Lenna on 5 - kuune!

Meie armas Lennake sai täna viis kuud vanaks. Uskumatu, kuidas aeg läheb! Järgmine kuu saabki pool aastat täis. 20.05 käisime arsti juures ning Lenna on 67 cm pikk ning kaalub 6,5 kg. Selline mini-inimene, aga kui laps on rõõmus, juu siis on kõik hästi. See kuu on nii tähtis kuu olnud! 1. maist hakkasime Lennat püreega harjutama. Pool kuud andsin ainult hommikuti ning nüüd õhtuti veel lisaks. Mida Lenna siis sööb? Vaieldamatu lemmik on kõrvits, on söönud porgandit, kartulit, mingisugust segu herne ja maisiga, banaani ja pirni. Õhtuti sööb ta ööuneputru või pudingut. Söömine läheb meil kuidas kunagi, tavaliselt ikka edukalt. Siis kui käte ja jalgadega vehkima hakkab, on juba keerulisem seda lusikat suhu saada. Kuu aega veel proovime igasuguseid juurikaid ja muud kraami ning siis hakkab saama ka vaikselt liha ja kala kõrvale. Hakkab täitsa inimeseks saama! J

Pool kuud tagasi hakkas Lenna meil lõpuks roomama! Sellest tunneme kõige rohkem rõõmu. Nii tore, et ta on jälle grammikene iseseisvam ning liigub vabalt. Oma kabariite ta veel hästi ei tunneta. Tihti tuleb ette, et ta üritab näiteks läbi diivani ja tooli roomata. Nügib ja nügib oma peaga ning lõpuks läheb närvi, et edasi ei saa. Tagurdada ta meil ei oska.

Paljud ütlevad, et Lenna on pigem vaikse häälega beebi, kuid nüüd sel kuul on ta tõsiselt hakanud testima oma häälepaelu. Üritab juba täitsa lapse häält teha!

Oleme Lennaga nii ära harjunud, selline tunne nagu ta oleks meiega koguaeg olnud. Ta läheb aina vahvamaks. Oh seda õnnistust, kui ta kord istuma hakkab! Ma juba unistan sellest, et tõstan ta enda kõrvale istuma ja ta lihtsalt iseseisvalt istubki. Ma arvan, et alguses ma lihtsalt vaatan ja imestan. Siis oleks elu ikka palju lihtsam. Praegu ta nii väga üritab ise, aga kui lahti laseb millestki, siis kukub.

Ootan juba põnevusega, mis järgmine kuu meile toob! Ehk hakkab käputama!? :)

Vauu, kui hea ma välja näen!

Plikale omaselt jäi Lenna täna pikemalt peeglisse vaatama. Nimelt ei suutnud ta ära uskuda, kui armas ta on! Hakkas juba oma teed minema, aga siis leidis, et peab ikka veel natukene vaatama. Kui keegi mõtleb, kust Lenna küll nii imelise seongu saanud on, siis ei, me pole juuksuris käinud. Puhtalt ta enda looming. Kasvatab ainult väikest mulletit ja Chipollino tutti, ülejäänud hõõrub magama minnes ära, nii et voodi juukseid täis. Tundub, et mingisugune uus tänapäeva mood, millest ma veel miskit ei tea, aga peaasi et ise rahul on :)

PS! Veelkord, veelkord palume hääli! Lenna on hetkel esikolmikus ja rebimine on tihe :) 

Ühe hääle väikesele ilueedile saab anda siin: http://www.libero.kampaania.ee/finalistid (2. pilt)

See lambategu on ikka imelihtne!

Ma olin koguaeg arvanud, et lammast on no nii keeruline teha, et ei hakka üldse proovimagi. Mäletan, et mingi aeg üritasin teha veiseliha ja sellest tuli välja üks kuiv käkk. Seal lõppesid ka mu katsetused. Nüüd võtsin end ikka uuesti kokku ja mõtlesin, et kui ämm koguaeg seda lammast nii hästi teeb, siis peab mul ka välja tulema. Ja oh imet, nii lihtne! Kellele lammas maitseb, kuid ise pole teinud, siis julgustan proovima! 

Tabasalus on gurmeepood ning ostan sealt viimasel ajal väga tihti miskit head kaasa. Viimastel kordadel olengi lamba abaliha ostnud. Tavaliselt on keskmisel neli tükki kilo ligi, aga kont kaalub ka üsna palju. Minu jaoks on üks tükk täitsa okei süüa, sest kui kont ja rasvasem osa ära võtta, siis taist liha jääb täpselt paras kogus alles. 

