Homo- ja biseksuaalsus

Mõtlesin sellest kirjutada, sest see teema on täna väga aktuaalseks muutunud – ajakirjandus vohab neist artiklitest ja sotsiaalmeedias on juba mitmed inimesed selle kohta sõna võtnud. Inimesi ärritas Erki Noole artikkel, kus ta soovitab vältida praktiseerivate homoseksuaalide seltskonda.  (http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/nool-valtige-praktiseerivate-homoseksuaalide-seltskonda.d?id=65850324)
Ei keskendu sellele artiklile, sest on ilmselge, et riigikogu liige võiks enda arvamust paremini vaos hoida ning sellistel juhtudel arukamalt oma seisukohta väljendada. 

Homoseksuaalsuse puhul tuntakse siis igasugust huvi samast soost inimese vastu, biseksuaalsuse puhul mõlema soo vastu.  Tuhnides natukene ringi, avastasin, et kuni 1973. aastani peeti homoseksuaalsust psüühikahäireks ning alles 1990. aastal kaotas Maailma Tervishoiuorganisatsioon homoseksuaalsuse kui diagnoosi.

Varem, aastaid tagasi, polnud mul mitte mingisugust arvamust homo-ja biseksuaalsuse kohta, ilmselt olin siis liiga noor. Algselt, kui see ka kujunema hakkas, oli mu seisukoht range EI, sest  olen kasvanud perekonnas, kus on ikkagi ema ja isa ning praktiliselt minu tutvuskonnast puudus ka teise orientatsiooniga inimesi. Mida aastad edasi, seda aktuaalsem on ka teema ning seda enam kajastab ka seda meedia. Eestis on homo- ja biseksuaalsuse teema minu arvates küllaltki lapsekingades, sest oleme ju tulnud Venemaa võimu alt ning vana-kooli inimesed mõtlevad veel küllaltki nii nagu paarkümmend aastat tagasi neile peale suruti. Läänes aga ollakse kõvasti tolerantsemad.

Mina sisuliselt ei poolda samast soost inimeste abiellumist  ning laste lapsendamist, kuigi ka siin on kaheldavad küsimused õhus. (Näiteks, kas parem on lapsel kasvada lastekodus, kui samasooliste perekonnas ning ehk tõesti kooselu registreerimine notaris oleks parem variant kui abiellumine) Ei poolda sellepärast, et olen ise ehk natukene konservatiivse mõttemaailmaga ja leian, et traditsioonilised väärtused ja peremudel võiks toimida nii nagu siiani toiminud on. Siiski pean nentima, et mind enam see gay-teema absoluutselt ei ärrita. Näen positiivsest poolelt ehk seda, et inimesed saavad oma sisimas olla siiski õnnelikud ning pealegi on maailm niivõrd ülerahvastatud, et ehk see ongi väikseks piduriks sellele. Minu poolest elagu inimesed nii nagu nad soovivad, kuid sellisel juhul ei peaks seda paraadide ja muu jamaga propageerima. Sellest pole ma siiani aru saanud, sest leian, et see pole absoluutselt vajalik. Nii nagu ei korralda heterod suuremahulisi liikumisi, ei peaks ka seda homoseksuaalid tegema.

Olen aru saanud, et ega homoseksuaalsus polegi valik, vaid see võib olla tingitud sellest, kuidas on käitutud raseduse ajal (milliseid hormoone tarbitud, geneetiline pool jm tegurid). Ise mõtlen, et kui ka perekonnas, kasvõi oma laps, peaks olema homoseksuaal, siis kõige ebanormaalsem asi, mida vanemad teha saavad, on sellele inimesele selg pöörata. Pigem ei suudaks ma sellist käitumist tolereerida. Enne kõike tuleb mõistlikuks jääda ja kui ka üldse ei sobi vanematele see teema, siis võiks vähemalt mingid reeglidki paika panna, seni kuni laps kodus elab. Ei tasu unustada, et homo-ja biseksuaalid on teie enda kauaoodatud lapsed olnud!

Igatahes inimesed on erinevad ja ma leian, et ei ole vaja tuuleveskitega võidelda. Sel teemal on nii palju erinevaid seisukohti, et lihtsam on oma elu elada nii, et enda süda oleks rahul!

Armukadedus

Armukadedus on suhtes loomulik nähtus, kui see jääb normaalsuse piiridesse. Tihti öeldakse, et kui absoluutselt mingeid tundeid ei teki, siis ei ole tegu ka täisväärtusliku armastusega. Olukord läheb imelikuks, kui tühjalt lehelt hakkavad tekkima probleemid. On arusaadav, et inimesed ärrituvad mingis olukorras, kui varasemalt on selleks ka põhjust antud. Arusaamatu on aga see, kui hakatakse jaburalt käituma. Tobe on näha, kuidas täiskasvanud inimesed teineteist piiravad või raamidesse suruvad. Loogiline on see, kui räägitakse algselt selgeks, mis kummalegi sobib, mis mitte.  Ei tea, millest see tuleb, aga mõnel inimesel lööb see väga drastiliselt välja, kui hakatakse paaniliselt kontrollima teise inimese elu. Armukadedusel pole ilmselt piire, sest mõned leiavad, et kaaslane peaks igal sammul raporteerima ja endast teada andma. Tore on muidugi, kui teatakse, mida kumbki pool teeb. Absurdsuse tipp on pööraseks minna, kui ei kuulda teineteisest juba tund aega, hakatakse paaniliselt telefonikõnede, emailide ja sõnumitega pommitama. Ma arvan, kui selline ahistamine jätkub ning ei suudeta normaalsel kombel asju selgeks rääkida, siis on targem vist oma teed minna. Ei kujutaks ette, kui peaks end terve elu vangina tundma. Inimene on siiski omaette isiksus, kellel on tunded ja mõtted ning teisel inimesel pole mitte mingisugust õigust kaaslase privaattsooni tikkuda. Oluline on leida kompromiss ning enne kõike tuleb jääda mõistuse juurde. 

