Lapsepõlv

Olen õnnelik, et just mina 1992. aasta 25. juunil Eestisse, Tallinnasse sündisin. Samal aastal, 5 päeva varem, toimus ka Eesti rahareform ning mind ootas ees ilus Eesti kroon.  Lapsepõlvemälestused algavad mul 3. eluaastast, kui kolisime perega Nõmmele suurde renoveerimata majja mändide alla. Viieliikmelise perekonna jaoks oli maja parajalt suur ning seltsilisteks olid ka toa- ja õuekoer Terry ja Torry ja miisu Mirry. Venna ja õega on mul vanusevahe 11-12 aastat, seega pidin endale mängukaaslase mujalt leidma. Ei pidanudki kaugelt otsima, sest kõrval elas kohe aasta vanem naabripoiss Ralf ja teine seltsiline oli peretuttav Liisa. Ma võin kindlalt väita, et paremat lapsepõlve ma ei saakski tahta, sest mälestused sellest on imetoredad. Tegelikult kõik nii roosiline polnud, sest vanematel oli sel ajal kõvasti keerulisem. Kui me Ralfiga rõõmsalt üle aia lilli müüsime või vihmausse sõime, pidi ema samal ajal vaatama, kuidas koos loomadega kaheksaliikmeline pere 50 krooniga ära toita. Paralleelselt oma koduse põneva eluga, sai käidud Männiku lasteaias ning suveti erinevates lastelaagrites. Öeldakse, et lapsepõlvesõbrad on su elus need tõelised sõbrad, kes sind saadavad. Imelikul kombel pole mul ühegi lapsepõlvesõbraga tugevat sidet jäänud.

Edasine tee viis mind Tallinna Rahumäe Põhikooli, mis jäi minu majast 2 minuti kaugusele. Ma ei jõua ära tänada oma vanemaid selle eest, et nad mind linna eliitkooli ei tahtnud panna. Oma kodukoha koolis sai areneda parajas tempos ning kooliprogrammi oli kaasatud ka igasugused loomingulised tegevused nagu kunstitunnid, näitlemine ja tantsimine. Samuti kõik ümbruskonna lapsed käisid samas koolis ja tekkis oma tore seltskond, kellega sai kõike põnevat tehtud. Ääretult õnnelik olen ma selle üle, et leidsin omale suurepärase sõbranna Stina, kellega sai kõigest räägitud ning kes oli juba nii pisikesena nii arukas ja mõistlik.  Tema on üks suur oluline osa minu lapsepõlvest ning nii väga ei meenugi kooliaeg, kuivõrd koos tema maakodus veedetud ajast.  Ilmselt see aeg jääb mulle kõige paremini meelde, sest tema vanaema oli justkui kõigi vanaema, kes võttis mind alati avasüli oma koju vastu. Alati koju minnes rääkisin emale, kuidas me vanaema juures jälle kooki küpsetasime, riisusime või verivorsti seasoolest tegime.  

Minu jaoks kestiski lapsepõlv kuni 6-7-da klassini, kui toimus koolivahetus ning selline ilus, veel küllaltki siiras aeg sai läbi.  Kuid ees oli ootamas veel palju uut ja põnevat, mida poleks osanud aimatagi!