Ühesõnaga liha on vaja eelmisel õhtul maitsestada. Tavaliselt kasutan lihamaitseainet, mis sobib ka lambale. Juurde panen ühe suure sibula ja jätan ööseks külmkappi. Seekord seisis kaks ööd ja tuli paremgi veel. Järgmisel päeval ei jää muud üle, kui lambale potti vett peale valada ning ahju panna. Nagu ämm ütleb, mida kauem ahjus on, seda parem. 160 kraadi juures hoian 3 tundi ning siis on liha mõnusalt pehme ja laguneb kondi ümert ilusti ära. 

Head katsetamist!

Soetasime uue vidina!

Rääkisin juba Erikule ammu, et tahaks videokaamera ära osta. Midagi lihtsat, head, mugavat, millega oleks hea kodu- ja reisivideosid teha. Peegelkaameraga saab ka filmida, aga sellega on tohutult ebamugav. Läksime siis eile poodi nädalatoitu ostma ja nii see Photopoint ikkagi tee peale ette jäi. Me oleme vist Photopointi kuldkliendid varsti, sest kõik oma asjad ostame alati sealt, isegi pildid laseme seal ilmutada. Niisiis teadsin, et ilma videokaamerata ma poest välja ei lähe. Kuna ma tegelikult nendest kaameratest midagi ei tea, siis rääkis mulle müüja kõik plussid-miinused ilusti lahti. Lõpuks oli meil valida Canoni ja Sony vahel. Canon oli küll üle 100 euro kallim, aga oluline oli, et korraliku kaamera siiski saaks. Läks pikalt aega, et juurelda, kumb siis ikkagi parem on. Lõpuks tuli välja, et nende kahe erinevus on see, et Canonil on 8GB sisemälu, kõrvaklapid + wifi. Seega filmimise osas olulist vahet polnud ja otsustasime Sony kasuks. Hind oli ka võrreldes teiste kaameratega väga hea.

Ostetud sai siis Sony HDR- CX240EB. Pole sellega veel väga majandanud, aga hea valguse all on filmikvaliteet siiani hea olnud. Aparaat ise on mugav kasutada ja kerge. Ei ole vaja enne filmimist midagi seadistada, seega saab kiirelt head olukorrad jäädvustada. Optiline suum on 27x ja digitaalne suum 320x. Kõige enam olengi rahul sellega, et nüüd saan mugavalt kaugele/lähedale suumida, ilma et kvaliteet muutuks. Kaamera maksis 249 eurot, lisandus mälukaart 64 eurot ning kott 25 eurot, saime mingi väikse sooduka ja kõik kokku läks 333 eurot. Loodetavasi teenib kaamera end siis hästi!

Väike tähelepanek uue hitt-keefiri kohta!

Tükk aega on juba silma jäänud, kuidas kõik kiidavad uut keefiri, küll blogides ja erinevates gruppides. Ostsin siis ka täna ja maitse järgi oli juba aru saada, et tervislik see kohe kindlasti pole. Kiikasin siis pakendi teist poolt ja oh imet, 100g kohta on 11g suhkrut, ehk siis terves pakis 110g! Sama hästi jooge piima ja sööge lusikaga see suhkur kausist ära ning nautige "puhast tervist". Järjekordselt veendusin selles, et tasub enne ostmist lugeda pakendilt, mida see toode sisaldab. Nüüd ei jää muud üle, kui Erikule see sisse sööta! :)

Kõik südamelt ära ..

