Mida silmas pidada lapsehoidja valikul?

Olen lapsehoidmisega tegelenud aasta aega ja selle aja jooksul palju kokku puutunud erinevate teiste hoidjatega. Lapsehoidjana on hea ülikooli kõrvalt raha teenida, siiski polnud see ainuke põhjus, miks selle viisi valisin. Mulle lihtsalt meeldivad lapsed väga, eriti pisikesed, sest nende arengut on kõige vahvam jälgida. Ja ma arvan see peaks olema esimene joon lapsehoidja valimisel – et talle meeldiks lastega tegeleda.

Palju on neid hoidjaid, kes „lihtsalt” hoiavad lapse ära. Ei räägi- tegele – mängi piisavalt, vaid piirduvad elementaarsega nagu söögi andmine, magama panemine jms.  Kahju on neist lastest, kellele on sellised hoidjad valitud, sest see pärsib väga nende arengut. On ka neid lapsehoidjaid, kes hoiavad lapsi pikad päevad ja ei käi nendega isegi väljas. Kui ma väikest kaheaastast manni hoian, siis ma räägin temaga koguaeg kui täiskasvanuga. Vanus pole määrav, lapsed saavad suurepäraselt kõigest aru ja mõtlevad iga su sõnale usinalt kaasa. Siiski laps on laps ja tahab mängulisust ning turvatunnet.  Ise hoidjana tekitan alati mingid „rutiinsed tegevused”, mis lapsele väga meeldivad. Näiteks iga päev patside tegemine, mänguasjade koristamine, koduloomale söögiandmine – ühesõnaga laps seostab kindlad tegevused sinuga ära ja teeb neid hea meelega.  Kokkuvõtvalt võiks lapsehoidja olla loov ja tegus. Muidugi on arusaadav, et täispikka päeva ei suuda pidevalt aktiivne olla ja seda pole vajagi. Laps tahab vahepeal omi mõtteid ka kuulda.

Noor või vana hoidja? Mina pooldan iga kell noort hoidjat, kellel on vastutustunne. Näen pidevalt neid vanaemasid ja vanemaid hoidjaid, kes käivad oma väikeste lastelastega väljas. Ei tohi astuda, ega istuda, sest äkki kukub/hakkab külm/teeb riided mustaks/astub porilompi jne.  Piiratakse neid igal võimalikul viisil ja ei lasta vabalt olla. Muidugi on oluline, et lapsega midagi ei juhtuks, aga igal sammul ei saa ka järel joosta ja jopeäärest kinni hoida.

Hoidja peaks olema kohusetundlik ja suutma end kehtestada. Kogu mängulisuse kõrval peab suutma lapsehoidja last vajadusel keelata, nii et ka laps teda kuulaks. Ma arvan, et see omadus lihtsalt kas on olemas või ei ole. Minul siiani ja usun, et ka edaspidi enesekehtestamisega probleeme pole. Lapsega ei vaielda kunagi ja öeldakse lihtsalt nii kuidas on. Reeglid on kõigile samad, kui hoidja ei röögi, jonni, märatse, siis ei tee seda ka laps. Ja rohkem polegi midagi rääkida.

Lõpetuseks, kui otsite oma lapsele lapsehoidjat, siis see paber ei ole üldse nii oluline. Tähtis on, et lapsehoidja oleks vastutus- ja kohusetundlik inimene, kellele meeldiks lastega tegeleda. 

Vahemere lasanje

·         2 purki tomatipasta/purustatud tomat (600g)

·         600 g kodune hakkliha
·         Pakk sampinjone
·         2 porgandit
·         200 g feta juust
·         Riivjuust
·         Lasanjelehed (8 lehte)
·         Sool, pipar, tsilli
·         Sibul
·         4 küünt küüslauku
·         Paar kirsstomatit

Hakkliha – seene- porgandisegu

1.       Prae seened küüslaugu ja poole sibulaga.
2.       Prae hakkliha küüslaugu ja poole sibulaga.  Lisa maitse järgi maitseaineid.
3.       Ning riivi porgand. Sega kõik kokku.

