sest tihti on see valus. Samas iga nädalaga tunnen ja näen lapse liigutusi aina tugevamalt ja tahaks juba näha seda hetke kui reaalselt tema jala- või käejälge oma kõhul näen. Tunne ise on naljakas, vahel kui ta omaette kõvasti rapsib, siis ma lihtsalt naeran. Sest tegelikult on see ikka nii veider, et inimese sees on teine inimene. Nüüd on muidugi eriti tore see, et ta reageerib mu puudutusele nagu ka all videos näha. Ei tea küll paljud reaalselt aru saavad, aga üsna raske on õigeid momente videole saada. Vast aimu saab ikka.

Just mõtlesin, et eriti naljakas oleks suvel lõpurase olla. Lähed bikiinides oma kõhuga randa ja kõht elab võõrale silmale nähtavalt hoopis oma elu. 

Uskumatu, et juba järgmisel nädalal algab raseduse viimane trimester ning pole enam kaua jäänud, et meid varsti kahe asemel kolm on.

Kuhu aeg kaob, mis edasi saab?

Uskumatu kuidas aeg lendab! Vahel ei suuda lihtsalt uskuda. Mul on tunne, et mida aasta edasi, seda kiiremini see läheb. Mäletan, et lapsena tundus suvi nii pikk ja igasugused lastelaagrid, mis kestsid tegelikult nädal, tundusid kuu pikkustena. Nüüd vaatad ühte aastat ja jõuad vaid mõelda, wow, suvi algab ja jõulud juba läbi. See paneb aina rohkem mõtlema, et tuleb iga võimaliku hetke nautida ja hästi ära kasutada. Ei ole mõtet lükata oma tegemisi edasi lootuses, et äkki läheb ajaga elu veel paremaks ja veel lihtsamaks. Elada tuleb hetkes.

Õnneks ma olen leidnud enda kõrvale inimese, kes mõtleb minuga sarnaselt. Või õigemini kohe-kohe üheksa aasta jooksul oleme kokku kasvanud ja selle aja jooksul oleme hakanud mõtlema ühes suunas. Juba põhikoolis olles arutasime Erikuga, millised on laias laastus meie tulevikuplaanid ja kas ning kui kardinaalselt need teineteisest erinevad. Oleme mõlemad sellised, kes mõtlevad 1-2 sammu ette ja juba siis sai kõik võimalikud olukorrad, mis elus ette võiksid tulla, läbi mõeldud. Ala, et mis saaks, kui ma peaksin 17- aastaselt lapseootele jääma või kui koolidega ei peaks mingil imelikul kombel kõik plaanipäraselt minema jne. Ma ei tea miks, aga ma olen alati olnud selline, kes mõtleb igast eluetapist kõige hullema versiooni välja ning lepin sellega juba eos ning siis kui kunagi midagi sellist juhtuma peakski, ei kukuks ma shokist kõrgelt pilvedest alla reaalsusesse. Hea hiljutine näide oli ka pulmadega. Täpselt tüüpolukord, kus kujutasin endale ette, et kui pulmadega peaks kõik nihu minema (äikesetorm, välitelk on vihmast läbi vettinud, inimesed rahulolematud, vale tort..), siis olgu kasvõi nii, aga isegi siis ei laseks oma meeleolu alla.  Nüüd põhipointi juurde tagasi tulles, siis ma leian, et kõige õigem on käituda oma sisetunde järgi ning kui see ütleb, et mõte on hea, siis järgi seda. Tuleb ennast lihtsalt rohkem usaldada. Eelmise aasta veebruari kuus võtsime Erikuga vastu otsuse, et nüüd oleme valmis koos pere looma. Kiired arvutused ja exceli tabelid ning kõik tundus õige, kuigi elasime siis veel 35 m² korteris ja mina käisin veel kõrgkoolis. Aga siis oli  juba kõik minu jaoks  absoluutselt läbi mõeldud, alustades hetkeolukorrast, lõpetades lapse sünni tähtkujuga. Üldjuhul tunnen, et elu paneb ka ise paika, mis ja millal tulema peab. Laps otsustas ka alles aasta hiljem tulla.