Mul on selline tunne nagu oleks oma beebisse armunud! Veel on esimene kuu selgelt meeles, kuid tundub, et varsti on see unustatud ning olen see ema, kes räägib, kui lilleline kõik algusest peale oli. Tegelikult olid esimesed neli nädalat ikka täielik jubedus. TOP 1 kõige hullem aeg mu elus, sest tervet kuud saatis teadmatus, kas nii hakkabki olema. Ma arvan, et nii on paljudel esmaemadel. Haiglas olles tundus kõik nii tore ja mõnus, sest Erik oli ööd/päevad kõrval ning ei pidanud tööl käima. Ööd haiglas olid põhimõtteliselt sellised, kus Lenna ärkas tihti ning tahtis süüa ning oli palju kisa. Aga see kõik oli esmase vaimustuse varjus nii tühine, veel enam, sest teadsin, et alguses ei saagi laps piima kätte ning küll see on mööduv. Külmavärinad tulevad peale, kui meenutan esimest nädalat, mil Erik hakkas tööl käima. Ma lihtsalt kartsin hirmuga seda, et Lenna üles ärkab. Koguaeg soovisin sisimas, et ta magaks hästi kaua, siis ei peaks ma temaga tegelema. Enam täpselt ei mäletagi, aga ilmselt sellepärast, et ta nuttis pärast söömist nii palju (ei saanud kõhtu täis) ja ma ei saanud teda magama ning veel vähem mõistsin, mis tal üldse viga võiks olla. Oli ju söönud ja mähitud  ning väsinud, aga ikka nuttis lohutamatult. Mäletan, et see kisa viskas lõpuks nii üle. Mul polnud absoluutselt seda tunnet, et vaene laps, ära kallis jumala eest nuta. Mu mõtted olid, et jää ometi vait, mis sul küll viga on, miks sa röögid koguaeg. Minus tekkis viha ning sellele järgnes süütunne. Tundsin end süüdi, et nii vilets ema olen. Mõtlesin, et teised emad saavad kõik hakkama ja mina ei suuda ühte imikut magama saada. Öösiti Lenna praktiliselt ei maganudki, 3 h magas, siis 2-3h karjus, kuni väsis ja hakkas otsast peale. See oli nii masendav, sest nägin, et Erik üritab mind hullult öösiti aidata ja aitas ka, sest oli väga palju lapsega üleval ja üritas teda rahustada. Nutsin end tihti magama, sest mul oli nii kahju, et lasen Erikul esimene pool ööd lapsega olla, kuigi hommikul pidi ta juba tööle minema. Samas viimane asi, mis ma tahtsin, oli lapsega öösel koos olla. Siis kui üleval pidin olema, olin röökimisest ja üleväsimusest nii läbi, et ma lihtsalt ütlesin Lennale halvasti ja siis jälle nutsin. Kaks korda isegi pigistasin teda kussutades. Ja ma üldse ei imesta, miks lastega sellised asjad juhtuda võivad, kui vanemad viimsele piirile viidud on. Õnneks Erik alati sekkus, kuigi oli ise ka täiesti läbi, sest tema nädalad nägid välja umbes nii, et öösel sai 3 h magada, siis läks otse tööle, õhtul jõudis 5-6 aeg ning oli lapsega kuni magamapanemiseni. Väljast tundus kõik muidu jubenunnu ja armas. Emale rääkisin ikka üht teist, aga mitte kõike. Mäletan, kuidas viivitasin iga jumala hommikut, et Erik võimalikult hilja tööle läheks.  Ja hakkasin juba päeval kell 12 teda pommitama, millal ta täna koju tuleb. Üks hommik olin Lennaga olnud öösel ning hommikul  kui Erik ära läks, ta ainult nuttis ja nuttis. Läksin temaga lõpuks 7.30 jalutama, õues oli megakülm, aga muud ei jäänud üle. Vankris jäi alati magama, isegi kui kõht tühi oli. Ma olin sel hommikul täielik zombie. Jalutasin scnelli pargis ringi kodudresside, suvaliste jalanõude ja jopega, juuksed olid segamini ja ma proovisin kõndida silmad kinni, et ehk saan nii magada. Ma ei kujuta ette, kui keegi mind sellisena näinud oleks. Aga see hetk oli mul lihtsalt nii savi. Ma ei mäletagi kui kaua, aga vast esimesed kaks nädalat oli nii, et kui Lenna voodisse magama panime, siis läksime elutuppa, Erik magas diivanil ja mina dumbal, et jumala eest last üles ei ärataks.. ehk magab seekord kauem kui 2 h. Mõtlesin, et millal see aeg veel tulema peaks, kui oma voodis magada saaks. Tundus tõsine müstika. Hirm vist lapse ees oli nii suur. Väga palju oli neid öid, kus Lenna oli nõus ainult nahkkontaktis magama, nii magas ta minu ja Eriku peal kordamööda. Ise olime poolistuvas asendis terve öö ning padjad olid ümber, et ta maha ei kukuks. Olgu tänatud see päev, mil hakkasime Lennale vastu õhtut andma lisatoitu, täiesti omal käel ning seetõttu, et tekkis lõpuks kahtlus, et ehk ta ei saa kõhtu täis. Esimest korda lisatoiduga magas ta vist 4 h järjest!  Tunne oli selline, et lõpuks tuli päästeingel! Elu muutus lilleks siis kui avastasime õhtuselt jalutuskäigult tulles, et laps magas kookonis 5-6 h järjest. Lõpuks panimegi ta vankrikookonisse akna alla ja ta magas terve öö! Alates esimestest pikematest unedest tekkis jälle inimese tunne. Piima juurde tagasitulles. Mul on ausalt siiralt ükskõik, kas laps saab rinnapiima või ei. Terve esimene kuu ma ainult rinnaga sööta üritasingi. Haiglast öeldi, et imetamisvõte ja kõik on õige ja ma olin nii rumal, et lihtsalt uskusin kõike muud jura kui iseennast. Kuulasin püüdlikult, kuidas ema ikka peab rinnapiima oma lapsele andma ja et see on üks ja ainuõige. Nii palju sai negatiivset tagasisidet ja pilke, kui rääkisin, et hakkasin rinnapiimaasendajat (rpa’d) andma. Nüüd tagantjärele mõtlen, kui ajuvaba see valehäbi on. Lenna on täiesti terve ja tubli, väga hästi arenenud, pole kordagi haigestunud ning 5+ laps rpa’ga. Mäletan seda, et olin täiesti läbi ja tundsin end isegi alguses süüdi, kui üldse rpa’d hakkasime esimesi kordi andma. Kõigele kuuldule mõtlesin veel, kui jube halb ema ma olen, et isegi rinnapiimaga toita ei suuda. Lõpuks nägin, kui rahulik on mu laps rpa’d saades – magas hästi, rõõmsameelne ja vanematele rõõmuks, alles siis sain aru, et käitun õigesti. Lenna saab loetud päevade pärast viie kuuseks ning ütlen sirge seljaga, et mul on tohutult hea meel, et ma rinnapiimaga toitmise ära lõpetasin. Jamasin sellega lõpuni välja, isegi 10 ml söötsin talle kolmekuuselt sisse. Algus oli minu jaoks igatahes väga- väga keeruline ja ehk oli mul ka kergemat sorti depressioon, aga see polegi oluline.