PS! Hakkliha praadides pole vaja eraldi õli kasutada.

Tomatisegu

4.       Prae pannil küüslauk tomatipasta/purustatud 
tomatitega, mina olen lisanud ka 5-6 kirsstomatit  
hakituna juurde.

Aseta vormi sellises järjekorras:

1.       Hakkliha- seene- porgandisegu
2.       Pool viilutatud feta juustust
3.       Tomatisegu
4.       4 Lasanjelaastu
5.       Hakkliha- seene- porgandisegu
6.       Pool viilutatud feta juustust
7.       Tomatisegu
8.       4 Lasanjelaastu
9.       Riivitud juust

200 C , 30 minutit ja ongi valmis!

Erik aitas süüa teha!

Autojuhiload - vaja või mitte?

Tean palju noori, kes on juba 30’ndates ja ei oma autojuhilube. Ausalt öeldes minu jaoks tundub see küll keeruline. Esiteks ühistransporti kasutades kulub nii palju aega punktist A punkti B jõudmiseks. Seda iga ilmaga. Teiseks kui kiiremat varianti kasutada, siis peab pidevalt kellelegi lootma või kellestki sõltuma.  Minu meelest eriti keeruliseks läheb siis kui on inimesi, kes sinust sõltuvad. Näiteks lapsed. Kuidas sa majandad väikeste lastega, kui vaja käia perega kasvõi poes, veel enam rääkides pikematest sõitudest. Eks asi on kindlasti mugavuses ka, aga sellegi poolest, palju lihtsam on need load lihtsalt ära teha. Perekonnas võiks ikka vähemalt ühel inimesel auto ja load olla.  

Mina tegin oma autojuhiload ära 2010. aasta sügisel. Autokooli sain läbi kahe kuuga. Ilmselt läks sellega kiirelt, sest Erik õpetas mind sõitma ja sai ka ilma lubadeta üksi väikseid otsi tehtud – näiteks poes käidud. Õnneks läks sellega hästi ning politsei kinni ei pidanud. Käisin Viktorija autokoolis ning sõiduõpetaja oli mul Maksim Fedorenko. See oli kindlasti üks paremaid valikuid, mis teinud olen. Teooria tundides ma väga ei käinud – 3-4 korda ehk? Lahendasin teooriaküsimusi õpikust gümnaasiumis nende tundide ajal, mis ei pakkunud just väga pinget.  Sõiduõpetaja oli mul tore ja kuna ma ikka alguses pabistasin tihedas liikluses sõita, siis tema õpetas mulle rahulikuks jäämist. Alati rääkis, et ma ei mõtleks teistele autojuhtidele, vaid teeks oma asja. Autokooli ajal tegi mu ema vajalikud dokumendid, et saaksin temaga sõitmist harjutada. Kui autokool läbi sai, siis mõtlesin emaga ARKiks valmistuda ja nii sai ka tema autoga avarii tehtud oma koduväravate ees. Pärast seda jäi väike paus sisse, sest ei julgenud enam sõita.

 Pildil tundub küllaltki väike kõks, aga tegelikult sai rõõmsalt esisilla ära vahetada. See, et mina küll reaalselt süüdi polnud ning teine osapool süü omaks võttis, ei mänginud mingit rolli. Süü määrati 50-50. Õnneks oli ema autol kasko.

Siiski sain 2010. aasta septembri alguses ARK’i tehtud ning load kätte. Teooria oli lihtne, sest kõik olid üks ühele õpiku küsimused ning autosõit samuti, kuna sõiduõpetajaga olin sõitnud palju Mustamäel, Õismäel, Nõmmel.  Üldjuhul nad reeglina sinna kanti sõitma viivadki. Siiani olen olnud tubli juht, sest tegelikult kolme aasta jooksul on mul oma nimel üks liiklusrikkumine - roosaga ristmiku ületamine. Täislube taotlema minnes sain ka seetõttu teooriaeksami uuesti teha.  

