Pidasime Vabariigi aastapäeval minu isa ja vennapoja Andrease sünnipäeva. Poiss sai 1-aastaseks ning naljakas oli vaadata, kui suureks ta järsku kasvanud on. Alles me käisime sünnitusmajas teda vaatamas ja nüüd seisab juba püsti. Lenna oli tema kõrval nii pisike. Lõpuks nad siis kohtusid esimest korda ja tundus, et neile täitsa meeldis. Andreas pani Lennale näpu kohe silma, vaatas, mis nukk see selline on. Kuna nad on ühe aasta lapsed, siis suure tõenäosusega õnnestub nad ehk ühte lasteaiarühma või klassi panna. Tuleb juba varakult sõpradeks teha. Lahe on mõelda, et aasta lõpus on Lenna sama asjalik. See vanus tundub kõige armsam, nad on siis nii asjalikud ja tegusad ning uudistavad maailma aina rohkem!
Erik tegi Lennale esimese soengu ka ära. Siiamaani hoiab see tutt püsti nagu väiksel Cipollinol!
Veebruar oli mul edukas kärutamise kuu, 25.02 sai täpselt 100 kilomeetrit täis kärutatud. Tundub justkui jube tubli, aga samas ka igasugust jura söönud. Eriti magusat. Esmaspäevast võtan end kätte ja hakkan jälle normaalset elu elama, st vaatan jälle toitumise üle. Ega kui end kätte ei võta, siis kirjutan üks hetk siia blogisse, kuidas 100 kilomeetrist sai 100 kilo. Plaan on hakata jälle 2x nädalas ujumas ka käima, aga seda vaatan märtsi keskel/lõpus, kui Lenna natukene veel asjalikum on ja kergema südamega ta hoiule jätan.
No comments:
Post a Comment