Lenna oma sünnipäeval!

Lenna pidas oma mini-sünnipäeva vanavanemate juures. Nägi torti ja põlevat küünalt, mis talle kõvasti huvi pakkusid. Tema magustoit piirdus siiski piimaga. Jälle kuukene vanem ja lähme rõõmsalt kolmandale kuule vastu!

Lasime Kadri Sukkol endale mälestuseks teha vahva karikatuuri. Täitsa lõbus kukkus välja!

Lenna ongi kahekuune!

Peame Lenna sünnipäeva sel kuul 28. kuupäeval, sest 31. puudus. Aga mis need paar päeva siia sinna ikka loeb. Tüdruk on meil nüüd kaks kuud vana ja varsti on juba  suur inimene. Silmnähtavalt pidevalt kasvab ja areneb! Ta on nii pikk juba, et põlvedele mul ära ei mahu ning mähkimislaual vaja ka otsast asju vähemaks võtta. Tahaks huvi pärast juba näha, palju ta kasvanud on, 04.03 on meil arst. Väga raskeks on ka muutunud, kuigi näeb endiselt sihvakas välja, hoiab ilmselt saledat joont. Kanname juba vaikselt 62 suuruses riideid ja ma hirmuga juba mõtlen, kuhu ma kõik need väikseks jäänud lapseasjad paigutan! Lenna on viimase nädalaga aina rohkem tahtnud meelelahutust saada. Enam ei rahulda teda see, et ärkveloleku võiks vabalt põlvedel passida ja mingit mänguasja vaadata. Tahab ringi uudistada ja vaatab silmad punnis peas, kui mööda tuba temaga ringi käia. Lamamistool õnneks veel kõlbab, aga laenamegi endale nüüd mängumati lisaks, seniks kuni keerama hakkab. Selline tunne, et varsti elamegi ainult lapseasjade otsas. Raske on end siia korterisse ära mahutada. Vaatan, et ega palju pole jäänud kui ka turvahäll tuleks välja vahetada. Aga see selleks. Praegu on meil välja kujunenud nii, et õhtul 7-8 ajal läheb Erik temaga jalutama ning tagasitulles tõstame kookoni lahtise akna alla ning Lenna põõnab siis mõnusalt kella kaheni. Siis on esimene äratus ning teine äratus on kas kell 5 või kui hästi läheb, siis venitab 7-ni välja ja saame kõik koos ärgata. Oleme üsna harjunud selle graafikuga. Öösiti ta siis reeglina tahab ainult süüa ja üleval saab olla ca tunnike. Erik tavaliselt on esimese ärkamise temaga ja mina teise, siis on vähe inimlikum päeva  alustada. Aga ükskõik kui väsinud ka hommikul poleks, läheb kõik meelest kui lähen vabastan Lenna mähkimistekist ning ta minule mitmeid naeratusi jagab. Iga päevaga moodustab aina pikemaid lalinaid ka. 

Alles nüüd on mul tekkinud üha enam see tunne, et no nii armas laps on mulle. Ei häiri nutt ja muu jura, ainult küll siis kui ise jube väsinud olen. Üldiselt ka seda enam tihti ei juhtu, sest olen harjunud oma päevakava juba kohandama ning Erik on õhtuti töölt tulles suureks abiks, mil saan oma asjadega tegeleda. Käisime Lennaga puusaliigeste kontrollis ka ära ning kõik oli korras. Täpselt nii nagu arvasingi. Üks kuu veel jäänud ja siis plaanin temaga hakata ujumas käima, nii ootan juba! J

Lenna jonn

Lenna suhtleb

Pilte Lennast & muud juttu

Pidasime Vabariigi aastapäeval minu isa ja vennapoja Andrease sünnipäeva. Poiss sai 1-aastaseks ning naljakas oli vaadata, kui suureks ta järsku kasvanud on. Alles me käisime sünnitusmajas teda vaatamas ja nüüd seisab juba püsti. Lenna oli tema kõrval nii pisike. Lõpuks nad siis kohtusid esimest korda ja tundus, et neile täitsa meeldis. Andreas pani Lennale näpu kohe silma, vaatas, mis nukk see selline on. Kuna nad on ühe aasta lapsed, siis suure tõenäosusega õnnestub nad ehk ühte lasteaiarühma või klassi panna. Tuleb juba varakult sõpradeks teha. Lahe on mõelda, et aasta lõpus on Lenna sama asjalik. See vanus tundub kõige armsam, nad on siis nii asjalikud ja tegusad ning uudistavad maailma aina rohkem!