Ma arvan lubade tegemine oli ajastuse poolest üks õigemaid asju, mida teinud olen. Gümnaasiumi ajal on aega rohkem tegeleda kõrvaliste asjadega. Samuti on vanemad valmis aitama rahaliselt. Ma ei kujutaks ette, kui peaksin alles nüüd autokooli minema. Selle kõigega tegelema pere,- kooli,- tööelu kõrvalt. Nii et soovitan soojalt keskkooli ajal see asi ära teha! Saab suure ja olulise asja kaelast ära!

Minu jaoks on autojuhilubade olemasolu väga vajalik, isegi kui endal autot poleks. Palju lihtsam on asju ajada ja kasvõi  koos kuskil käia. Ma ei kujutaks ette kui Erikuga väljas käiksime ja ta alati roolis peaks olema, sest ma lihtsalt pole viitsinud omale lube teha. Ise sõidan hea meelega ja olen rahul sellega, et ei pea sõltuma kellestki teisest.

Teistmoodi forell

Kui enamjaolt läheb punane kala ahju sidruni, pipra, soola ja tilliga, siis vahelduseks võib muud proovida.

Kaheks päevaks kahele:

·         Sidrun
·         Pesto
·         1 spl mesi
·         Forell (1 kg)
·         Sool
·         Pipar
·         Till

Määri forelli peale mett, nii et kõik kaetuks jääks. Tee sama pesto, sidruni, soola ja pipraga. Kõige peale pane till. Pane forell fooliumi sisse, nii et pealt oleks ka kaetud. Mina panin kala külmkappi eelmisel õhtul, kuid piisab ka paarist tunnist.  Kui oled valmis kala ahju panema, siis 180 kraadi ja 20 minutit.

Kõrvale tegin Persillade porgandit ja kodujuustu.

PS! Kodujuust on tegelikult väga lihtne variant ükskõik mis toidu kõrvale. Sisse võib panna küüslauku. 

Eksperiment nädala toidukorviga.

Kaupmeeste Liit tõi välja selle aasta aprillis, et keskmiselt kulutab Eesti leibkond ühes kuus toidu peale 304,41 eurot. See teeb nädalas umbes 76 eurot.  Me küll oleme lastetu pere, aga ikkagi on natukene üllatav see summa.

Käisime poes ja panin kirja selle nädala toidu (5 päeva) ning puhtalt toidule kulus meil 33,64 eurot. Sel nädalal sööme näiteks borsi, forelli, lasanjet. Iga päev ma uut toitu ei tee, nii et kahte toitu saab ka kahel päeval süüa.  Poenimekirjas on igasugust kraami, nii et „kokkuhoidlikult” me poes ei käi, vaid lihtsalt tarbimegi just neid asju.  Ikka tuleb lõppsumma väga väike. Toidukorvi hulka pole arvestatud alkoholi, kodukeemiat jms. Ainult toit. Ja võimalik, et arve oleks mõned eurod suurem olnud, sest kodus oli olemas juust, leib, hommikuhelbed,riis,tatar, muna. (mõned neist kestavad väga pikalt nagu pakk riisi või tatart)

Olio Pesto Genovese				1,65
Veisesink				1,24
Kodune hakkliha rakvere				2,99
Eesti juust riivitud x2				2,7
Koorekreem tiramisu				0,77
Sidrun				0,27
Vikerforell 1,138 kg				8,98
Kohupiimakreem				0,65
Kilekott				0,1
Toorjuust lõhega				1,42
Kodujuust				1,22
Kohuke x 3				0,75
Puding				0,49
Shampinjon				0,82
Piim				0,5
Porgand 4tk				0,18
Koorekreem vanilje				0,82
Sibul				0,08
Feta juust				2,45
Kirsskobartomat				1,64
Kurk				0,49
2 jäätist				1,67
Borš				1,75
				33,63

Esmaspäevast reedeni maksab söök siis põhimõtteliselt 33,63 eurot. Laupäeviti käime tavaliselt väljas söömas – ca 20 eurot. Pühapäeviti sööme kas miskit kodus või tavaliselt üsna tihti on ka perekonnaga mõni lõuna –või  õhtusöök. Seega lisaboonuse väljassöömisega läheb meil kokku 53,63 eurot. Kui tahaksime elada väga kokkuhoidlikult, siis usun, et 35 euroga tuleks nädalas ilusti hakkama.

