Seitse nädalat Lennaga

Veebruari lõpp vaikselt paistab ja Leenu saab juba varsti kahe kuuseks! See aeg tundub nii pikk, mil ta meiega juba olnud on. Iga päevaga areneb aina rohkem ning tore on jälle avastada, kui ta miskit uut oskab. Sel kuul on ta asjalikumalt hakanud pead hoidma, nii muuseas ükspäev avastasin, et  ma praktiliselt üldse ei toeta ta kaela kui tõstan või süles hoian. Iga päev panen teda kõhuli ning pea seisab iga korraga aina kauem üleval. Vahepeal on nagu pinksipall, mis edasi tagasi käib, aga muidu tuleb täitsa hästi välja. Üks lahe asi, mida viimastel päevadel tähele olen pannud, on see kuidas ta ringutab ja sirutab pärast ärkamist - suure lapse tunnusmärk. Veel hõõrub silmi ja nühib kui ära hakkab väsima. Varem ainult haigutas. Pööramiseks on veel vara, kuid kui Lenna kõhuli panna, siis ühe poolega lükkab end selili tagasi. Aina rohkem ta suhtleb ja naeratab ning see on ilmselt kõige toredam. Lõpuks on tal kõõritamine ka ära kadunud ja fikseerib oma pilku väga hästi. Tundub, et näeb üsna kaugele, sest kui varem sai ta voodisse panna ja üle kapi teda vaikselt piiluda, siis nüüd näeb ta väga hästi ära, kes seal kapi taga on. 

 Minult on küsitud, et kuidas ma oma päevad veedan. Täna hakkasin mõtlema, et praktiliselt justkui nagu ei teegi midagi. Samas on väga vähe vabu hetki, kus lihtsalt oleks. Raske seletada, samas kõik emad saavad sellest ilmselt aru. Varem mõtlesin ka, et jube mõnus, panen lapse magama ja samal ajal teen omi asju või puhkan. Tegelikult näeb see umbes nii välja, et kui Lenna iga kahe tunni tagant ära väsib, hakkan teda vaikselt magama panema. Reeglina söödan, kussutan ja olen vaikselt ning kui unne jääb, panen ta voodisse. Edasi näeb välja nii, et kiire kümne minutiga teen ruttu kõik asjad ära, mis enne pooleli jäid. Järgmised kümme minutit käin vahet pidamata teda piilumas, kas ikka on sügavasse unne vajunud ning ega silm lahti pole. Kui kakskümmend minutit on möödas, siis reeglina istun maha ja vaatan ruttu oma meilid üle või keeran kerra ja üritan kiiruga puhata. Aga siis võib juhtuda, et teisest toast kostub "ää, ööö, mmmm".. ehk siis nii palju nendest tegemistest. Võtan lapse uuesti voodist ja kussutan jälle magama. Ja nii võib mitmeid kordi minna kui lõpuks siis a) kas saan ta lõplikult magama b) tegi oma unelemised ära, silm on lahti ja hakkab kõik otsast peale (söömine, meelelahutus, mähkimine, magamaminek). 

Lennale väga meeldib õues kärutada ja reeglina kohe kui vankrisse tõstad, läheb ka silm kinni. Niisiis käin lõunati temaga kärutamas. See on see aeg, kui ta saab pika une teha, ca 2,5 h. Muidu ju tore, aga minule jääb ainult vankrilükkamise rõõm.. sest käies ma hästi magada ei saa. Õnneks meil hea vanker ja mulle endale jalutamine meeldib. Sportlikust huvist hakkasin kasutama Sports tracker appi, et näha palju ma siis ära jalutan. Veebruaris olen juba 72 kilomeetrit täis kõndinud, ehk tuleb kuu lõpuks ligi 100 km ära! :) Mõelda ju võib, et nii saab hästi vormi. Samas on ka meeletu magusaisu tekkinud. Paljud rääkisid, et see tekib ja ei saa ka mina selleta. 

 See on mu vaieldamatult lemmiknägu! Kui Lenna õlale tõsta ja mööda tuba ringi käia, läheb ta nägu üllatust täis. Vaatab täpselt nii nagu ei usuks oma silmi, kui põnev see maailm ikka olla saab.