Alustasin postitust sellega, et oleks justkui oma beebisse armunud ja täpselt nii ongi! Esimesed kuud on mulle nii palju õpetanud. Nüüd tunnen lõpuks sügavat kiindumust oma lapse vastu, mida ei ole võimalik sõnadesse panna. Lenna on küll omamoodi väsitav, aga see pole kindlasti midagi sellist nagu esimestel nädalatel. Nüüd löövad lihtsalt ealised iseärasused välja. Naudin nii väga seda, et näen, kuidas temast sirgub väike inimene. Ta on lihtsalt nii mõnus, et ma ainult musitaks teda. Ma arvan, et ta saab meilt Erikuga päeva peale 1000 musi kindlasti kokku. Kui algus tundus nii lootusetu, siis nüüd on kõik nii imeline! Nagu näha siis kõik on mööduv! Ma usun, et paljud esmased emad võivad midagi taolist tunda. Ma siiralt loodan, et see postitus jõuab õigete inimesteni ja et värsked emad julgeksid küsida abi, kui seda vaja on!  Tohutult suureks toeks on muidugi kaaslane. Ilma Erikuta ei kujutaks ma ausalt ette, kuidas ma üldse toime oleksin tulnud. Polekski vist. Nii tore on lõpuks emadust täiel rinnal nautida ning enam ei kujutaks ettegi, kui Lennat meiega poleks. Selline tunne nagu ta oleks meiega alati olnud. Sellest ma ka aru ei saa, kuidas on võimalik ainult ühe lapsega piirduda? Lapsed annavad nii palju vastu, et iga pingutus on seda väärt! Järgmiste lastega olen ma kindlasti palju targem ja rahulikum, sest tean, mis mind ees võib oodata :)

Kuidas me neuroloogi juures käisime..

