Endiselt ühes

Väike update siis vahelduseks. Neljapäeval sai 40 nädalat täis ja tänaseks kaks päeva siis üle tähtaja läinud. No mis seal ikka siis. Mõnes mõttes on tore, et päris jõululaupäeval ei sündinud, samas pole mitte mingit vahet, mis päeva ta sünnipäevaks endale valib. Oleme siin üritanud manni tagant utsitada, aga ei võta kuidagi vedu. Muidu iseenesest väga vahet polegi, millal tulla tahab. Kahju on ainult sellest, et Eriku puhkus iga päevaga lüheneb ning kõik koos saame selle võrra vähem kodus olla.

Mis nippe siis kasutanud olen?

1. Oleme kõvasti jalutamas käinud. Praktiliselt iga päev mõned kilomeetrid (raseda jaoks on need "mõned kilomeetrid" üsna pikk tee!). Soovitatakse palju jalutada, et sünnitust esile kutsuda.
2. Vantsin igal pool treppidest üles - alla. Kõige rohkem on vatti saanud vabaduse platsi trepiastmed.
3. Palju kükke ja koristamist. Olen korjanud rõõmsalt kuuseokkaid ükshaaval maast.
4. Kolmel jõulupeol sai šampust joodud. Eelmisel laupäeval andis keha juba täitsa arvestatavaid märke, et võiks asjaks minna. Ei teagi, kas see oli šampusest või lihtsalt kokkusattumus.
5. On vannis ja kuuma duši all käidud ning täna ka saunas leili võetud.
6. Söönud vürtsikaid toite.

Ühesõnaga tundub, et laps on endale kindla kuupäeva valinud ja ei kõiguta teda ei üks ega teine tegemine. Endal on enesetunne hea. Viimased päevad olen küll natukene haige olnud, nii et öösiti on uni sinna 4 tunni kanti jäänud. Õnneks nüüd juba parem ja täna sai esimest korda välja magatud. Last on endiselt lihtne kanda. Lugedes teiste rasedate viimaseid nädalaid ja päevi, siis on küll tunne, et peaks ikka väga õnnelik olema. Jaksan liikuda ja olla aktiivne ning ei pea päevad läbi diivanil valudes istuma ja paaniliselt last ootama. Eks tuleb veel oodata ning kui enne ei tule, siis teisipäeval on viimane arstivisiit, kus pannakse esilekutsumiseks aega kirja. Millegi pärast arvan, et ega ta kauaks enam kõhtu ei jää, aga eks arvasin kuu aega tagasi ka, et sünnib üldse enne tähtaega. Ootame rõõmsalt edasi!

Jõululaupäev meie peres

Ongi kauaoodatud jõululaupäev käes! Meie jõuluhommik algas hommikusöögi ja kinkide avamisega. Me oleme kokku leppinud, et jõuludeks kingime alati midagi praktilist teineteisele ning sünnipäevadel võib out of box mõelda. Kui kuu tagasi üldse kingitustele jutt läks, siis kirjutasin Erikule pika listi, mille hulgast jõuluvana midagi valida võiks. Aga kui ma kingitusi kuuse all nägin, siis sain aru, et Erik vist väga valima ei hakanud, vaid oli listi ikka täie tõsidusega võtnud. Sain nii palju vajalike asju, nii hea meel on! Jõulumees tõi mulle uued nahkkindad, ujumisprillid, "Eesti laste lemmiktoidud" kokaraamatu, lokitangid ja suurem asi perekingitusena oli tolmuimeja. Erik ka päris ilma ei jäänud, sai uued ujumispüksid, hommikumantli, kossuriided ja spordikoti. Kõige rohkem rõõmu pakub tegelikult ikkagi see, kui teine oma kingitustega rahule jääb! :) 

Kui hommikused tegemised said tehtud, siis mõtlesin proovida tänasele jõulupeole kaasa teha kodust bounty't. Eriku venna naine tegi neid eelmisel jõulupeol ja tundus kuum kaup olevat. Täitsa head tulid, panen retsepti siia ka. Valmistada imelihtne!