Erik tegi Lennale esimese soengu ka ära. Siiamaani hoiab see tutt püsti nagu väiksel Cipollinol!

Veebruar oli mul edukas kärutamise kuu, 25.02 sai täpselt 100 kilomeetrit täis kärutatud. Tundub justkui jube tubli, aga samas ka igasugust jura söönud. Eriti magusat. Esmaspäevast võtan end kätte ja hakkan jälle normaalset elu elama, st vaatan jälle toitumise üle. Ega kui end kätte ei võta, siis kirjutan üks hetk siia blogisse, kuidas 100 kilomeetrist sai 100 kilo. Plaan on hakata jälle 2x nädalas ujumas ka käima, aga seda vaatan märtsi keskel/lõpus, kui Lenna natukene veel asjalikum on ja kergema südamega ta hoiule jätan.

Seitse nädalat Lennaga

Veebruari lõpp vaikselt paistab ja Leenu saab juba varsti kahe kuuseks! See aeg tundub nii pikk, mil ta meiega juba olnud on. Iga päevaga areneb aina rohkem ning tore on jälle avastada, kui ta miskit uut oskab. Sel kuul on ta asjalikumalt hakanud pead hoidma, nii muuseas ükspäev avastasin, et  ma praktiliselt üldse ei toeta ta kaela kui tõstan või süles hoian. Iga päev panen teda kõhuli ning pea seisab iga korraga aina kauem üleval. Vahepeal on nagu pinksipall, mis edasi tagasi käib, aga muidu tuleb täitsa hästi välja. Üks lahe asi, mida viimastel päevadel tähele olen pannud, on see kuidas ta ringutab ja sirutab pärast ärkamist - suure lapse tunnusmärk. Veel hõõrub silmi ja nühib kui ära hakkab väsima. Varem ainult haigutas. Pööramiseks on veel vara, kuid kui Lenna kõhuli panna, siis ühe poolega lükkab end selili tagasi. Aina rohkem ta suhtleb ja naeratab ning see on ilmselt kõige toredam. Lõpuks on tal kõõritamine ka ära kadunud ja fikseerib oma pilku väga hästi. Tundub, et näeb üsna kaugele, sest kui varem sai ta voodisse panna ja üle kapi teda vaikselt piiluda, siis nüüd näeb ta väga hästi ära, kes seal kapi taga on. 

 Minult on küsitud, et kuidas ma oma päevad veedan. Täna hakkasin mõtlema, et praktiliselt justkui nagu ei teegi midagi. Samas on väga vähe vabu hetki, kus lihtsalt oleks. Raske seletada, samas kõik emad saavad sellest ilmselt aru. Varem mõtlesin ka, et jube mõnus, panen lapse magama ja samal ajal teen omi asju või puhkan. Tegelikult näeb see umbes nii välja, et kui Lenna iga kahe tunni tagant ära väsib, hakkan teda vaikselt magama panema. Reeglina söödan, kussutan ja olen vaikselt ning kui unne jääb, panen ta voodisse. Edasi näeb välja nii, et kiire kümne minutiga teen ruttu kõik asjad ära, mis enne pooleli jäid. Järgmised kümme minutit käin vahet pidamata teda piilumas, kas ikka on sügavasse unne vajunud ning ega silm lahti pole. Kui kakskümmend minutit on möödas, siis reeglina istun maha ja vaatan ruttu oma meilid üle või keeran kerra ja üritan kiiruga puhata. Aga siis võib juhtuda, et teisest toast kostub "ää, ööö, mmmm".. ehk siis nii palju nendest tegemistest. Võtan lapse uuesti voodist ja kussutan jälle magama. Ja nii võib mitmeid kordi minna kui lõpuks siis a) kas saan ta lõplikult magama b) tegi oma unelemised ära, silm on lahti ja hakkab kõik otsast peale (söömine, meelelahutus, mähkimine, magamaminek). 

