"Kodutunne"

Viimane „Kodutunde” osa  tekitas niivõrd suurt kära, et mõtlesin isegi kordust vaadata. Mind nii väga ei pannudki ahhetama olukord, millistes tingimustes see pere elas, sest viimasel ajal on üsna palju erinevad saated näidanud taolises seisus perekondi. Pigem on kohutav mõelda, et elame 21. sajandil ja Eestis on siiani leibkondi, kes elavad muldpõrandal või kes käivad praktiliselt väljas wc’s. Imelik on isegi mõelda, et nii on.

Mida mina sellest arvan? Isiklikult mõtlen nii üht kui teist. Esimene mõte seda nähes oli, kui vastutustundetud saavad olla ühed vanemad. Olgu inimesed, kui vaesed tahes, aga käed- jalad on neil ju küljes. Kuidas saab elada niivõrd räpakalt? Konkreetselt saates oleval perel oli välikäimla praktiliselt ilma seinteta. Kui raske saab olla pereisal seinad kokku klopsida lihtsalt haamri ja naeltega? Inimesed elavad ikka igasuguse risu sees ja siin ei saa kindlasti vabanduseks tuua, et raha on vähe. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kui pereema räägib, et tohutult kurb on kuulata, kui tema laps tuleb õnnetult ja küsib, kas täna ikka pesema saab minna, oodates ise 10. last. Saan täiesti aru, et neid järglasi vorbitakse, sest raha on vähe ning poolteist aastat saab vähemalt miinimum emapalgast elada. Aga mis edasi? Nii vastuoluline on lihtsalt kuulata, kuidas see sama ema räägib, kui kadedad ollakse pensionäride peale, sest pensionid tõusevad, kuid lastetoetused  on väiksed. Mingitest laste huviringidest tuleb rääkima inimene, kes pole oma lastele taganud kodus isegi pesemisvõimalust.

Samas saan ka aru, et on vajalik sündimust soodustada, sest muidu eestlased lihtsalt sureksid välja. Teada on, et vaesus sünnitab vaesust. Isegi mitte rääkides saates olevast perekonnast, vaid neist suurperedest, kus mõlemad vanemad käivadki tööl, kuid ikkagi elatakse raskustes. Minu jaoks tundub olukord üsna trööstitu. Ma ei leia, et lapsi peaksid saama ainult edukad ja kõrgepalgalised inimesed.  Olen ise kasvanud perekonnas, kus on kõik vajalik ja rohkemgi veel alati tagatud olnud, kuid see panebki mind  rohkem laiemalt vaatama. Üha enam ma veendun, kuuldes sellistest perekondadest, et Eestis ei ole hetkeseis ikka absoluutselt hea. Seda, mida iga päev ajakirjandus toodab, kuidas näitajad on suurepärased, pole mõtet absoluutselt lugeda. Nii väikese rahvaarvuga riigi kohta on meie ümber ikka liiga palju vaesuses elavaid inimesi.  Saan aru, et igaüks on oma õnne sepp, aga kõik ei ole sündinud suurlinnadesse ja jõuaktesse perekondadesse. Samuti pole mõeldav, et kõik vaesuses elavad inimesed hakkaksid nüüd linnadesse kolima ja tohutut õnne otsima. Vastasel juhul sureks maaelu täiesti välja. Samas maapiirkondades elades on paratamatu, et polegi piisavalt töökohti ning inimestel puuduvad võimalused end mingiski suunas arendada. 

Igaljuhul ei arva ma, et riik peaks kõik kinni maksma, sest inimesed muutuksid sellisel juhul laisaks. Siiski arvan, et praegused toetused ja seisukord pole ka piisavad, kuigi ilmselgelt on keeruline leida see piir, mispidi riigipoolne abistamine liikuma peaks.

Välimus

Ma olen tükk aega mõelnud, miks arvavad paljud naised, et kõik mis on võlts, on ilus. Saan absoluutselt aru, et välimusel on suur roll paljudes olukordades ja ainult sisemisest ilust pole mõtet rääkida. Viimasel ajal kriibib eriliselt silma, kui noored naised on end lihtsalt ära rikkunud. Mida ma selle all mõtlen? 