Seega meie pere keskmine toidukorvi hind on kõvasti alla keskmise eestlase oma. Tervelt umbkaudu 40 eurot.

Ei saagi aru, kust tuleb nii suur vahe. Ma tean, et me ei tarbi igasuguseid jooke – nagu mahlad, nestea’d jms. Ei osta koju komme ja muid maiuseid, pigem jäätist. Kindlasti ka lõunasöögid, sest paljud söövad kohvikutes ja muudes söögikohtades, mitte ei tee kaasa.

Vaadake isegi üle oma tavaline nädala toidukorvi hind (arvestage välja sealt kodutarbed), päris huvitav oleks tulemusi võrrelda. 

Telefonile mittevastamine

Kirjutan sellest, sest tihti ajab teisi närvi kui kohe telefonile ei vastata. Samamoodi on endalgi, kui vaja midagi „pakilist” edasi öelda või teatada, siis just sel hetkel inimene ei võta oma telefoni. Tuleb end rohkem kasvatada.

Tegelikult on nii, et see on täiesti absurdne. Inimesed on tänapäeval nii oma telefonides kinni, et vahelduseks võiks inimese moodi ka käituda. Ma ei leia, et iga kõne peale peaks kõik oma muud tegevused pooleli jätma ja ruttu vastama. Kui ma koristan või olen nõude pesemisega pooleli, siis ma ei pea haarama oma telefoni järele. Veel enam kui ma lähen trenni, siis ma ei pea jooksulindile oma telefoni kaasa võtma, et äkki keegi ikka helistab. Tihti ma näen, kuidas inimesed jooksevad ja siis hingeldades räägivad kellegagi. Milleks ? Millest te nii väga ilma jääte, kui te ei vasta kohe? Tänapäeval on võimalik sõnumeid ka saata. Seega kui on tõesti midagi väga olulist, siis saada sõnum. Muidugi ma kiikan oma telefoni vahepeal ja tavaliselt annab see ka hääleliselt märku.

Ma olen tähele pannud, et kui telefon on kaasas, siis ma oma vabad hetked leian end ikka internetist. Erikuga väljas söömas käies, kinos olles, poes käies ma üldjuhul jätan oma telefoni koju. Isegi kui linna pidutsema lähen. Okei, muidugi on hea kui „igaks juhuks” kaasa võtad, mine tea mis juhtuda võib. Ja ma naudin aega palju rohkem. See on tobe vaadata, kui inimesed saavad kokku ja lähevad välja ning istuvad kõik oma telefonides. Minu meelest on see täielik probleem. Kapseldud oma maailma.

Jutu point oli siiski see, et ei tasu ärrituda, kui su kõnedele ei vasta. Ju mul on targemat sel hetkel teha. Alati saab hiljem tagasi helistada ja kui tõesti on midagi „NII OLULIST”, siis võidki saata sõnumi!

Soovitan vaadata videot, kes veel näinud pole:

http://www.youtube.com/watch?v=OINa46HeWg8

Häid asju ikka juhtub!

Olen meeldivalt üllatunud, sest Eestis pole hea teenindus veel kuhugile kadunud.

Lugu siis selline, et sain oma kadunud kalli vanaisa auto omanikuks 2011. aastal - Toyota Corolla 2003. Vanaisa käis autoga korralikult Amservi hoolduses. Kui mina auto enda nimele sain, siis kasutasin pereliikme  oskusi auto kontrollimiseks ning otsest vajadust Amservis käimiseks enam polnud. 

Auto on täpselt 10 aastat vana ning avastasime, et bensiinipaagi ülemine äär roostetab ning kui panna bensiinipaak täis, siis on kütusehaisu tugevalt tunda. Kõige halvemal juhul siis oleks see läbi roostetanud ning sinna oleks võinud sattuda vesi, mis rikuks omakorda mootorit. See selleks.