Samas ma tunnen, et kui on mingid sihid, unistused, mõtted, siis ei ole mõtet ajal raisku minna. Meil on Erikuga olnud kindel plaan kunagi oma majas elada, kas siis varem või hiljem. Nüüd mõtleme, et milleks oodata 10 aastat, lootuses, et äkki toimub mingisugune metsik rikastumine lotovõidu näol. Tõenäosus et see juhtub on ehk 0,5% kui sedagi ning kümne aasta pärast ei tahaks kahetseda tuulde loobitud aega, mis kulus ainult mingile ootusele ja tühistele tegemistele. Ei ole hea end teistega võrrelda, aga imetlusväärne on vaadata Eriku eakaaslasi, kellel on meiega sarnased plaanid. Erinevalt meist, peavad nad alustama oma teekonda maa ostmisest pangalaenuga. Aga ikka on visadust edasi minna. Samas hingab mul kuklas alati oma isa suhtumine, kes on mitmeid maju ehitanud, et see ei ole midagi nii utoopilist, kui alguses tundub.  Lõppude lõpuks otsustame ikkagi Erikuga ise, mis on meie võimalused ja soov, aga hea on näha ja kuulda positiivseid mõtteid kõrvalt. Kindlasti ei tasu mõelda, et oh see ongi nii lihtne, kui raha on ja mine vaid panka ning võta laenu. Ei ole need asjad päris nii. Raha pole kunagi liiga palju. On olnud ka kuu lõppe, kus pangakontol vaatab vastu 65 senti, aga midagi pole sellepärast tegemata jäänud. Ütlen ausalt, et see ei ole edu võti. Võti on hoopis oskuses suhelda ning leida alternatiive, julgus küsida ja rääkida oma ideedest perekonnaga. Alati ei ole enda mõtted kõige õigemad ning ausalt oma mõtteid teistega jagades, on võimalik jõuda hea lõpplahenduseni.

Lõpuks võtsime nüüd Erikuga vastu otsuse, et kui kuskilt ei alusta, siis ei saagi midagi tehtud. Nii alustame ka lõppude lõpuks oma maja projekti loomisega. Palju on, millele mõelda ja kolm erinevat eskiisi on juba paberile visandatud. Oma maja loomisel tahan arvestada absoluutselt kõigega, ka feng shui ja hea tubade asetusega. Õnneks tegelevad nii Erik kui ka mu vend majade projektijuhtimisega ning ainuüksi oma peres on nii palju näiteid  erinevatest majadest, mida omavahel mix’ida. Hea on näha teiste tehtud vigu, et ise selle võrra paremini teha. Samuti ka näha häid lahendusi, mida enda kodus kasutada. Hea on olla pere „pesamuna” ja kõigilt teistelt õppida.  Aga nagu öeldud, siis kõik on veel alguses. 

Ära raiska oma elu, vaid tegutse! Samuti ei tasu pead norgu lasta, kui asjad ei õnnestu. Ju siis polnud õige seda teedpidi minna. Ja millega minul on raske kohaneda, on riskimine. Aga selge on see, et kes ei riski see shampust ei joo :) Olen õnnelik, et minu kõrval on tasakaaluks Erik, kes vahepeal toob mu ideede lennust maa peale tagasi, kuid samas on alati valmis leidma kompromisse, et üheskoos edasi minna.

Mehed sünnituse juures?

Ma olen viimase paari nädala jooksul näinud mitmeid üllatunud nägusid, kes kõik uurivad, et kuidas sa ikka sünnitada plaanid. Kas saadad Eriku ilusti ukse taha või hoopiski koju? See tundub ikka nii veider. Minu meelest ei ela me enam vene ajal, kus mehi ei lastud haiglasse lapsi vaatama ja siis tehti aega parajaks sõpradega õlli juues. Tänapäeval on võimalik laps ilmale tuua inimlikult ja nii heades tingimustes. Võimalus hiljem kasutada perepalatit, kus koos üheskoos esimesi tunde veeta. Veider kuulata neid „macho-mehe” jutte, et laps on nii kui nii rohkem naise oma ja saagu ise hakkama seal haiglas. Mees siis hiljem võibolla võtab lapse ehk sülle ja ostab talle mõne püreetoidu, siis on tema töö kasvatamise osas tehtud. Piinlik. Mina ausalt öeldes ei kaalukski sellise inimesega lapse saamist, ei mõtleks ka.  Kahjuks on selliseid naisi, kes valivadki oma lapsele taolise isa.

