Toitumine

Sellest on nii palju räägitud ning ilmselt polegi ühtset kuldset keskteed, sest inimeste organismid on nii erinevad. Kuskil poolteist aastat tagasi oli mul veel üsna ükskõik, mida või kuidas ma söön ja ei mõelnud väga sellele, kuidas see võib mu tervist mõjutada. Kui 2011. aasta suve lõpul Erikuga kokku kolisime, siis olin nii vaimustuses erinevate söökide tegemisest, sest muidu oli ikkagist ema kodus köögis askeldamas. Tegin ja katsetasin igasuguseid erinevaid kodutoite ja mõtlesin, et issand kui tore, et mu tehtud toidud ka Erikule maitsevad, polegi köögis naisena läbi kukkunud. Tean, et päris paljud absoluutselt kodus süüa ei tee, ilmselt ei oskagi ja söövad enamus ajast väljas. Meiegi enne kokku kolimist käisime peaaegu, et üle päeva väljas söömas. Mis tagant järele tundub selline ressursi raiskamine,  lihtsalt raha maha süües. Igatahes vanematest eraldi kolimine muutis igasugused prioriteedid ning raha tuli paremini kasutama hakata. 

Nüüd siis tagasi toitumise juurde. Igatahes selle aasta alguses käis mingi klõks peast läbi. Ei teagi, mis see oli. Ilmselt ka mõjutatud teistest, nähes, kuidas oma tervise ja keha eest hoolt kantakse. Minu jaoks on kõige olulisem hea füüsiline vastupidavus ja võhm. Terves kehas terve vaim.   Nii mõtlesin minagi, et peaksin oma toitumist muutma ja kodused toiduained välja vahetama. Kui varasemalt sõime peamiselt toite, mis koosnesid kas kartulitest, makaroni-või jahutoodetest, siis sel aastal me neid kodus enam ei tarbi. Õnneks Erikul pole ka meie uue menüü vastu midagi ning ma olen ta isegi uskuma pannud, et talle tõepoolest maitsevad igasugused erinevad juurikad. 

Meie tavaline nädalasöök/poekott/külmkapp sisaldab alati porgandit, lillkapsast, brokkulit, tomatit, kurki, puuvilja, kala, kana, tatart, kodujuustu, leiba, müslit, muna, jogurtit, piima jms. Nädalas korra, kui mitte kaks teen ma alati erinevaid suppe ning kartul ja makaron on asendatud kodujuustu, juurviljade ja vahel riisiga.  Koju me praktiliselt magusat ei osta, kuigi praegu on  jõuluaeg ja mõni päev võib silma kinni pigistada. Lisaks kartulile ja makaronidele oleme ka menüüst välja visanud kõik mahlad, karastusjoogid, saia, koogid, sealiha ning kindlasti miskit veel, mis hetkel ei meenu.  Lõppkokkuvõttes oleme mõlemad sellise toitumisega ära harjunud, nii et see on rohkem kui nauditav ning polegi tekkinud vajadust vana raske toidu juurde tagasi pöörduda. 

Erandid on meie jaoks nädalavahetused, kui käime vanematel, vanavanematel või sõpradel külas. Ilmselge, et ükski inimene ei saa end metsikult piirata ning maitsemeeled peavad olema avatud. Siis väljaspool kodu sööme, mida pakutakse ja mida tahame. Sellepärast Eriku vanemate juures tihedad külalised olemegi, et kommikauss on seal alati täis.

Igaljuhul tunne on super ning leian, et vastu tahtmist pole mõtet midagi teha. Ise tuleks oma kehas tunnetada, mis on sinu jaoks hea ja mis mitte, sest enesetunne on number 1, millele tuleks tähelepanu pöörata.