Helistasime siis Amservi, et küsida palju maksab bensiinipaak ning selle vahetus. Selle peale vastas klienditeenindaja, et me ei ostaks midagi uut.  Isegi kui garantii ja kõik on läbi, et viiksime auto neile,  nad teeksid pildid ja saadaksid need tehasesse. Kuu aega võtvat aega, et teada saada, kas tehas tuleb selle probleemi lahendamisega meile vastu.  Minul küll eriti usku polnud ning mõtlesin, et pigem otsida midagi kasutatut ning lasta kellelgi ära teha.

Aga vot võta näpust, sel nädalal helistati ja öeldi, et uus bensiinipaak on kohal ja ainult paigalduse eest on vaja maksta. Olgu siis mainitud, et uus bensiinipaak on 700 euro väärtuses ja paigaldus maksab ainult 80 eurot. Uudis oli lihtsalt suurepärane!

Viisime siis auto täna teenindusse, aega võttis kaks tundi ja ma ei suuda oma rahulolu ära kirjeldada! Olen tohutult tänulik!

Kindlasti suured tänud Amservile, sest teenindus on neil suurepärane, inimesed sõbralikud ja leidlikud ning pakuvad ise võimalikult soodsa variandi välja.

Muidugi ei saa ma mainimata jätta oma kallist abikaasat, kes viitsis minu asjadega tegeleda! Tubli mees!

Väike muutus

Paljudel naistel tuleb tihti ette tüdimus ühest look’ist ning muidugi on kõige lihtsam juukseid värvida, lõigata sättida. Nii seadsin minagi sammud jälle juuksuri juurde. Kui muidu olen ma selline igav pruun- blond – pruun –blond stiilis värvija ning lõikan otsi või vahel ehk natukene rohkem. Siis täna oli hoopis teine päev – sai punast ja lühikeseks.

Ma lihtsalt jumaldan lühikesi juukseid. Pigem lühikesed, kohevad ja värsked kui pikad, katkised ja nirud juuksed. Nii lõikasin minagi juukseid kõvasti maha. Kahju pole üldse, sest tean, et varsti on need nii kui nii sama pikad tagasi kui enne.

Vaheldus on mõnus! Soovitan soojalt, kui tuleb mõni hea ekspromt mõte, siis tee ära J!

Suured tänud Kairi Kaasikule Laagri ilusalongist! 

'

Facebook'is asjade jagamisest

Paljudele käib tohutult närvidele, et iga päev keegi sõpradest jagab tonnide viisi pahna, mis kajastub sinu seinal. Küll igasugused jalanõude, riiete, iphone’de, reiside loosimised.  Kõigile on arusaadav, et tegu on firmade reklaamiga, mida usinalt ära kasutatakse – tasuta reklaam ikkagi. Lihtsalt, kas seda nii palju on vaja?

Mind ennast see absoluutselt ei häiri. Ja miks ? Sest ma olen võitnud kahel Facebooki loosimisel omale igasugust head kraami. Ise ma väga tihti reklaame ei jaga, aga vahel tuleb ikka ette.

2011. aastal jõulude ajal olin just parasjagu jõulukinke ostmas, kui helistas mulle minu armas kursaõde Laura (kes siis muu, kui ikka Laura) ja ütles, et tema töökaaslane nägi minu nime Denim dream’i lehel ning ma olevat võitnud midagi. Mõtlesin, et raudselt mingi eksitus ja ei mäletanudki, et osa oleks kuskilt võtnud. Siis aga läksin koju ja vaatasin arvutiekraani tükk aega. Postkasti oli ka järgnev kiri tulnud:

Tere Laura,

meil on ääretult hea meel Teile teatada, et võitsite Denim dream`i kinkekaardi väärtuses 300 eurot. Palun kirjutage oma telefoninumber meiliaadressile: Kaidi@denimdream.ee .

Parimate soovidega,

Kaidi L.