Lennale väga meeldib õues kärutada ja reeglina kohe kui vankrisse tõstad, läheb ka silm kinni. Niisiis käin lõunati temaga kärutamas. See on see aeg, kui ta saab pika une teha, ca 2,5 h. Muidu ju tore, aga minule jääb ainult vankrilükkamise rõõm.. sest käies ma hästi magada ei saa. Õnneks meil hea vanker ja mulle endale jalutamine meeldib. Sportlikust huvist hakkasin kasutama Sports tracker appi, et näha palju ma siis ära jalutan. Veebruaris olen juba 72 kilomeetrit täis kõndinud, ehk tuleb kuu lõpuks ligi 100 km ära! :) Mõelda ju võib, et nii saab hästi vormi. Samas on ka meeletu magusaisu tekkinud. Paljud rääkisid, et see tekib ja ei saa ka mina selleta. 

 See on mu vaieldamatult lemmiknägu! Kui Lenna õlale tõsta ja mööda tuba ringi käia, läheb ta nägu üllatust täis. Vaatab täpselt nii nagu ei usuks oma silmi, kui põnev see maailm ikka olla saab.

Loome oma kodu!

Pidevalt kirjutan beebist, sest kõik päevad temaga veedangi. Vahelduseks siis muud juttu ka. Teisipäeval sain täitsa oma maa omanikuks. Minu isa kinkis mulle Kiilis ühe osa oma maast, sai korralikult notaris käidud ja puha. Isa on mitmeid aastaid vanaisalt saadud maid kujundanud ning sinna oma aega kõvasti kulutanud. Meie juured on Kiilist (tegelikult Eriku omad ka), kuigi oleme terve elu Nõmmel elanud. Nüüd on kõik meie pereliikmed otsapidi juurte juurde tagasi jõudnud, sest kõik töötavad ja elavad Kiilis ning meie Erikuga plaanime samuti sinna kolida. Teeme selleks usinalt ettevalmistusi, millega alustasime eelmise suve lõpus. Tänaseks on majaprojekt valmis ning vaja veel mõned asjad kooskõlastada ning vallast ehitusluba saada. Kui sellega ühele poole oleme saanud, siis seame sammud panka ning loodetavasti saame selle aasta jooksul ka ühe maatüki ära realiseeritud, nii läheks väheke lihtsamalt.

Millist maja me ehitada tahame? Kui alguses käis meil Erikuga kõva arutelu, kas ühe- või kahekorruseline, siis sai peagi selgeks, et jääb üks korrus. Määravaks sai ilmselt mugavus, et kõik oleks ühel tasapinnal. Ise elasin Nõmmel neljakorruselises majas ning väga tüütu oli mööda treppe edasi tagasi käia, sellest ka ilmselt ühe korruse armastus. Plaanis on ehitada puitelementmaja kivikatusega, kasutades puitvälisvoodrit. Mulle on alati meeldinud selline pigem maalähedane kui moderne stiil. Maja on planeeritud 250 ruutmeetrit – kolm tuba + meie magamistuba, köök-elutuba, saun-sauna eesruum, vannituba, wc, garderoob, tehniline ruum, panipaik ja esik.  Mõtlesime oma majaplaani üsna pikalt ning suurt rolli mängivad igasugused tegurid. Alustades ilmakaartest ning lõpetades sellega, kuidas tulevikus oma koera poriseid käppasid oleks võimalikult mugav pesta.  Läks peaaegu kuus kuud aega, kui lõpuks vaatad oma majaprojekti ja mõtled, et see on täpselt see, millest mõelnud oled! Kõik on täitsa omalooming mõningaste arhitekti soovitustega. Loodetavasti kukub siis ka hästi välja :)

Majaesine

Majatagune

 Maja siseplaan

Sõbrapäev kahekesi!

