Kasvatamatus

Üha enam panen enda ümber tähele lapsi ning nende vanemaid, sest hoian isegi viimased 5 kuud juba ühte väikest poissi.  Ma arvan, et nii minu kui ka lapse jaoks on palju lihtsam, kui on kindel rutiin, nii on ka parem oma aega planeerida.  See võib küll tunduda nüri, kuid lõppkokkuvõttes on kõigil nii palju lihtsam. 

Huvitav on vaadata, kuidas lapsevanemad oma lapsi kasvatavad. Käime pidevalt väikse jõmmiga Kadrioru pargis jalutamas. Näen nii palju vanemaid, kes tunnevad piinlikkust või ei julge oma lapsi keelata teiste ees. See tundub nii veider. Võibolla osadel see lihtsalt tekib, kui on oma enda lapsega tegu.  Mul pole kunagi probleemi sellest, kui laps peaks jonnima, nutma hakkama või kurjaks saama kui ei taheta pargist lahkuda. Minu jaoks on nii ilmselge, et enne väljaminekut lepitakse reeglid kokku ning kui laps oma emotsioone hakkab teiste ees välja näitama, siis tuleb lihtsalt meelde tuletada konkreetse hääletooniga, millest sai enne väljaminekut räägitud. Siiani on toiminud see alati. Ei tea, kas asi on minus, aga ma ei tunne end absoluutselt halvasti, kui pean keelama last kellegi teise ees. Siiski on selliseid vanemaid küllaltki palju. Kahju on vaadata, kuidas ei saada hakkama, kui vanem on juba 10’dat korda öelnud, et hakkaks nüüd minema ning laps ei tee väljagi. Sellised väiksed diktaatorid, et ei saagi aru, kas vanematele meeldib kui nende väikesed pätid neile päha istuvad. 

Tohutult oluline on, et vanemad viiksid oma karistused ka lõpuni, kui tõesti muudmoodi ei saa. Ega laps ei aktsepteerigi sinu sõna, kui koguaeg lendavad tühjad sõnad. Minu jaoks on nii tähtis, et oleksid kindlad reeglid. Endal kui ka lapsel on lihtne ning mõlemad teavad, mida vastasel juhul oodata või teha.  Väga nõme on ka pidev keelamine, kui ei seletata, miks ei tohi nii teha. Mis mõttega siis üldse keelata, kui ei räägita väikese inimesega. Ilmselgelt ta varsti kordab oma tegu.  Samuti pole ükski laps „paha” laps, seda on tegelikult väga julm üldse öeldagi, sest ükski väike põngerjas ei taha olla paha. Tuleks pigem vaadata lapsevanemana enda käitumine üle, kas mitte ise ei olda kuskil kasvatuses valesti tehtud. 

Igatahes sel teemal võib lõpmatuseni jääda kirjutama, aga eks kasvatamatud lapsed saavadki indu juurde kartlikest vanematest.