Vaja:

• 300 g kookoshelbeid (3 pakki)
• 150 g taluvõid
• Purk kondenspiima
• 2 pakki küpsetussokolaadi

Valmistamine:

1. Sega kokku kookoshelbed, toasoe või ja kondenspiim
2. Suru mass üheks suureks ruuduks ja pane 30 minutiks külmkappi
3. Võta külmkapist ja lõika endale sobivad kujud (võid kasutada piparkoogivorme). Mida väiksemad tükid, seda lihtsam.
4. Pane tükid uuesti 30 minutiks külmkappi seisma.
5. Sulata potis 2/3 šokolaadist, võta tulelt ja lisa 1/3 šokolaadi (tempereerimine, et šokolaad läigiks)
6. Kasta kommi sisu šokolaadi ning tõsta alusele tahkuma. Ise panin kommid külmkappi tahkuma.

(Retsept: Kaju köök)

Jõulud vanemate juures olid toredad nagu alati! Sai head traditsioonilist jõulutoitu ja tervet perekonda nähtud. Hea meel kohe, et kõik jõulupeod sai sel aastal läbi käidud. Nüüd võib mann lõplikult sündida. Erikut ajab juba naerma.. iga päev räägin talle, et kui "see asi" nüüd tehtud saab, võib laps sündida, aga iga päev on midagi teha. Kingituste osas teeme igal aastal lastele kinke ja Lenna sai ka sel aastal oma esimesed kingitused, mis sest, et ta teisel pool naba veel on. Uskumatu mõelda, et jõulupidustused selleks aastaks läbi on ning aastavahetus ongi ees ja saab jälle uue hooga edasi minna. Muidugi meil on põnevus endiselt õhus, sest ei tea millal see pliks end liigutama hakkab. Igatahes homme on tähtaeg ja nii vahva oleks kui sünniks õigel päeval! (kuigi ainult 5% pidavat õigel päeval sündima) Hoidke siis pöidlaid pihus, et nii ka läheks! :) 

Lumepilte

Jõulud Tabasalus

Teine jõulupidu sai ka peetud! Endiselt veel ühes tükis ning 4 päeva tähtajani jäänud.. 

Igatahes meeleolukas õhtu oli, sai head toitu söödud (kiitused ämmale!) ja kõvasti nalja. Alustasime kella kolmest ning lõpetasime öösel kell üks kodus. Mis see väike 10-tunnine jõulupidu siis ära pole. 

Tegime kaneeli-õunakooki ka kaasa. Meie pere üks lemmikutest. Kõige paremini tuleb see muidugi välja venna-naisel. Jagan retsepti siin ka, sest seda on imelihtne teha: 

Põhi:

• 3 dl nisujahu
• 0,5 tl soola
• 2 tl küpsetuspulbrit
• 1 tl kaneeli
• 1 dl suhkrut
• 1 muna
• 1,5 dl piima
• 0,5 dl sulavõid
• 300 g õunu

Kate:

• 4 sl fariinsuhkrut
• 3 sl jahu
• 2 sl võid
• 1 tl kaneeli

Sega kuivained omavahel kokku. Klopi omavahel muna, piim ja sulatatud või. Lisa segu ja tükeldatud õunad kuivainesegule. Tõsta tainas vormi. Katteained sega omavahel läbi ning puista peale. Küpseta 200-kraadises ahjus 40 minutit.

Eile sai juba kolmandat korda shampust joodud, aga näed ei midagi. Selle eest maitses hästi! Saatke nüüd oma mõtted mu kõhu poole, et me ei peaks jõule haiglas veetma! Varsti olen üks suur veerev pall, kui Lenna kuidagi välja tulla ei taha.

Loetud päevad

Kuus päeva tähtajani! Ehk siis igahetk võib sündida. Eelmisel pühapäeval sai ootamisest villand, nii et nüüd oleme juba leppinud, et tuleb millal tuleb. Ei viitsi isegi kuupäevi enam ennustada. Kõik lõpurasedad kibelevad last kätte saama, sest põnevus ju nii suur, et kohe-kohe näeb seda väikest ilmaime, kes 9 kuud mu sees kasvanud on. Samas ma mõtlen, et vahet ei ole see nädal edasi või tagasi, lõppude lõpuks näen ma teda terve oma elu J Tegelikult ka hea meel, et olen ilusti raseduse praktiliselt täiesti lõpuni kandnud, ainult üksikud päevad jäänud. Eile käisin ämmaemanda juures, kaalus kokku juurde võtnud 13 kilo. Tahaks juba teada palju ma haiglasse jätan ning kui mitu kilo ma maha pean jalutama. Tehti lõpuks esimest korda KTG (kardiotokograafia), millega jälgiti loote südamelööke ja emaka tööd. Kõik oli tip-top ning laps tunneb end hästi. Järgmiseks arstiajaks pandi 30. detsember, juhul kui enne sünnitanud pole. Kui ultrahelis ja muud näidud kõik korras, siis rasedust lastakse üle kanda 41+6 nädalat, ehk siis põnnil võimalik maksimum 7. jaanuarini kõhus kükitada. Eks siis näis.

