Lapsed

Palju räägitakse sellest, kui palju võiks olla peres lapsi ning millal on see õige aeg nende saamiseks. Eesti puhul kindlasti eeldatakse madala iibe tõttu, et peres võiks vähemalt kolm last olla. Üks ema eest, üks isa eest ja üks laps riigile. Eestis on olukord küllaltki kriitiline, sest kuni 2009. aastani oli sünde surmadest vähem ehk  iive oli negatiivne. See toob omakord kaasa rahvastiku vähenemise. Ilmselgelt sellele väga ei mõeldagi, vaid pigem keskendutakse sellele, kuidas ise hakkama saada.

Tänapäeval kohtab üha enam noori, kes lapsi tulevikus ei plaanigi või piirduvad ainult ühe lapsega. Mis iseenesest on kurb. Minu enda vanematel on kolm last ja ma usun, et oleks tore kui endalgi oleks neid kunagi kolm. Levinumad põhjused laste mittesaamiseks on võtta noorusest viimast, vähemalt kuni 35-aastaseni pidutsedes. Või siis tuuakse ettekäändeks mitte piisavalt head majandusliku olukorda. Mõlema puhul tõusevad mul ihukarvad püsti. Ma ei kujutaks ettegi, et 35- aastaseni käin töö ja kodu vahelt ning nädalavahetused veedaksin pidutsedes. Ilmselt pole ma lihtsalt seda tüüpi inimene, kes tahaks oma tervist süsteemselt rikkuda alkoholi tarbimise ja kõige muuga ning arvatavasti muutuks see minu jaoks vägagi tüütuks ja üksluiseks. See selleks, sest mõni on ka asjalikum, reisides ja tutvudes maailmaga. Kuid siiski ei kujutaks ma isegi siis ette, et ma esimese lapse vahetult enne 40. eluaastat saaksin.  See tähendab seda, et ma poleks enam esimeses nooruses ning beebiga tegelemine oleks ilmselt meeletult kurnav ja kui mõelda  rohkem kui ühest lapsest, siis millal see teine peaks veel tulema? Pealegi, teise lapse jaoks võib juba natukene liiga hilja olla. Teiseks ei mõista ma, mis ootamatut rikastumist inimesed pidevalt ootavad? Tuues see ettekäändeks, et lapsed tulevad siis, kui sul on kõik olemas. Ma soovitaks natukene rohkem mõelda selle üle, sest seda rikastumist ei pruugi kunagi tulla. 

Pigem usun ma, et inimesed ei taha endale lihtsalt nii suurt vastutust võtta. Samas, parem ongi, sest pole vaja vastutustundetuid lapsevanemaid, kes ei tule oma lastega absoluutselt toime ning kes tunnevad et laps on neile suurimaks stressiallikaks.

Mul on tohutult kahju inimestest, kes lapsi ei saa või lihtsalt leiavad et kõik muu on nende elus tähtsam. Ühel hetkel, pensionieas, võib see kahetsemistunne olla meeletu. Kui sul pole mitte ühtegi last, kellele loota, on ikka üsna nukker küll. Kunagi ei või teada, mis võib juhtuda sinu kaaslasega ning vaevalt täiesti üksi jäädes end väga õnnelikult tunned. Veel enam, kui sinu eakaaslased kõik ümberringi vanavanemateks saavad. 

Lõppude lõpuks on see iga inimese oma vaba tahe ning mina arvan, et mida nooremalt (mõtlen siin 20-ndaid) esimene laps saadakse, ise selleks valmis olles, seda parem. Noored vanemad süstivad oma lastesse rohkem särtsu ja rõõmsameelsust ning ei muretseta ka ülemäära kõige pärast. Ma usun, et nii on lastel lihtsam kasvada. Ning kui lapsed on üles kasvatatud, olles ise alles 40-dates, saab elu mõnusalt, ilma kohustuseta, edasi nautida.

                                                                    Meie pere kutid!