Muidugi olin tohutult rõõmus, sest kingitus oli küllaltki suure väärtusega. Läksime siis rõõmsalt Erikuga poodi shoppama. Sain sealt kaks kleiti ja kvaliteetsed teksased. Erikut premeerisin heaks meheks olemise eest samuti teksastega.  Seega oli osavõtt vägagi asja ette.

Eelmisel aastal võitsin paarikümne euro väärtuses kaupa (kahjuks firmat ei mäleta), mida sain ise valida.

Lõpetuseks tahan öelda, et ega need jagamised päris ilma asjata polegi :)

Linnuliha armastajale!

Retsept kaheks päevaks:

·         Kaks pakki kanafileed (700g)
·         Päikesekuivatatud tomat
·         2 pakki mozarella juustu
·         1 pakk suitsupeekonit (8 viilu)
·         400 ml rõõsk koor (vahukoor) 35%
·          Sool

·         Pipar

Kanafilee pakis on kaks suuremat tükki, need poolita. Kokku tuleb 8 väikest tükki. Iga tüki sisse tee noaga tasku, sinna sisse pane mozarella juustu ja päikesekuivatatud tomatit, lisa pipart/soola, pane kana ümber peekoniviil, kinnita hambatikuga. Aseta kõik tükid ahjuvormi, lisa rõõsk koor ja ülejäänud mozarella ja päikesekuivatatud tomati võid sinna sisse lisada.

Ahjus 200 C juures 30-40 minutit, kuni liha seest valmis on J

Liha kõrvale:

2-3 porgandit haki risttahuka kujuliseks. Prae paar minutit (mitte pehmeks) tükid  2-3 küüne küüslaugu ja Persillade maitseainega.

PS! Persillade maitseaine on super hea, kes veel pole kasutanud, siis ostke koju! J

Pärimine pole lust ega lillepidu!

Kirjutan pärandusest ja pärimisest. Kõik puutuvad sellega elu jooksul kas kaudselt või otseselt kokku. Pärida saab siis kolmel viisil: pärimislepingu (kokkulepe, kus pärandaja nimetab teise isiku oma pärijaks), seaduse (pärand jagatakse esimesel ringil võrdselt laste ja abikaasa vahel, teisel ringil näiteks kui lapsi pole saavad vanemad ja abikaasa jne) või testamendi järgi (pärija ise valib kuidas ta oma vara pärandab).  Kõige keerulisem variant on siis, kui inimesed pole teinud pärimislepingut või testamenti ning seda eriti kärgperedes, kus mehel või naisel on elu jooksul olnud mitmeid abikaasasid ning nende kõigiga erinevad lapsed.

Tahangi kirjutada sel teemal, et inimesed oleksid natukene rohkem teadlikumad, mida see pärandamine ja pärandus endaga kaasa toob. Esiteks on see küllaltki keeruline teema, sest  leibkonnad on nii erinevalt üles seatud. Teiseks ei ole pärimises mitte midagi positiivset, kui pärandit pole korralikult vormistatud. Eestis on nii palju neid juhtumeid stiilis „ma poleks iial arvanud, et minu perekonnas selline rahaahne inimene on” . Üllatus, üllatus. Selliseid inimesi on igas perekonnas ja nad ilmuvad alles siis välja, kui ise kasu tahavad saada. Tavaliselt on tegu just nende inimestega, kellest sa kõige vähem seda ootaksid. Seega ärge arvake, et teie kõik õed- vennad, tädid- onud (nende elukaaslased, perekonnad) nii üllad on, et mõistlikult asju lahendada suudaksid. Eestlastele on kombeks kõik asjad kokku kraapida ja sellest samuti ei piisa. On ka vaja teiste inimeste rahakotti piiluda.  Olen kuulnud ja näinud nii palju absurdseid olukordi, kus järgmisel päeval pärast inimese surma, tullakse ja hakatakse nõudma oma osa. Võetakse isegi kadunu kodust pildid ja pildiraamid seinte pealt kaasa. Tegelikult need inimesed, kes minemas on, ei kujuta ettegi kui palju jama nad võivad endast maha jätta. Vildakad ja ebaselged testamendid, kus pärandatakse x- inimestele oma vara, tekitavad tohutult segadust. Ja lahkunu ei kujuta ettegi, mis juba päev pärast matuseid toimuma hakkab. Muidugi ei saa ka pahaks panna, sest selliseid heauskseid inimesi on nii palju. Tihti leidub perekonnas vähemalt üks ebanormaalne inimene, kes ei austa lahkunut. Ja see on lihtsalt vastik. Jääb lootus, et kadunu seda lihtsalt pilvepiirilt näeks.