Käisime neljapäeval kesklinna lastehaiglas neuroloogi juures. Juba see minek oli paras huumor, sest parkla on seal väike ja mina siis suure Land Roveriga pidin hakkama külgboksi tegema. Ära ei saanud ka minna, sest see oli ainuke koht ja niigi võtsin selle ühelt autolt julmalt ära, aga see oli ka puhtalt tema enda viga, et ta seal nii kaua passis. Proovisin ühel korral, teisel korral, kolmandal korral ja lõpuks hakkas imelik, võtsin end kokku, sõitsin üle äärekivide ning sain ilusti auto täpselt oma kohale. Kiirustasin siis Lennaga haiglasse, sest meie aeg oli kohe kätte jõudmas, ise veel mõtlesin, et kuidas kurat ma selle auto küll sealt hiljem kätte peaksin saama. Ootasime arsti kabineti taga ja kaks poissi käisid kordamööda Lennat sebimas. Lenna oli mul süles ja hea et nad päris mu varvaste peal ei seisnud, vaatasid ja näppisid tüdruku sokke. Poiss-sõbrad üle vaadatud, saime lõpuks sisse. Neuroloog küsib, et kuidas Lennal läheb, mis ta teha oskab. Ohh, ma siis uhkusega rääkisin, et jaaa, minu tütreke oskab mõlemale poole pöörata, ümber oma telje liikuda ning juba roomata. Panime siis Lenna mähkimislauale, et arstile ka näidata tema imelisi oskusi. Aga siis proovisime ühtepidi ja teistpidi, toppisime mänguasjad paremale ja vasakule. Lenna lihtsalt lamas ja vaatas, et on ikka rumalad, itsitas seal omaette. Ma siis pidin rääkima, et eieiii, ta oskab küll. Neuroloog kontrollis siis, kuidas ta liigub, lõpuks panime ta ise kõhuli ja ta haaras asju ühe käega. Arst tegi siis kohe järelduse, et jajaa, eelistab ühte poolt, sest sirutas paremat kätt kaks korda ette, vasakut mitte kordagi. Noo okei, ma siis mõtlesin, et mis seal ikka. Lõpuks kui Lenna tuuri täis läks, keeras kahel korral üle ühe poole ja neuroloog ütles, et selge, kirjutab meile taastusravi välja. Neuroloog muidu kiitis Lennat ja ütles, et ta on arengus isegi ees ning peaks jälgima, et kui ta mõne kuu pärast liiga ruttu jalgadele tahab tõusta, et siis ei tasuks lasta. Eks siis ole näha. Kodus peaksin kindlasti jälgima, et Lenna teist poolt ka kasutaks. Tulime sealt lõpuks suure kisaga ära, sest suhkrutükikesele sobis ainult kõhuli olla, kuid paraku nii on teda raske riidesse panna. Parkimissaaga sai ka lahenduse, sest kuna Erik oli parasjagu linnas, siis tuli ja sõitis ta sealt välja. Sealt kus ma neli korda proovisin ja ta ühe korraga välja keeras. Tundub, et mul pole silmamõõtu.

Kodus siis rääkisin Erikule, et jura jaa, nüüd vaja kuskil neljandas kohas käima hakata. Panime Lenna põrandale maha, roomas ilusti kahe käega tõmmates, haaras asju seekord vasaku käega ning pööras end mõlemale poole. Meie üllatuseks, keeras ta end eile õhtul kolm korda ka kõhult seljale, kuid ükski kord ei õnnestunud seda näha. Täna jälle, aga teolt tabada ei õnnestunud. Nii otsustasimegi, et kuhugile taastusravisse me temaga ei lähe, sest mõlemad poole funktsioneerivad ühtemoodi hästi!

Lennoška käis täna vanaema juures ja kui keegi mõtleb, miks tal müts toas olles peas on, siis sellepärast, et ta oma kõrvu pöörates ja maas lamades lonti ei paneks.

Kolimisest, Lennast, beebide kokkutulekust & uuest projektist!

