Potipõllumajandus

Mul on nüüd minu esimesed taimed, mida ma hoolega kasvatan. Kaks tomatitaime, sidrunmeliss, piparmünt ja basiilik. Eks näis, mis neist välja tuleb, aga täitsa toredad on nad mu aknalaual! Loodetavasti saab mõneks ajaks pakitee asemel värsket kraami kuuma vee sisse panna :)

Šokolaadiküpsised

Tegin üle pika aja kodus midagi magusat - šokolaadiküpsised.
Ülilihtne retsept.

Vaja on:

• 2 munavalget
• 40 g kakaod
• 200 g tuhksuhkrut
• natuke soola
• 2 sl vanillisuhkrut
• 270 g šokolaadi

Pane kaussi tuhk- ja vanillisuhkur, kakaopulber ja sool. Lisa munavalged ja sega, kuni tainas on ühtlaselt segunenud. Sega sisse hakitud šokolaad. Pane tainas teelusikaga ja u 2,5 cm vahedega küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures 15 minutit, kuni küpsiste pealispind on pragunenud. Lase küpsistel taheneda. 

Tervis

Aprill on super kuu! Ilmad on nii ilusaks läinud ja palju mõnusam on kõigega tegeleda. Aprilli algusest sain jälle pärast operatsiooni trennis hakata käima ja ühtlasi vaatasin ka toitumise üle. Facebooki tehti grupp „Naised trenni”,  kus on juba ligi 3500 naist, kes kõik näevad vaeva ühe eesmärgi suunas. Täitsa tore ettevõtmine ja annab motivatsiooni juurde. Ilusate ilmadega ei vaja keha enam nii palju toitu ka ja käes on jälle salatite ja kerge toidu aeg! Kõik see tervislik mõjub hästi väljanägemisele ja kaalule. Endal ka 3,4 kilo selle kuu jooksul maha läinud. Tore on talvel kogutust vabaneda! J

Lisaks kõigele sellele tundub mulle nagu aeg läheks üliruttu. Aprilli lõpp ongi juba käes. Mai kuus peame esitama oma bakalaureusetööd ära. Võiks juba esitatud ja hinnatud olla. Tahaksin väga selle etapiga ühele poole saada. Pole enam palju jäänud.

Üleüldse on palju muutumas – koolid saavad läbi ja uued plaanid silme ees. Vaatan, et seetõttu on ka blogipostitused harvemaks jäänud, aga püüan siia ikka kirjutada, et sõpru, perekonda, tuttavaid oma tegemistega kursis hoida J

Hommikusöök: blenderisse maitsestamata kohupiim, maitsestamata jogurt, külmutatud kirsid, banaan, piim.

 Lõunasöögiks tuunikalasalat: kapsas, tomat, riivitud porgand, sibul, tuunikala, oliivõli.

Head isu!

Algus pikale nädalavahetusele

Käisime eile sõbra 25. juubelit tähistamas BayernBöhmen Kelleris. Tore ja lõbus oli! Me saame Erikuga omadega alati varem valmis, nii siis tegime kodus aega parajaks. Käisin Erikul kõikides tubades kaameraga järel. Lõime veits meeleolu, Erik kirjutas kaardi ja seadsimegi sammud linna poole. Järjekordselt sellistel päevadel on ikka linnas elamine tõeline õnnistus. Vanalinn on kodu kõrval ning vaja ainult üle Lindamäe kõndida. Öösel hea allamäge jälle kodu poole tagasi tulla. Keller iseenesest mõnus koht, inspiratsiooni saadud Saksamaalt ja Tšehhist. Pakutakse just nende riikide toidu- ja õllekultuuri. Vahva!

Täna oli mul full package autohooldus oma kalli mehe poolt. Käisime vahetasime minu rehvid ära ja pesime auto seest-väljast puhtaks. Nüüd kohe hoopis teine asi, saab mõnusalt suvele vastu minna. Tükk aega juba nihelesin ja vingusin, et auto on NII must, kuigi keegi peale minu seda ei märganud. Suur aitäh abikaasale, kes oma abielukohustusi hästi täidab!

Ühtlasi tegin täna autost ka pildid, sest plaan lähiajal müüki panna. Tunne on kurb, sest auto on superhea, aga lihtsalt tuleb ratsionaalselt mõelda ning mingi uuendus teha. Pean veel mõtlema, kas osta uus auto asemele või hakata pere peale kasutama ühte autot, mis viimasel ajal üsna populaarseks muutunud. Eriti kui sõidetakse samas suunas. Aga suure tõenäosusega ostaksin ikkagi uue auto, lihtsalt aastalt värskema ja ideaalis tahaksin mõnda väikest punni, kuhu mahuksin mina ja mu trenni-või poekotid ära. Sellist armast pisikest, kes mahuks igale poole hästi ära, võtaks vähe bensiini ja teeniks mind truult. Ma pole kohe kindlasti see inimene, kes ostaks endale liisinguga hirmkalli auto, isegi kui saaksin seda endale lubada. Lihtsalt endal hakkaks piinlik, eriti kui pole selleks mingit vajadust. Naeran alati neid, kes elavad kuskil 1- toalises korteris, või veel parem vanemate kodus, aga sõidavad vähemalt  Porsche või Audi džiibiga. Pole veel aru saanud, kellele tahetakse muljet avaldada. Aga eks inimesed ongi erinevad.