Otsustasime ka sõbrapäeva tähistada ja seda täitsa kahekesi. Küll mõneks tunniks, aga ikkagi! Lenna vanaema oli nõus hoidu pakkuma ning nii otsustasimegi minna koos sööma ja kinno. Mõnele tundub julm, et kuidas ikka 1,5 kuust jätad niiviisi teisele hoida ja mõtlesin rasedana isegi, et oi mina oma last kindlasti enne 3 kuud kellelegi ei jäta. Nagu ikka, tuleb ise lapsevanemaks saada mõistmaks, et kõik pole päris nii nagu alguses ette kujutad. Reaalsus on see, et kui oled pisikese tegelasega koguaeg tegemises ning kodu vajab ka selle kõrval hoolt, siis lõppude lõpuks jääb kaaslane ikkagi tagaplaanile. Ja tõesti kiitus neile, kes suudavad beebi kõrval elada nii, et kõik saaksid võrdselt tähelepanu. Tavaline nädalapäev on selline, et Erik tuleb õhtul täiesti väsinuna töölt, võtab minult lapse (sest mina olen lapsest väsinud), tegeleb temaga õhtul ning paneb ta ööunne. Ööunne panek võib kesta ka 4 tundi ning suure kisaga, mis väsitab veelgi rohkem. Üldjuhul isegi kui Erik ta varakult magama saab, vajub ta ise ka juba 9-10 õhtul voodisse. Seega võib teha omad järeldused kui palju me üldse aega suhtlemiseks leiame. Niisiis leian ma, et on täiesti normaalne leida aega teineteisele. Minu jaoks ei ole laps ainuke prioriteet number 1. Minu jaoks on oluline toimiv peresuhe ning selleks tuleb vaeva näha. Erik on Lennaga täpselt võrdsel pulgal ja ma ei ole kindlasti see inimene, kes räägib kuidas lapsed on A&O ning muul pole tähtsust. Igatahes võtsime kena 4 tundi enda jaoks ning tõesti supermõnus oli! Imelik oli omavahel lausa suhelda ilma, et vaikselt rääkima peaks või teemadel „huvitav, kaua Lenna magab”, „mis Leenul viga on?”, „millal ta küll magama jääb”, „oi kui armas, vaata Lenna naeratab” jne. 

Plaanisime minna Komeeti sööma ning piletid olid varem juba filmile "Viiskümmend halli varjundit" ostetud. Arvestasime kuskil tunnikese söömiseks ja ette helistades öeldi, et mõned lauad on veel vabad. Eriti ebameeldiv oli aga üllatus kui kohale jõudsime ja seal elavas järjekorras ootama pidime. Kuna aega nappis, jõudsime lõpuks otsapidi Vapianosse välja. Saime hea laua ja kõik tundus juba täitsa mõnus. Tellisin endale salati ja Erik võttis pitsa, mida pidi pool tundi ootama. Ma siis juba alustasin ja lõpuks sai juba siiber ning Erik läks oma pitsat nõudma ning "oi, väga vabandame, me pole alustanudki veel". Mul oli temast nii kahju. Tulime välja sööma ja tema lõunasöök oli üks õlu ja kohvi. Ostsime talle siis lõpuks kinno igasugust staffi kaasa, nii et midagi ikka hamba alla sai. Filmi kohta nii palju, et raamat nagu alati oli ka seekord kõvasti parem kui film. Film oli üsna veniv ja jura. Ootused olid nii suured, aga mingit vauefekti ei tekitanud. Sellegi poolest oli super mõnus väljas käia. Samas ka need käigud jällegi kõvasti väsitavad, sest praktiliselt poolteist kuud elanud iga päev ühtemoodi ning harjumatu on teha neid asju mis vanasti.. Koju tulles tahaks mõngliga tegeleda, aga lihtsalt ei jaksa. Õnneks Erikul oli rohkem energiat ning viis lapse parki parte vaatama. Sain ka juba sõnumi, et üks part ründas neid. Igatahes tore oli sõbrapäeva seekord siis niiviisi tähistada! :)

Reisile!

Turismimess on täies hoos käimas ning arutasime juba Erikuga ammu, et 2015 sügis tahaks jälle reisile minna. 3. oktoober saab meil kümme aastat koos oldud ning võiks seda siis ka mõnusalt tähisada. Teadagi on tuludeklaratsioon meid sel aastal jälle õnnistamas ning mõtlesime, et kasutaks selle ühtlasi siis mõneks puhkuseks ära. Jätsime siis Lenna vanaema hoolde ja läksime luurele. Tulime aga tagasi broneeringud taskus. Lähme septembri lõpus seekord Küprosele, sihtkohaks Paphos. Valisime selle koha sellepärast välja, et kindlasti tahaks sel ajal sooja saada ning kaugele ei tahaks sõita, sest Lenna jääb nädalaks Eestisse. Hotelle oli erinevates hinnaklassides, aga me võtsime selle, mis kõige sümpaatsem tundus – Avanti Village hotell ****. Asub kaks kilomeetrit linnast ning 300 meetrit merest eemal. Linn olevat suhteline mõiste, sest terve rannapromenaad pidi olema restorane ja poode täis. Eks siis ole näha. Toas on ka kööginurk, nii et hea lõunasööki ise vaadata. Hind sisaldab siis majutust ja hommikusöögi võtsime juurde – 813 eurot/nägu (soodustus oli 150 eurot ühe inimese kohta). Õhtust plaanime väljas süüa, siis saab erinevaid kohti uudistada. Reisi võtsime Aurinko kaudu, sest klienditeenindus oli neil super! On küll mitu kuud aega, aga nii mõnus on mõelda, et aasta lõpus on midagi põnevat jälle oodata. Soodustust saime reisilt kokku 300 eurot, nii et võit üsna korralik!