Lisaks sellele ei tasu kunagi emotsiooni ajel teist rünnata, olgu see kui raske tahes. Selle tulemusena lihtsalt kaugenetakse ning kui süüdistused on alusetud, siis on tohutult raske seda heastada, et sellest jälge maha ei jääks. 

Õnneks oleme meie Erikuga leidnud kuldse kesktee ning läbinud kogu selle kadalipu. Lihtsalt vahel kõrvalt vaadates tekib tunne, et tahaks inimesed pilvedest maa peale tagasi tuua. 

Edukad mehed

Pole juba ammu saladus, et edukate meeste saladus on suurepärased naised! Kindlasti on siin ka muid näitajaid, aga usun, et see on üks suurima tähtsusega. Muidugi on ka oluline meeste enda ambitsioonikus, mis paljudel puudub. Samas on arusaadav, et kõik ei saagi elada ega olla ühtemoodi.  

Edukate meeste alla kvalifitseeruvad majanduslikult heal järjel, õnnelikes peresuhetes ning eluga rahulolevad inimesed.  Kuidas kõike seda saavutada, kui poleks kõrval tugevat ning sihikindlat naist. Naiste tähtsus on nii oluline, sest mingil eluperioodil, kui mees püüdleb parima poole, on vaja tohutult suurt tuge. Ei kujuta ette küll neid ettevõtjaid või avalikus sektoris kõrgel kohal töötavaid mehi, kes tuleks pärast 12 H tööpäeva koju endale süüa tegema, kodu koristama, lastega mängima jpm. Lihtsalt füüsiliselt ei jaksa ükski inimene kõike korraga teha. Siin tulevadki mängu naised, kes küll ei pruugi samaväärselt meestega teenida, kuid kes on 100% toeks kõiges muus. Kui ambitsioonikas mees leiab enda kõrvale õige inimese, siis võib see liit olla kõigest tugevam. Tihti tuleb ette, et eneses kaheldakse, kuid kui on olemas teine pool, kes suudab arukalt analüüsida ning kõrvalt näha olukordi teistmoodi, toetades oma targa nõuga, siis annab see igatepidi indu juurde ainult edasi minemiseks. Ma arvan naiste silmis ei ole edukas mees vaid rahaliselt mõõdetav, vaid oluline on ka, kuidas suudetakse olla püsiv ning perekeskne.

Nii palju saab näiteid tuua edukatest ärimeestest, kellel on aastaid kõrval olnud samad naised. Näiteks kasvõi kõigile tuntud Armin Karu. Ise ei pea ka kaugelt otsima, sest minu pere mehed on samuti edukad ning pool sellest kiitusest kulub kindlasti nende naistele!

Kasvatamatus

Üha enam panen enda ümber tähele lapsi ning nende vanemaid, sest hoian isegi viimased 5 kuud juba ühte väikest poissi.  Ma arvan, et nii minu kui ka lapse jaoks on palju lihtsam, kui on kindel rutiin, nii on ka parem oma aega planeerida.  See võib küll tunduda nüri, kuid lõppkokkuvõttes on kõigil nii palju lihtsam. 

Huvitav on vaadata, kuidas lapsevanemad oma lapsi kasvatavad. Käime pidevalt väikse jõmmiga Kadrioru pargis jalutamas. Näen nii palju vanemaid, kes tunnevad piinlikkust või ei julge oma lapsi keelata teiste ees. See tundub nii veider. Võibolla osadel see lihtsalt tekib, kui on oma enda lapsega tegu.  Mul pole kunagi probleemi sellest, kui laps peaks jonnima, nutma hakkama või kurjaks saama kui ei taheta pargist lahkuda. Minu jaoks on nii ilmselge, et enne väljaminekut lepitakse reeglid kokku ning kui laps oma emotsioone hakkab teiste ees välja näitama, siis tuleb lihtsalt meelde tuletada konkreetse hääletooniga, millest sai enne väljaminekut räägitud. Siiani on toiminud see alati. Ei tea, kas asi on minus, aga ma ei tunne end absoluutselt halvasti, kui pean keelama last kellegi teise ees. Siiski on selliseid vanemaid küllaltki palju. Kahju on vaadata, kuidas ei saada hakkama, kui vanem on juba 10’dat korda öelnud, et hakkaks nüüd minema ning laps ei tee väljagi. Sellised väiksed diktaatorid, et ei saagi aru, kas vanematele meeldib kui nende väikesed pätid neile päha istuvad. 

Tohutult oluline on, et vanemad viiksid oma karistused ka lõpuni, kui tõesti muudmoodi ei saa. Ega laps ei aktsepteerigi sinu sõna, kui koguaeg lendavad tühjad sõnad. Minu jaoks on nii tähtis, et oleksid kindlad reeglid. Endal kui ka lapsel on lihtne ning mõlemad teavad, mida vastasel juhul oodata või teha.  Väga nõme on ka pidev keelamine, kui ei seletata, miks ei tohi nii teha. Mis mõttega siis üldse keelata, kui ei räägita väikese inimesega. Ilmselgelt ta varsti kordab oma tegu.  Samuti pole ükski laps „paha” laps, seda on tegelikult väga julm üldse öeldagi, sest ükski väike põngerjas ei taha olla paha. Tuleks pigem vaadata lapsevanemana enda käitumine üle, kas mitte ise ei olda kuskil kasvatuses valesti tehtud. 

Igatahes sel teemal võib lõpmatuseni jääda kirjutama, aga eks kasvatamatud lapsed saavadki indu juurde kartlikest vanematest.