 

Katsikud

Täna käisime venna lapse katsikutel! Andreas sündis 26.02.14, nii et tänaseks siis 1,5 kuu vanune. Super armas poiss! Nii väike, aga asjalik. Isegi naeratas mulle :) Sõime sushit ja kõik imetlesid kordamööda väikemeest. Kohe näha, et kõik on nii uus. Selline pildistamine hakkas kohe pihta, nagu esimest ja viimast korda saaks last pildistada. Kinkisime Erikuga katsikuteks riideid ja ühed papud. Titeasjad on nii armsad, et neid jääkski ostma. Natuke pilte ka:

Mis pärast kooli ? Kiilist, tööst, Vaela Koostöökeskusest

Kus Kiili vald asub ja miks Kiili?

Linnast Kiili valda sõidab ca 20 minutit. Ideaalne linnalähedane vald, kus pole palju müra. Naabriteks on Tallinna linn, Kose, Saku ja Rae vald. Kiili vallas elab inimesi ca 4500 ligi. Sealhulgas siis ka minu perekond. Vanaisa pärandas ühe Vaela külas asuva suure maatüki minu isale, kes on aastaid seda kohta arendanud. Mu vanemad ning venna ja õe perekonnad elavad kõik Kiilis ning samuti töötavad seal. Praktiliselt kui Kiili kolime, oleks mu paremal käel naabriks vend ning venna majast üle tee elavad vanemad. Metsatuka taga aga õde oma perekonnaga. Kõik familia oleks jälle koos, ainult et erinevates majades. Meid on just nimelt nii kasvatatud, et itaalia perekonna stiili me kindlasti ei järgi, kus mitu põlvkonda suudaksid elada ühes majas.  Soov Kiilis elada tuleb enne kõike sellest, et mu perekond on seal, asukoht on hea ning sisetunne ütleb, et just see on õige koht. Muidugi ei tähenda see seda, et Kiili kolides ma seal ka surmani elaks.  Samuti igapäevased toimingud hakkaksid olema palju lihtsamad, sest Erik töötab Kiilis, minu töökoht hakkab olema samuti Kiilis, sest avame nüüd mai kuus seal Koostöökeskuse, mis juhuslikult hakkaks olema ka meie kodust üle tee. Ühtlasi tärendavad ka silme ees uued väljakutsed, mis samuti on seotud Kiili vallaga. Aga sellest kirjutan ehk siis kui asi kindel on. Pole ju mõtet enne hõisata. Üldiselt ma tunnen, et kui ise olla tubli ja positiivne, siis tuleb ka kõik hea su juurde iseenesest. Ilmselt Kiiliga mind seobki emotsionaalne side.

Punased katused venna ja vanemate omad. Üleval ringtee juurde valgele pinnale ehitati Koostöökeskus.

Vaela Koostöökeskus

Minu usin ja ettevõtlik isa otsustas aastaid tagasi, et oleks tore kui Kiilis oleks selline koht, kus inimesed saaksid kokku tulla ja ühiselt mõelda. Alguses olid mõtted hoopis teised, aga arusaadav et need ajaga muutuvadki. Ja võivad ka hiljem muutuda. 2009. aastal asutasime MTÜ Vaela Külakoda, mis nüüd kannab kõnekeeles nime Koostöökeskus. Käisin siis alles 10. klassis ja tundus naljakas, et kuulun ühtäkki kuhugile juhatusse. Kogu projekt oli tõeliselt aega ja pingutust nõudev. Sellest oskab rääkida ilmselt kõige paremini mu isa, kes kogu oma jõu sellesse suunas. Üldjuhul mu perekonnaliikmete puhul on alati nii, et kui keegi midagi endale ette võtab, siis tehakse see ka ära. Sai kirjutatud erinevaid projekte ja Euroopast rahasid taodeldud oma eesmärkide täitmiseks. Selle projekti teostamiseks oli vaja endast anda 100%, palju oli närvipinget ja väga suur omavastutus, ka rahaliselt. Tänaseks, 2014. aastaks, on asjad läinud täpselt nii nagu nad minema pidid. Koostöökeskus on praktiliselt valmis, paneme kokku viimast mööblit, nipet-näpet haljastus ja üldiselt proovime endale luua positiivse meeleolu seal töötamiseks. Sõna koostöö ütleb juba Koostöökeskuse kohta küllaltki palju. Maja teisel korrusel leiavad endale koha kohalikud väikeettevõtjad, kes ei pea enam töö tegemiseks linna sõitma ja oma väärtusliku aega liiklusummikutes kulutama. Koostöökeskus pakubki kontoriruume inimestele, kes tahavad kodu lähedal töötada. Selleks, et kontoritöö liiga igavaks ei muutuks, on esimesel korrusel suur kööginurgaga saal, kus on võimalik läbi viia erinevaid koolitusi, seminare, beebikooli, huviringe jpm. Samuti on esimesel korrusel kaks käsitöö õpituba, kus on võimalik kunstiinimestel kokku tulla ja oma loomingut ka teistega jagada.  Viimased asjad veel viimistleda ja siis saab elu sisse puhuda. Ääretult tore on, et pole veel kuskil Koostöökeskust väga reklaaminud, kuid kohalikud tunnevad juba iseenesest huvi ning ootavad juba praegu, et saaks ruume kasutama hakata. Ja kõige lõpuks, ise olen seotud Koostöökeskusega, sest hakkan seda juhatama. Pöidlad pihku ja positiivsust, siis läheb kõik hästi!

 Kõik mööbel sai kolme päevaga kokku pandud. Kui õhtu lõpuks enam ei jaksanud, siis sai lapstööjõudu kasutatud. Vähemalt talle endale väga meeldis.

 Selline vaade igal õhtul Koostöökeskusest!

Kirjutaksin hea meelega ka muudest plaanidest, aga veel on natukene vara :)