Pole vahepeal pikemalt kirjutanudki. Kolisime 15.05 Kiili minu vanemate koju ja oleme siin kuni 29.05. Vanemad käivad mul iga kevad mootorratastega välisreisil ning seekord avastavad nad siis Inglismaad. Kui siiani on olnud koerahoid lihtne, siis seekord Lennaga reisida on küllaltki vaevaline. Juba spasse minnes oli meil auto tavaari täis ja me läksime ainult kaheks päevaks. Seekord kolisime Kiili nii, et kaks korda tõime maasturiga (mis mahutab väga palju) asju ning ühe sõidu pidi kaubikuga tegema. Lapsega kolimine näeb siis umbes nii välja: Lenna voodi, voodipesu, tekid, tudulapp, mängutool, söögitool, söögipõlled, lusikad, püreed, piimasegud, tegelusmatt, kõik mänguasjad, Lenna riided, kotitäis mähkmeid, niiskeid salvrätte, vann, vannilina, ujumisriided, ujumismähkmed, hügieeniasjad (sampoon, puhastusmarlid, küünekäärid, kreem jms), kergkäru, vanker. Kindlasti on siit nimistust midagi veel puudu. Lisaks siis minu ja Eriku asjad – riided, trenniriided, ujumisriided, jalanõud, joped jms. Lõpuks saime Erikuga aru, kui jabur see on ning tulevikus enam nii ei koli, kui siis ainult oma elukohta vahetades.  Tuleb leida muu lahendus vanemate majapidamise hoidmiseks. Kõik need asjad on vaja veel tagasi ka kolida. Õudusega mõtlen, et see tuleb juba järgmisel nädalal! Vanemate kodus on suureks plussiks parkett, mis ei krigise, voodi mis ei nagise ja jahe ning pime magamistuba, kus Lenna teeb oma 2-3 h unesid. Sellest on meil kodus küll puudus. Terrassist pole enam kasu, sest Lenna vankris üle 30-45 minuti ei magagi. Hea on veel see, et Erik jõuab iga päev poole tunni asemel viie minutiga koju. Alguses pelgasin, et koer hakkab haukuma ja ajab Lenna üles, aga õnneks oleme nii sättinud, et kui keegi tuleb, siis koer on samal ajal väljas. Vipist on isegi kasu, sest kui Lenna jaurab põrandal, siis kutsume Vipi ta nina ette ja ongi mure lahendatud. Tahame endale ka oma koju tulevikus koera võtta (kassi ka), siis kui teine laps ka juba väheke suurem on. See on ikka superlahe, kuidas loomadel ja lastel mingisugune oma suhtlus käib. Täna hommikul lamasid ka Lenna ja Vipi vastamisi ja vahtisid tõtt. Vipi pakkus Lennale oma mänguasju, et ehk ta mängib temaga. Saaks ta vaid aru, et Lenna ei oska veel visata.

See nädal on nii tihe graafik. Igapäev on midagi teha. Esmaspäeval oli meil tore detsembribeebide kokkutulek. Ma ikka mõtlen, et meil on nii vedanud oma grupiga, sest kokku on saanud palju toredaid emasid. Vahel läheb ütlemiseks ka, aga üldiselt on kõik mõistlikud.  Beebigrupis on meil muidu 375 inimest, aga kokku saime tallinlastega. Väike 3-tunnine üritus mängu- ja fotostuudios MustValge. Meid tuli kokku ligi 50 ema + lapsed. Väga vahva oli kõiki näha ja hea meel, et osavõtt nii suur oli! 

Teisipäev on meil muidu Lenna ujumise päev, kuid siit Kiilist minnes ei klapi  eriti Lenna uneaeg ning jäi minemata. Tavaliselt kärutan Lennaga 45 minutit enne ujuma minemist, siis saab oma powernapi kätte. Autoga sõidab siit heal juhul 15 minutit linna ning selle aja jooksul ei jõuaks ta magama jäädagi.

Täna käisime Lennaga arstil. Meie mini-inimene on kuu ajaga 350 g juurde võtnud ja 2 cm kasvanud. Kaalub nüüd 6590g ja on 67 cm pikk. Sai süsti ka ning nuttis väga õnnetult. Järgmine arstivisiit on 3.07 ja jäin kohe mõttesse, kui arst ütles, et „järgmine kord näeme, siis Lenna on juba 6-kuune”. Minu Lenna ja poole aastane? Ma ei suuda seda lihtsalt uskuda! Järgmine kuu saabki juba nii vanaks. Lenna on oma arengus muidu väga tubli ja asjalik, arst leidis et jalad on natukene kanged, sest püsti seistes topib neid risti. Aga homme lähmegi neuroloogi juurde. Oleme seda aega juba kuu aega oodanud! Lõpuks siis. Tema vaatab üles, kas lapsel on veel lihaspingeid või hoiab end kuidagi kangelt. Minu arvates on tal kõik pinged ära kadunud, sest enam ei hoia käsi rusikas ja õlavööde on ka vaba. Eks siis kuuleb. Reede on minu trennipäev, siis läheb mann Tabasalu vanaema juurde hoidu. 