Esimesena torkab ilmselt paljudele silma tohutu meigikiht. Ma mõistaksin veel siis, kui neiud lähevad välja pidutsema ja lihtsalt natukene õhtu ootuses  liiga palju värvi näkku  on pandud, kuid ei mõista neid, kes sellise välimusega näiteks trennis käivad. Käies ise üsna tihti spordiklubis, jäävad mulle küllaltki tihti silma naised, kes on ajanud omale lühikesed shortsid jalga, roosa maika selga ning lisaks sellele on vaeva nähtud, et juuksed oleksid ilusti sätitud ja meik näos. Täiesti uskumatu, vahel jääb imestusest suu lahti ja tekib uudshimu, mida nad küll oma peas mõtlevad. Ei kujutaks hästi ettegi, et teen rasket trenni ja higist peitekreem jookseks mööda põske alla. Huvitav on veel see, et isegi hiljem sauna minnes ei võeta meiki maha. Ma mõtlen, et inimestel peavad ikka väga tugevad kompleksid olema oma loomuliku ilu suhtes. Meik meigiks. Ise pooldan kindlasti tagasihoidlikuma enese värvimist, kuigi enamjaolt lasen siiski oma nahal puhata. 

Kuid annab kõvasti hullemaks minna, kui inimesed lähevad juba nii kaugele, et meeleheitlikult solaariumis nahka pruunistamas käivad. Väga suur vahe on, kas oled kergelt jumekas või täiesti tumepruun. Eriti suurt kontrasti pakutakse talviti. On ju ilmselge, et talvel siin Eestis nii pruuniks ei saa. Kahju on vaadata, kuidas inimesed näevad nii väga vaeva selle nimel, millised nad tegelikult pole, enesele teadvustamata, kui ohtlik see tervisele on.

Siis on võimalik veel panna endale igasugused kunstküüned ja ripsmed või juuksepikendused, mis paistavad juba kaugele välja. Ma saan veel aru, kui pannakse omale normaalse pikkusega ripsmed, sest ei taheta iga päev enda omasid värvida. Kuid suur vahe on, kas need näevad välja ebaloomulikult pikad või pole praktiliselt arugi saada. Arusaamatuks jäävad siiski labidaid või küüniseid meenutavad võltsküüned ning tuustisarnased juuksepikendused. Lisaks sellele on talumatult jube, kui kitkutakse oma kulmud ära ja tõmmatakse jooned asemele.

Võibolla ma lihtsalt mõtlen teistmoodi, aga minu arvates ei ole ilusad põlvedeni juuksed, meeletult pikad küüned või tohutu make-up. Ilus on siiski olla loomulik ja mitte pingutada, et olla selline, kes sa tegelikult pole. Naised muudavad oma elu liiga keeruliseks, kui lähevad õhtul meigiga magama ja peavad hommikul enne meest ärkama, et uus meigikiht peale panna. Parem hoolitsege oma näonaha, hammaste ja juuste eest, mille korrasolek juba niisamagi muudab teid ilusamaks !

Vaba aeg

Pühad on täies hoos ning täielik nauding on lihtsalt aasta lõpus hoog maha võtta ja puhata koos kallite inimestega.  Kolmed jõulud on nüüd peetud ja kuus päeva on veel jäänud aastavahetuseni. Seda aega tuleks maksimaalselt ära kasutada. Pühad on ka põhjuseks, miks pole siia ammu kirjutanud.  Olen üsna veendunud, et kõige parem on oma puhkust aktiivselt ära kasutada. Teha ja käia ringi, sest siis on hiljem, mida oma puhkusest meenutada. Muidugi on mõnus ka lihtsalt jalad lauale visata, aga nädal aega nii veeta, on vist üsna igav. Vähemalt minu jaoks. 