Teine asi, millele absoluutselt ei mõelda, on probleem, mis võib ka puudutada traditsioonilise perekonna mudelit. Näiteks, perekonnas on ema-isa ja neli last. Laste vanematel on ainukeseks varaks suur maja, kus on mitu põlvkonda üles kasvanud. Nüüd vanematega juhtub midagi ja pärand läheb seaduse järgi kõigile neljale lapsele võrdselt. Idee poolest tähendaks see seda, et maja müüakse maha ning summa jagatakse neljaks. Aga oh üllatust, kaks neist lastest leiavad, et maja ei saa ikkagi maha müüa, sest see on justkui omaette ajalugu ning nemad koliks sinna hea meelega ise sisse. Muud ei jääks neil sellise variandi puhul üle, kui teistele lastele nende osa rahas kinni maksta. Aga kui ei ole sellist võimalust ? Mis siis saab?  1. Kaks last loobuvad oma osast 2. Müüakse suure vihaga maja maha. Noo igal juhul ei jää mingi osa neist inimestest rahule ja väga kergelt juhtub see, mis paljudega. Perekonnad lähevad tülli ja peavad pikalt viha teineteise vastu.

Minu jaoks on veel arusaamatu, kui pärandatakse üle põlve. Muidugi on erandjuhtumeid ja kõike ei saagi ühtemoodi vaadata. Siiski pean normaalseks, kui pärandatakse põlvest põlve. Nii nagu ka õigusjärgselt, peaksid esimesed pärijad olema ikkagi kõige lähedasemad – ja nendeks on sinu enda kasvatatud lapsed ning abikaasa, kellega oled lubanud olla nii heas kui halvas.

Ühesõnaga neid variante, mis kõik võib juhtuda, on väga palju. Nii et ei tasu arvata, et see pärandi saamine mingi suuremat sorti õnnistus on. Ja mina leian, et see on normaalne, kui kõik lapsed oma vanematega selle teema ükskord ette võtaksid, et hullemaid tagajärgi tulevikus vältida. See on väga vale arusaam, kui ei julgeta sellest juttu teha, sest „äkki keegi arvab, et ma loen ta raha või ootan kellegi surma”.

Palju edu, isegi kui puutute selle teemaga alles 30 aasta pärast kokku! Tõsiselt, ärge kartke rääkida oma lähedastega sel teemal, sest ma usun, et keegi poleks huvitatud oma õe- venna või teiste sugulastega eluaegset viha pidamast. 

Abieluvaralepingust

Polegi sellest veel kirjutanud. Samas see teema puudutab kõiki abiellujaid, nii et miks mitte kirjutada. Nimelt kui abiellute, siis on valida kolme variandi vahel: varaühisus, varalahusus ja vara juurdekasvu tasaarvestus. Õnnepalees oma aega broneerides tuleb see otsus ära teha. Meie valisime vara juurdekasvu tasaarvestuse, sest pidasime seda kõige mõistlikumaks. Kõige arusaamatum on minu jaoks varalahusus. Kui sa omale abikaasa võtad (olgu ta siis heal või halval järjel), siis võiks ikkagi olla ühtne pere, seda ka rahaliselt.  Ise mõtlen, et ei saa olla nii ahne ja omakasupüüdlik, et isegi abikaasaga on raske oma vara jagada. Eks see ole minu enda arvamus. Siin kohal mainin ka ära, et noorelt abiellumise eelis on see, et kõik maise vara saabki üheskoos luua. 