Lõppkokkuvõttes on see nädal kõvasti sõitu, aga pole hullu, sest me olemegi sellised aktiivsed mutid. Käime ja teeme igalpool miskit. Tänu sellele õnneks Lenna ei võõrasta, loodetavasti see tal ka ei teki.

Uudist veel nii palju, et võtsin ühest emast detsembribeebide grupis eeskuju ja alustasin ka Lenna aastaalbumi kokku panemist. Teen seda Omasoft programmiga. 120 - leheküljeline raamat, hinnaks 95 eurot, aga super mälestus! Tegin oma vanematele 50- juubeliks samasuguse albumi, kus olid pildid mõlemist sünnist kuni viiekümne aastani. Jumal tänatud, et praegu alustasin, sest terve eilse päeva nokitsesin kahe esimese elukuu kallal. See on isegi mahukam töö kui aastavideo kokkupanemine!

Tekstid tulevad ka veel juurde

Sõbrakesed, teid on viimasel ajal nii palju kogunenud, kes te mu postitusi loete. Palun visake üks tore hääl Lennale! Me muidu sellistest võistlustest osa ei võta ja ega ma ise ka suur hääletaja pole. Aga hääl on anonüümne ning ainult kahe kliki kaugusel. Lenna oleks väga tänulik! Ja meie veel rohkem, sest 500 eurot aasta peale mähkmete pealt võita, oleks küll supertore!

Lenna meme siin: http://www.libero.kampaania.ee/vaata?id=325717

Nüüd sai nii palju juttu, et aitab küll.
Side lõpp.

LENNA LIIGUB!!

Oh, ma olen nii õnnelik! Täna juhtus midagi imetoredat, et ma ei suuda oma rõõmu tagasi hoida. Lenna lõpuks ometi tasa ja targu liigub! Kõigepealt alustas ümber enda telje liiklemist, keerutas ja keerutas ning seda juba mõned päevad. Eelmine nädal ühel päeval oli lihtsalt voodis täiesti tagurpidi. Kolisime nüüd Kiili ja mu sisetunne ütles, et raudselt hakkab roomama, sest koer terendab koguaeg silme ees. Täna tuli Erik koju ja ma läksin poodi. Erik helistab ja ütleb, et sai Lenna liikumise videole. Ma mõtlesin, et ah nii kui nii keerutas ümber enda ja veits nihkus, et mis seal ikka. Tulin koju, Erik pani ta põrandale ja oh seda imet, tõmbabki end vaikselt kätega edasi! Nüüd peab natukene käelihaseid treenima ja siis roomab nagu vanamees. Ma ei kujuta ette, kui ta veel paari kuu pärast käputama hakkab! Need pisikesed arengud on ikka nii toredad.

Sõbrakesed, teid on viimasel ajal nii palju kogunenud, kes te mu postitusi loete. Palun visake üks tore hääl Lennale! Me muidu sellistest võistlustest osa ei võta ja ega ma ise ka suur hääletaja pole. Aga hääl on anonüümne ning ainult kahe kliki kaugusel. Lenna oleks väga tänulik! Ja meie veel rohkem, sest 500 eurot aasta peale mähkmete pealt võita, oleks küll supertore!

Lenna meme siin: http://www.libero.kampaania.ee/vaata?id=325717

Kiirkurgid

Panen blogisse kirja ühepäeva kurkide retsepti, sest ei viitsi seda paberilipakat alles hoida, kus mul kõik kirjas. Tegelikult on lihtne ja jääb meelde, ehk tahab keegi kurgifänn veel proovida! Mul ämm suveti pidevalt teeb ning lõpuks võtsin end kokku ja küsisin, kuidas ta neid siis ikkagi teeb?

Vaja läheb:

1. 10 lühikest kurki

2. Fenkoli till (võib tavaline ka olla)

3. Küüslauku (ise panen 5-6 küünt)

4. Sinepiseemneid

5. 1 L vett

6. 2 spl soola

7. 1 spl suhkur

8. 2 spl äädikas

Lõika kurkidel otsad maha, lao kurgid, till, küüslauk, sinepiseemned üksteise otsa. Lase vesi koos soola ja suhkruga keema. Võta tulelt, lisa äädikas ja kalla kurkidele peale. Ja siis oota! Hommikul teed, õhtul juba kõlbab süüa, järgmine päev veel paremad!

Kaalulangetus: neljanda nädala tulemused!