Ammusest ajast on meil veel silmapiiril uus Noorus Spa, kuhu plaanime ka mai alguses minna. Sinna siis koos Lennaga. Päris huvitav saab olema 4,5 kuuse põnniga selline tripp ette võtta, aga kui ei proovi, siis ei saagi teada J Ilmselt ise eriti puhata ei saa, samas kodusest keskkonnast saab ikka välja! Kuna plaanis põnniga 3-kuuselt alustada vesivõimlemist, siis loodetavasti 1,5 kuuga saab temast suur suplusfänn!

Lenna areng & väiksed seiklused

Väike Leenu update! Mann on meil siis kuu ja kaheksa päeva vana ning minu meelest juba nii asjalik. Teise kuu alguseks on ta nii palju arenenud, vähemalt meie silmis. Kui esimene kuu ta lihtsalt lamas, magas, vaatas tühjusesse ja õigusega oli tema nimeks väike könn, siis nüüd on hoopis teised lood. Leenu naerab küll vähe, aga naerab. Eriti armas on siis, kui naerab mind või Erikut ära tundes. Preili oskab juba ilusti jälgida, vaatab onu kingitud üleskeeratud laulvat jänest suure hoolega. Oskab ilusti kaasa jälgida, kui keerata mänguasja paremale/vasakule. Tundub, et ta näeb ka nüüd kaugemale, mitte ainult oma nina ette. Hoides teda õlal ja käies temaga mööda tuba ringi, vaatab suu ammuli igasuguseid asju nagu ei suudaks uskuda, et nende keskel elab. Kaela hoiab aina usinamalt ja kõhuli pannes ikka tõstab seda üles. Lenna veel ei kooga, kuid tundub, et varsti hakkab seda tegema. Praegu juba üritab usinalt suhelda, mõni täishäälik isegi tuleb välja. Ühesõnaga väga tubli tüdruk ja minu jaoks tundub juba nii suur. Ei suuda uskuda, et ta koguaeg suuremaks kasvab. Vaatan vahel haiglas tehtud videosid ja mõtlen, et see väike könn ei tule enam kunagi tagasi, vaid kasvab aina suuremaks.

Käime ikka usinalt Lennaga jalutamas. Meile kõigile väga  meeldib, sest esiteks endale kasulik ja lapsel hea puhata värskes õhus. Tihti sõidan Leenuga päevaks Kiili emale külla ning kärutan seal päeval ringi. Laupäeval mõtlesime siis Erikuga, et teeme "tiba" suurema ringi. Asusime siis rõõmsalt teele ja kui kuskil 5 km oli läbitud, avastasime, et pool teed on veel kindlasti ees. Koguaeg läks pimedamaks ja lõpuks hakkas tuiskama ning õues läks täitsa tormiks kätte ära. Käisime suurte põldude vahel ja vahepeal oli endalgi raskusi püsti seismisega. Kõmpisime ikka usinalt lõpuni, aega läks 2 h ja läbisime kärutades 10 km, ehk poole rohkem kui Lenna tavaliselt harjunud on. Õnneks ta terve tee magas ja oli isegi häiritud kui koju jõudes ta üles ajasime. Lõpus tekkis juba täitsa hirm, et ega nii pisikesel külm pole hakanud, aga ei saanud vankrilt kile eest ära ka võtta, sest kõik oleks lund täis tuisanud. Ise olime igatahes läbimärjad ja külmunud, õnneks Lennal oli mõnus soe oma magamiskottis põõnata. Pühapäeval läksin kohe poodi ja ostsin endale korralikud talveriided. Nüüd meil Erikuga mõlemil täiskomplektid olemas ning järgmised jalutuskäigud tulevad palju mõnusamad.