 

Igatahes nii palju on võimalusi, mida teha. Kõige lihtsam on lihtsalt pärast suurt jõulusöömat minna jalutama. Sel aastal on ilmaga väga vedanud ning jõulud on ilusad valged ning õues on paras temperatuur, et ajada vatid selga ja natukene värsket õhku hingata.  Meie lemmik koht jalutamiseks on Harku mets, kus on nii palju erinevaid radu, mida mööda käia või sportida. Uskumatult palju on ka suusatajaid väljas, mis paneb ka mõtlema, et oleks isegi tore suusad alla panna ja väike sõit teha. Viimati saigi vist suusatatud kehalise kasvatuse tundides.  Kuid nii palju võimalusi on veel. Näiteks saab Nõmmel snowtubingu rõnga rentida ning seal peaks igasugused rajad ka selleks olema. Polegi veel ise käinud, kuid tahaks ära proovida. Tahaks ka veel pühade lõppedes minna verd loovutama, saab lihtsalt midagi head teha. Jõulude ajal antakse ka veel igasuguseid erinevaid kontserte üle Eesti. Lisaks kõigele on ka alati võimalus kino ja teatrit külastada. Veel on Tallinna Vanalinnas uisuplats, mida oleks tore külastada. Igatahes võimalusi on palju- nii raha eest, kui rahata. 

Vaikselt on ka aeg aastavahetuseks valmistuda, kuid seni nautige hetke, sest varsti on see mõnus aastalõpp möödas! 

Ilusat pühade jätku!

Vanematest sõltumatu elu

Teema, kus ei saa kõike üldistada, kuid teatud arvamus kujuneb välja küll. Meie peres on kõigiga nii läinud, et on varakult vanemate kodudest välja kolitud. Eeskujuks on olnud kindlasti minu ema ja isa, kes abiellusid ja said kaks last juba enne 20-dat eluaastat. Samuti läksid mu õde ja vend väga noorelt välismaale ning nii kolisin ka mingi 19-aastaselt kodust välja. Meile on alati räägitud, et mida varem tiivad välja sirutad, seda kasulikum see lõppkokkuvõttes on. Vaadates oma perekonda, nii ema, isa, õde kui venda, siis tõepoolest läheb kõigil väga hästi ning suur roll on kindlasti ka selles, et hakati noorelt juba oma elu elama ja võeti oma tegude eest varakult vastutus.

Vanematest eraldi elades õpid kiirelt tundma täieliku iseseisvust, raha ratsionaalset kasutamist ning noorena pole ka ootused ülemäära kõrged. Usun, et pigem on hea algul tunda kitsikust ja hiljem edu vilju nautida, kui alustada heal järjel ning siis kõrgelt kukkuda.  

Mina pean oma vanemate kodu siiski lapsepõlvekoduks ning oma kodu selleks, kus olen ise kõige eest vastutav.  Mis puutub täieliku iseseisvumisse, siis vanemate kodus elades seda siiski pole. Tegelikult ollakse ikkagi sõltuvad, sest emad-isad maksavad kõik kommunaalarved, ostavad koju süüa , roogivad lund, niidavad muru ja seda loetelu võibki jätkata. 

Ma arvan, et siinkohal pole isegi veider vaadata eluaeg emadega koos elavaid mehepoegi, vaid pigem tuleks pilk pöörata vanematele. See on puhtalt emade-isade tegemata töö, kui nad avastavad, et nende 30-40-aastased „lapsekesed” nendel endiselt kukil elavad.  Vahel tundub see ikka täiesti uskumatuna.  Ma tean, et paljud mõtlevad, et kui vanem on üksik, kuidas siis saab teda  omapead jätta. Ma ütleks, et igaüks on siia maailma sündinud, et omaenda elu elada. Selleks, et vanemat toetada, ei pea tingimata temaga koos elama.

Samas ei saa üldistada, sest mõnele inimesele meeldibki elada kärgperena, kus kõik põlvkonnad on koos. Minu jaoks muutuks selline elukorraldus kiirelt õudusunenäoks, sest ei kujutaks ette, kui peaksin jagama ühte kööki, elutuba, vannituba oma mehe vanaema, ämma, laste ja mehega.  Igakell võib keegi astuda sinu toa uksest sisse. Minu jaoks oleks see tohutult ahistav. On ilmselge, et paljudele naistele see ei istu, seega pole ime, miks need mehed kõik lõppude lõpuks oma elu emadega veedavad.