Kolmanda nädala kohta ei saanudki kirjutada, sest spas polnud võimalik kaaluda. Kahe nädala parim saavutus oli -1,1 kilo, aga päris sinna pidama ei jäänud. Viimased kaks nädalat on olnud selline virr-varr. Kolmandal nädalal käisin kokku neljal korral trennis ning toitumine oli E-R väga okei. Spas aga läksin natukene alt. Hommikusöögid, lõunasöögid ning õhtuooted olid ilusti paigas. Õhtusööki käisime õigel ajal söömas, aga seda sai ilmselgelt liiga palju. Reedel maitsesin Eriku kõrvalt erinevaid magustoite ning laupäeva õhtul oli murdumispunkt ja tellisime Erikuga šokolaadikoogi, millest tema sai ühe ampsu ja mina ülejäänud. Ise veel mõtlesin, et kui me juba emadepäeva tähistame, siis las ta olla. Lisaks siis tarbisime nädalavahetusel ka alkoholi. Natuke kahju oli, sest terve nädala töö oli rikutud. Käisin küll spas samuti mõlemal hommikul ujumas ja tegin lihasharjutusi, aga ilmselt see magus ja alkohol kokku mõjus ikkagi laastavalt. No mis seal ikka. Võtsin end esmaspäevast jälle kokku ning kolmapäevaks sain selle kaalu tagasi, mis oli kolmanda nädala reedeks saavutatud ja spaga ära rikutud. Niisiis jäi mul kolm päeva järele, et tublilt edasi minna, aga jälle läksin alt ja kaalulangetuse asemel võtsin 300 g hoopis juurde. Loll on leida vabandusi, aga reedel kolisime Kiili ning kolimine võttis pea pool päeva, siis ei jõudnud korralikult oma toidukordi jälgida. Ja muidugi eile käisime ämma juures, kus sai ka šokolaadi söödud. Neljandal nädalal jõudsin ainult kahel korral trennis käia.

Nüüd järgmised kaks nädalat oleme me Kiilis ning üritan paremini keskenduda ning jälgida, mida ja millal söön. Tahaks ikka ree peale tagasi saada! :)

Neljanda nädala tulemused:

Kaalulangus: -900 g (kokku 3,8 kg)
Rinnaümbermõõt: 0 cm (kokku - 5 cm)
Kõhuümbermõõt: 0 cm (kokku - 3 cm)
Tagumikuümbermõõt: -1 cm (kokku - 5 cm)
Reieümbermõõt: -1 cm (kokku -3 cm)

Nagu ikka, pole inimene kunagi lõplikult rahul, kuid tegelikult nelja nädalaga -3,8 kg on ka väga hea. Ligi neli kilo olen kergem ning enesetunne on ju lõppkokkuvõttes parem, kui neli kilo raskemana.
Siiski ei tahaks leppida sellega ning oleks tore neid kilosid veel langetada. Muud ei jää üle, kui tublim olla ja ikka edasi minna! :) Jääb mulle vaid rohkem meelekindlust soovida!

Lenna esimene lastelaul (üllatunud vol2)

Tundub, et Lennale sellised laulud meeldivad:

Mis värk meie lapsega on?

Lennal on viimase kahe kuuga tekkinud uus firmanägu. Nimelt on ta koguaeg imestunud. Eriliselt üllatunud nägu on peas, kui näeb midagi/kedagi uut. Selline tunne, et ta ei suuda ära uskuda, mida ta näeb. Suu vajub täiesti lahti ja silmad lähevad suureks. Eriliselt imestunud on ta mu ema juures, kui ta koera näeb. Lenna pole mitte korraks imestunud, vaid ikka pikalt - pikalt ja päevas mitmeid kordi. Alguses oli seda harva, nüüd on pidevalt ning igakord ajab südamepõhjani naerma. See on tõesti naljakas. Arutasime siin, et huvitav kas koolis hakkab ka suu lahti ringi vaatama, kui õpetaja midagi uut räägib. Loodetavasti see ajapikku kaob ikka ära. Eriti ei kujutaks ette, kui 5-aastane laps niimoodi ringi vaataks. Mulle tundub, et elu tema ümber on tema jaoks nii põnev, et lihtsalt ei jää muud üle kui imestada. Allpool siis väike stiilinäide:

Telefoniga sai natukene kehva video tehtud, aga ehk on midagi aru saada, eriti video lõpus. Kolime reedel kaheks nädalaks Kiili, siis proovin korralikult üles filmida :)