Käitumismaneerid

Inimesed on ikka nii erinevad. Käitumismaneerid tulevad igal ühel lapsepõlvest. Mul on pigem hea meel, et olen küllaltki pedantsest ja korda armastavast perest. Täiesti kohutav on vahel jälgida inimesi ja mõelda, miks nad küll aru ei saa, et nende käitumine teisi võiks häirida. Lapsepõlves võiksid vanemad ikka lastele põhitõed selgeks õpetada. 

Astudes/lahkudes seltskonnast oleks viisakas alati öelda tere ja nägemist. Tänades aitäh. Mitte vaikselt nohisedes tulla ja minna. Süües ei matsutata, luristata ja ei lakuta oma taldrikut üle. Mind paneb tõsiselt imestama, sest vahel täiskasvanud inimesed matsutavad nii aplalt nagu väiksed põrsad ümber laua. Kust see tuleb ? Meie õpetame oma peres juba kolme aastastele, et see pole ilus. Ka närimiskummi kõvahäälne nätsutamine, see pole absoluutselt „in”.  Samuti igasugune pidev röhitsemine ja häälitsemine, veel enam kuskil söögilaua taga või avalikus kohas. Ma ei mõista, kas on raske siis eemale minna? Mõnel inimesel läheb söögiisu lihtsalt ära. Väga häiriv on ka jalgade lohistamine. Jääb mulje kui väga lodevast inimesest. Ei tohiks ju väga raske olla kõndides jalgu tõsta. Ebaviisakas on muidugi ka teistele vahele segada, mis ilmselt põnevatel teemadel võib vahel juhtuda. Samuti ääretult tobe on, kui inimesed pressivad end teistele peale. Kui väga soovid miskit, siis saab ka suunavalt läheneda. Meeletult häiriv on ka pidev virisemine ebaoluliste asjade pärast. Lõpuks, mis on tippude tipp, kui inimesed ropendavad või lõugavad kõva häälega.  Kohutav. Kindlasti on see loetelu veel pikem, mida võiks mitte teha, kuid need olid esimesed mis pähe tulid. 

Mis on veel  küllaltki õõvastav- mustus ja räpasus. Oled sa heal või halval järjel olev inimene, ei tohiks olla eriti raske hoida puhtust enda ümber. Ma ei kujutaks ette, kui astuksin esmaspäeval pärast kooli koduuksest sisse ja mind ootaks ees täiesti segamini olev elamine. Tolmurullid taldade all, kraanikausis hunnik pesemata nõusid, voodi sellisena nagu hommikul väljudes jäi, riided mööda tuba erinevatesse kohtadesse kuhjatud. Samuti täielik müstika on minu jaoks, kui inimesed teevad süüa ning ei suuda puhtust hoida. Kui sul ikka pliit pärast söögitegemist must on või midagi kleepuvat maha kukub, siis ei tohiks raske olla enda järelt korda teha.  Lihtsalt kui kümme korda veel nii juhtub, siis lõpuks eladki mustuses. 

Vahel tuleb ka liigne pedantsus kahjuks, seda omast kogemusest. Teiste jaoks võib see lõpuks häirivaks muutuda, kui iga asi peab sätitud olema, et silma ei riivaks.  Kuid siiski usun, et pigem kõik korras kui korratu.  Õnneks oleme meie oma kodus leidnud kuldse kesktee, nii et mõlemal oleks mõnus. 

Eks terve elu õpitaksegi!