Endast nii palju, et enesetunne on päeviti erinev. Kui ma väga väsinud olen, siis muutun tigedaks ja tekib ahastus, et miks ma juba sünnitama ometi ei lähe. Õnneks neid päevi on vähe ja enamus ööd saan normaalselt magada. Viimased päevad on rindkeres olnud valud ja raske hingata, aga see pidavat ka asja juurde käima. Ja siis muidugi on olnud ka valehäireid, aga nagu näha siis olen endiselt ühes tükis. Viimase nädala jooksul on tekkinud nüüd lõpuks ka venitusarmid kõhule, küll mitte midagi katastroofilist, aga alguses oli ikka harjumatu. Tegelikult ma ise neid ei näegi, sest nabast allapoole mu pilk ei ulatu, aga Erik üks päev viitas, et mu kõht on päris triibuline ja siis läksin peeglist uurima ja oh imet, olidki punased jutid tekkinud. Alguses mõtlesin, et päris vahva küll, et juba 22- aastaselt on kõht rikutud, aga tegelikult nii hullusti ka pole J Õnneks armid lähevad heledaks ning loodetavasti ei paista tulevikus väga välja. Enda jaoks leidsin ka super asja, mida soovitaks vist kõigil alates 35. nädalast ennetatavalt kasutama hakata -  Weleda raseda-hooldusõli. Super asi, sest tänu sellele näeb juba praegu kõht parem välja kui paar päeva tagasi!

Õnneks Erikul hakkab nüüd pikem puhkus ja jõulupeod on ees. Paljutõotavalt tundub, et see aeg läheb siis palju kiiremini. Väga loodan, et päris jõululaupäeval haiglas ei peaks olema, aga eks ilmselgelt pole see minu teha. Olen proovinud igasuguseid trikke ka juba - teinud pikki jalutuskäike, shampust joonud, treppidest üles alla komberadanud jms., aga ei see ei paista mõjuvat. Tundub, et laps ikka ise teab, mis kuupäeva endale valib.

Aga ootame rõõmsalt edasi ja ega ta tulemata jää J

Kaks aastat juba blogi pidanud

Naljakas mõelda, kuidas aeg lendab. Minu meelest oli see nii alles kui sõbrannaga arutasin, kas üldse hakata blogi pidama või mitte. Nüüd on juba kaks aastat esimesest postitusest möödas.

Selle aja jooksul olen kirjutanud 184 postitust, teisel aastal siis rohkem kui esimesel (esimesel 74 ja teisel 110 postitust). Endiselt meeldib kirjutada ja plaanis edasised tegemised ka kirja panna. Ilmselt lähitulevikus saab olema rohkem postitusi ja pilte lapsest ning suure tõenäosusega lisan kõik ikka blogisse, et mitte facebooki titepiltidest üle uputada.

Miks ma üldse blogi pean? Ma ise ka ei tea, lihtsalt meeldib! Peaksin nagu päevikut ning perekond, sõbrad ja lähedased saavad kergelt meie tegemistega kursis olla. Sel aastal kustutasin facebookis üle 400 inimese sõbralistist ära, sest palju tekkis sinna neid "sõpru", kellega tegelikult ei suhtle ja kuna jagan blogipostitusi oma lehel, siis üks hetk mõtlesin, et ehk on parem kui kõik mu kirjutisi ei loekski. Keda huvitab ja kes minu tegemistega kursis tahab olla, võib mu iga kell tagasi lisada :)

Lugejatest siis nii palju, et teid ka kahekordistunud. Esimese aasta lõpuks oli ca 10 000 ringis vaatamisi, tänaseks üle 30 000 vaatamise. Tegelikult on mul hea meel, et ikka loetakse, sest ilmselt kui ainult Erik mu blogipostitusi loeks, siis ma ka ei kirjutaks.