Elatakse vaid üks kord! :) 

Tänulikkus

Jõulud on üks nendest aegadest, kui mõtlen sellele, kui tänulik ma olen. Tänulik nii paljude asjade üle! Kõigepealt muidugi seetõttu, et olen terve noor inimene, kes näeb, kuuleb, räägib, kõnnib. Täiesti elementaarsed asjad, kuid mõni neist rõõmu tunda ei saa. Olen tänulik, et mul on imeline kokkuhoidev perekond, maailma parim kaaslane, toredad sõbrad, oma soe kodu, et ma ei pea tundma nälga ega külmetama. Minu ümber on inimesed ning ma pole üksi.  Olen õnnelik, et mul on võimalus õppida ning oma väikest raha teenida. Tänulik selle üle, et saan armastada ning olla armastatud. 

Mul on nii kahju, et meie ümber on inimesi, kes on jõulude ajal täielikus depressioonis. Nad ei tunne rõõmu millegi üle, nad on täiesti üksi ning näevad selle kõrvalt kõigi teiste siirast rõõmu. Pühade ajal sooritatakse ka kõige rohkem enesetappe. See tuleb kindlasti sellest, et ei panda tähele oma ümbruses eksisteerivaid inimesi. Kasvõi lihtsalt kooli- või töökaaslasi, kes tunnevad end jõulude ajal vägagi üksi, kellel pole perekonda ning kes pole ka muidu väga seltsivad. Rohkem tegeletakse oma ettevalmistustega jõuludeks ning keskendutakse oma lähedastele. 

Õudne on mõelda selle märtsi statistikale, mis näitas, et iga viies laps elab Eestis vaesuses ja vajab kohest abi ning kui juurde arvestada vaesusriskis elavad lapsed, siis elab vaesuses rohkem kui 63 000 last. Mõeldes ainuüksi piltlikult, et kui klassiruumis õpib ligi 30 õpilast, siis 6 neist elab alla igasugust arvestust.  Tohutult kahju, sest need lapsed peavad arvatavasti jõulud vastu võtma tühja kõhu ja lageda kuusealusega.  Vaevalt enamus nende laste vanemaidki end hästi tunneb, et on sattunud lootusetusse olukorda. Ma arvan, et natukene isekas on teistel kritiseerida, et eks need inimesed on oma vaesuses ise süüdi. See on täiesti arulage jutt, sest kõiki ei saa sama mõõdupuuga vaadata.  Väga palju on neid, kes on kasvanud ilma vanemate- ning perekondliku toetuseta.  On väga keeruline kasvada nii, et keegi sind ei toeta ega julgusta edasi minema. Samuti ei tea kunagi, mis võib juhtuda ka täiesti tavapärases perekonnas, kus ühel hetkel teeniti korralikku palka ja oli kindel sissetulek ning teisel hetkel elatakse Eesti väikesest riigitoetusest. 

Eile, vaadates saadet „Sa ei ole üksi”, oli täiesti südantlõhestav see, kuidas perekonnad kaotavad oma liikmeid ja neid perekondi on küllaltki palju. Neil inimestel on tõeliselt raske, kes peavad pealt nägema oma väikeste laste surma ja sellist asja ei sooviks mitte kellelegi. Tunnustus neile peredele, kes on nii vaprad olnud! Sellised hetked panevad mõtlema, kui ebaolulised on meie tühised mured. Kasvõi kooli pärast, kulutades oma kogu energia sinna, kas saada oma eksamid läbi või mitte. Sellised asjad on siin maailmas tegelikult niivõrd tühised.

Ma arvan, et kui muidu mitte, siis igaüks võiks jõulude ajal midag ilusat teha! Ilmselgelt kõiki aidata ei saa, kuid piisab ka väikestest tähelepanekutest. Mina olen sel aastal raha annetanud mitmelastelistele peredele, kellel on midagi jubedat juhtunud, kas kodu maha põlenud või pereliige kaotatud.  Samuti saab järgmine nädal mindud ka verd loovutama  ning üht teist on veel plaanis!

Hoidkem silmad lahti! :)