Kõik on mööduv, nautige hetke!: Mis pärast kooli ? Kiilist, tööst, Vaela Koostöökeskusest

Kus Kiili vald asub ja miks Kiili?

Linnast Kiili valda sõidab ca 20 minutit. Ideaalne linnalähedane vald, kus pole palju müra. Naabriteks on Tallinna linn, Kose, Saku ja Rae vald. Kiili vallas elab inimesi ca 4500 ligi. Sealhulgas siis ka minu perekond. Vanaisa pärandas ühe Vaela külas asuva suure maatüki minu isale, kes on aastaid seda kohta arendanud. Mu vanemad ning venna ja õe perekonnad elavad kõik Kiilis ning samuti töötavad seal. Praktiliselt kui Kiili kolime, oleks mu paremal käel naabriks vend ning venna majast üle tee elavad vanemad. Metsatuka taga aga õde oma perekonnaga. Kõik familia oleks jälle koos, ainult et erinevates majades. Meid on just nimelt nii kasvatatud, et itaalia perekonna stiili me kindlasti ei järgi, kus mitu põlvkonda suudaksid elada ühes majas. Soov Kiilis elada tuleb enne kõike sellest, et mu perekond on seal, asukoht on hea ning sisetunne ütleb, et just see on õige koht. Muidugi ei tähenda see seda, et Kiili kolides ma seal ka surmani elaks. Samuti igapäevased toimingud hakkaksid olema palju lihtsamad, sest Erik töötab Kiilis, minu töökoht hakkab olema samuti Kiilis, sest avame nüüd mai kuus seal Koostöökeskuse, mis juhuslikult hakkaks olema ka meie kodust üle tee. Ühtlasi tärendavad ka silme ees uued väljakutsed, mis samuti on seotud Kiili vallaga. Aga sellest kirjutan ehk siis kui asi kindel on. Pole ju mõtet enne hõisata. Üldiselt ma tunnen, et kui ise olla tubli ja positiivne, siis tuleb ka kõik hea su juurde iseenesest. Ilmselt Kiiliga mind seobki emotsionaalne side.

Punased katused venna ja vanemate omad. Üleval ringtee juurde valgele pinnale ehitati Koostöökeskus.

Vaela Koostöökeskus

Minu usin ja ettevõtlik isa otsustas aastaid tagasi, et oleks tore kui Kiilis oleks selline koht, kus inimesed saaksid kokku tulla ja ühiselt mõelda. Alguses olid mõtted hoopis teised, aga arusaadav et need ajaga muutuvadki. Ja võivad ka hiljem muutuda. 2009. aastal asutasime MTÜ Vaela Külakoda, mis nüüd kannab kõnekeeles nime Koostöökeskus. Käisin siis alles 10. klassis ja tundus naljakas, et kuulun ühtäkki kuhugile juhatusse. Kogu projekt oli tõeliselt aega ja pingutust nõudev. Sellest oskab rääkida ilmselt kõige paremini mu isa, kes kogu oma jõu sellesse suunas. Üldjuhul mu perekonnaliikmete puhul on alati nii, et kui keegi midagi endale ette võtab, siis tehakse see ka ära. Sai kirjutatud erinevaid projekte ja Euroopast rahasid taodeldud oma eesmärkide täitmiseks. Selle projekti teostamiseks oli vaja endast anda 100%, palju oli närvipinget ja väga suur omavastutus, ka rahaliselt. Tänaseks, 2014. aastaks, on asjad läinud täpselt nii nagu nad minema pidid. Koostöökeskus on praktiliselt valmis, paneme kokku viimast mööblit, nipet-näpet haljastus ja üldiselt proovime endale luua positiivse meeleolu seal töötamiseks. Sõna koostöö ütleb juba Koostöökeskuse kohta küllaltki palju. Maja teisel korrusel leiavad endale koha kohalikud väikeettevõtjad, kes ei pea enam töö tegemiseks linna sõitma ja oma väärtusliku aega liiklusummikutes kulutama. Koostöökeskus pakubki kontoriruume inimestele, kes tahavad kodu lähedal töötada. Selleks, et kontoritöö liiga igavaks ei muutuks, on esimesel korrusel suur kööginurgaga saal, kus on võimalik läbi viia erinevaid koolitusi, seminare, beebikooli, huviringe jpm. Samuti on esimesel korrusel kaks käsitöö õpituba, kus on võimalik kunstiinimestel kokku tulla ja oma loomingut ka teistega jagada. Viimased asjad veel viimistleda ja siis saab elu sisse puhuda. Ääretult tore on, et pole veel kuskil Koostöökeskust väga reklaaminud, kuid kohalikud tunnevad juba iseenesest huvi ning ootavad juba praegu, et saaks ruume kasutama hakata. Ja kõige lõpuks, ise olen seotud Koostöökeskusega, sest hakkan seda juhatama. Pöidlad pihku ja positiivsust, siis läheb kõik hästi!