Meil on õnneks kõik risti vastupidi. Erik tahab just kõigesse kaasatud olla ja ka sünnituse juures kohal olla. Tema jaoks pole see mingi küsimus ning ta on lapse saamisest võrdselt sama vaimustuses kui mina.. kui mitte isegi rohkem veel. Inimestel, kes väga selle teemaga kokku pole puutunud, omavad mingeid erilisi väärarusaamu sünnitusest ja sünnituse ajal toeks olemisest. Midagi taolist nagu nad ise peaks arsti asemel lapse vastu võtma. Ma tean, et paljud naised ei taha meest juurde, aga kui loengutes käidud, siis muudetakse tihti meelt. 

Eriti humoorikas on see jutt, kuidas räägitakse, et hirm vere ees on nii suur ja raske on vaadata kui naine mitmeid tunde valude käes kannatab. No tõesti? Ärge ajaga naerma. Mis mees sa oled, kui sa ei suuda oma naisele toeks olla ja teda sünnitusele eelnevalgi ajal aidata? 

Aga eks las see jääda minu arvamuseks.

Rasedus & lisakilod

Aeg läheb nii ruttu! Rasedust on ainult 3,5 kuud jäänud. Suvi on läbi ja siiani oli lihtne kaalu hoida, süües soojade ilmadega vähe ja värskeid asju. Viimane arstivisiit (14. august) oli kaalu lisandnud 2,4 kilo. Neljapäeval pean taas kaalule astuma ja ei teagi mida oodata. Augusti kaks viimast nädalat olen küll palju ringi liikunud, aga söönud ka seda, mis pähe tulnud. Kui ma ükspäev avastasin end kell 9 õhtul võileiba nosimast, siis sain aru, et kuhugile tuleks nüüd piir tõmmata. Ma olen koguaeg seda mõelnud, et rasedus pole mingi põhjus rohkem süüa. Laps kõhus vajab päevasest annusest vaid klaasi piima rohkem joomist. Seega taldrikusse topelt söögi tõstmine pole kuidagi vabandatav. Arst ütles mulle, et minu kehakaalu juures võiks maksimum lisakilod jääda 15 kilo sisse. Kuigi isegi see tundub mulle palju, seega alates tänasest annan endast rohkem, et mitte liialt kilosid koguda. Paljud muidugi ei tea, millest kaal üldse koosneb: laps (ca 3,5 kg), emakas (ca 1 kg), platsenta (ca 0,5 kg), rindade suurenemine (ca 1kg), lootevedelik (ca 1 kg), organismis tekkiv vedelik (ca 1,5 kg), suurenenud verehulk (ca 1,5 kg), rasvkate (ca 0,5 kg) = 10,5 kg -  seda kõike pean ma endaga kaasas kandma! Normaalkaaluga inimesele piisab 12 kg lisandumisest. Ülejäänud on puhtalt lisakilod, mis ladestuvad rasvkoena.

Kodus on meil nüüd samad reeglid, mis enne rasedaks jäämist. E-R ja üleüldse kodus magusat ei tarbi (koogid, kommid, küpsised, jäätis), ei söö saia/saiakesi/nisujahu, ei tarbi karastusjooke/alkoholi, ei osta rämpstoitu (pitsa, burger, kiirtoit jms). Need reeglid õnneks kehtivad Erikule ka, nii et ta ei pääse. Ja hakkan jälle korralikult trennis käima. 2 x nädalas rasedate vesivõimlemises, 1 x nädalas ujumas ja trennivabadel päevadel 20 minutit kodus võimlemist. Youtube on täis igasuguseid lahedaid rasedate kavasid. Aeg on vanasse rutiini sisse sulanduda ja end jälle hästi ja tegusana tunda!                                                         

01.09.14                                                                         29.08.14