Mõnusat jõuluaega kõigile ja uuel aastal uue hooga! :)

Esimesed videokatsetused

Kirjutasin kunagi, et suureks hobiks on pildistamine ja piltide talletamine ning albumite kirjutamine/tegemine. Üldse oma raha ja aja investeerimine mälestustesse. Minust on beebina ja väikelapsena vanemate kodus hulk albumeid ja õde kunagi lindistas minu loba kassettidele, mis on minu meelest nii lahe. Ma olen suur nostalgitseja. Kui tuju tuleb, siis võin pikalt oma aega albumites ja päevikutes veetes kulutada. Viimased aastad olen ma reisides ja muidu ka palju filminud. Küll aga tihti telefoniga, mis ei jäta just head kvaliteeti endast maha. Soetasime endale aasta alguses uue kaamera, millega annab ka häid videoklippe teha ning tegelikult saigi see ostetud plaaniga, et kui beebiootele jään, siis tahaks kõikvõimaliku sellest talletada. Siiski on pidevalt olnud mure, et klippe tekib nii palju ja neid kordamööda ei viitsi ju vaadata. Ei ole viitsinud ka oma PC'sse otsida mõnda head videotöötlusprogrammi. AGA NÜÜD, nagu välk selgest taevast, jäi Eriku emal MacBook alles, sest sai uus soetatud. Koguaeg olen kuulnud, et macis on hea lihtne kõiki töötlusprogramme kasutada ning seda ilma suurema vaevata. Lasime arvutil ketta ära vahetada ja uue tarkvara peale lasta ning nüüd on arvuti justkui uus ning kui algselt pidi seda Erik hakkama kodus kasutama, siis nüüd on see viimased kaks päeva ainult minu käes olnud. Tõmbasin siis alla appi iMovie, maksis ainult 14 eurot ja see on vist üle pika aja parim ost, mis ma teha sain.

Tegin siis esimesed katsetused meie Korfu reisist, et vaadata üldse mis välja tuleb ja kas hakkama saan. Ütleme nii, et algajal on ikka nokitsemist kõvasti, enne kui asi käppa saada. Just igasugused klippide sujuvad üleminekud jne. Ah issand, aga ma olin ainuüksi õnnelik juba selle üle, et saaks kasvõi kõik klipid suvalt kokku lasta, et saaks ühe korraga vaadata. Ühesõnaga nüüd on minu järgmiseks eesmärgiks harjutada kätt, et normaalseid videosid valmis meisterdada. Millest ma ise unistan, on see, et oleks mul ka lapsepõlvest videosid, kus näeksin selle aja elamistingimusi, vanavanemaid, üleüldse inimesi minu ümber. Nüüd on mul võimalus Lennale hakata meisterdama. Vahva on enda jaoks vahepeal jälle midagi uut avastada! :)

NB! Oleks ikka lõplikult selge, siis koha nimi on Paleokastritsa, mitte need kümme erinevat versiooni, mis ma hääldada suutsin .. 

Jõulud meie kodus

Nii vähe on veel jõuludeni jäänud ja kahju on, et lund  väljas pole. Selle eest on kodus küll juba mõnus jõulune! Ehitud kuusk, päkapikud ja mandariini- piparkoogi lõhn! Käisime täna Erikuga poes ja leidsime nii laheda habemes päkapiku, et ei saanud ostmata jätta. Ta nimi on Arthur ja istub meil nüüd ilusti kõik jõulud aknalaual. 

Kingid on meil varakult kuuse all nagu igal aastal. Kahekesi elades ei ole mõtet neid teineteise eest kappidesse peita, tundub veider, sest nii kui nii mõlemad teame, et need seal oleks.. Eks kui laps hakkab asjast aru saama, siis peab hoolega peitma hakkama. Mis kingitustesse puutub, siis sellega on ka igal aastal väga lihtne. Me ei tee perekonnas teineteisele kunagi kinke, vaid naudime lihtsalt seltskonda ja head toitu jõululaupäeval. Erikuga on meil kokkulepe, et jõulude ajal kingitusi tehes võiks lähtuda sellest, mis päriselt vaja on.

Tegime täna piparkooke ka, sest mis jõulud need ilma isetehtud piparkookideta on. Mul pole lapsepõlvest saati vist ühtegi jõulu vahele jäänud, kus poleks ise piparkooke küpsetanud ja kaunistanud. Nüüd on küll kõik jõuluks ette valmistatud, nii et kui beebi peaks tulema, siis jõulutunne on loodud. Tegin Lennale isegi tema isikliku piparkoogi, mida ta küll ainult vaadata saab. Aga pole probleemi, küll Erik selle hiljem ära sööb. Jõulud on tegelikult tore aeg ja üldse suve praegu ei igatse.