Igatahes kirjutasin need kolm varasuhet välja ka:

Varaühisus:

Põhimõtteliselt olete abikaasaga majanduslikult tugevasti seotud. Vara jaguneb teie vahel võrdselt, sest tegemist on ühisvaraga. Ühisvara hulka ei kuulu:

·         Isiklikud tarbeesemed

·         Enne abiellumist kummagi abikaasa omandis olnud vara

·         Abielu kestel tasuta käsutuse (kingid, pärimine) teel omandatud vara

·         Lahusvara arvel omandatud vara (vara, mis on ostetud ühele abikaasale enne abielu kuulunud vara müügist saadud raha eest)

Samuti kõiki tehinguid peate tegema koos või siis teise nõusolekul.

Varalahusus:

Sellega on lihtne, sest abikaasad on teineteisest varalises mõttes täiesti sõltumatud. Varaga tehinguid tehes, pole vaja abikaasa nõusolekut ning samuti pole seadusest tulenevaid ühiseid õigusi vara suhtes.

Vara juurdekasvu tasaarvestus:

See varasuhe annab abikaasadele suurema varalise iseseisvuse, säilitades majanduslikult nõrgemale abikaasale siiski selged tagatised. Mõlemad abikaasad on enda poolt omandatava vara ainuomanikud ning saavad teha sellega ka üksi tehinguid. Tehingud perekonna ühise eluasemega nõuavad ka teise abikaasa nõusolekut, sõltumata sellest, kummale eluase kuulub.

Tasaarvestamisele ei kuulu:

·         Enne abiellumist abikaasa omandis olnud vara

·         Abielu kestel tasuta käsutuse (kingid, pärand) teel omandatud vara

·         Abikaasale tervisekahjustuse ja kehavigastuse tekitamisest tulenevad ning riikliku ja kohustusliku pensionikindlustuse alusel kuuluvad õigused

·         Vara, mis on omandatud tasaarvestamisele mittekuuluva vara arvel.

Lõppkokkuvõttes lahutuse korral jagatakse abielu kestel omandatu abikaasade vahel võrdselt. 

Näiteks: mehel oli abielludes 25 000 eurot ja naisel 20 000 eurot. Lahutamise ajaks oli mehel vara 15 000 euro võrra ja naisel 10 000 euro võrra rohkem. Seega oli mehe vara juurdekasv 5000 euro võrra suurem kui naisel, kel on nüüd õigus nõuda mehelt poolt varade juurdekasvu vahest ehk 2500 eurot. Sel moel suureneb mõlema abikaasa vara ühepalju.

Mida ise pooldaksite ?

Maitsev & lihtne teha!

Ammu küsiti minult erinevaid retsepte. Panen siis ühe kirja, mida kodus tihti teen. Valmistamine võtab vähe aega ning lõpptulemus on maitsev! Kogus sõltub sellest, kui paljudele teha tahad.  Kolmele- neljale inimesele: 

Salat:

·         Kirsstomateid (8-10 tk)

·         Pikk kurk

·         Väike purk päikesekuivatatud tomateid

·         Sinihallitusjuust

·         Mesclum fresh salads (võib ükskõik mis kapsast või salatit)

Kaste:

·         1 supilusikas vedelat mett

·         3 supilusikat oliivõli

·         Sidrun

·         Pipar

Salati jaoks haki kirsstomatid, kurk, päikesekuivatatud tomatid, sinihallitusjuust ja lisa need salatile juurde. Kõik kastme osad enne ära segada ja valada salatile peale.

Salati juurde haki kana- või broilerifilee(400g)  kuubikuteks ja prae karri, pipra või ükskõik mis muu maitseainega. 

Ongi valmis. Head isu! :)

Kodulooma võtmine

Mul on kodus alati olnud loomad, üldjuhul kassid – koerad. Vanemad on mul koerainimesed, seega nendega rohkem kokku puutunud. Ise tahaks oma perekonda ka kodulooma võtta. Kui ma mõtlen kassi või koera peale, siis pigem koer. Samas viimasel ajal olen nii palju lahedaid kasse näinud, et see oleks ka huvitav valik.

Kindlasti, ükskõik mis koduloom võtta, tuleb hoolikalt mõelda oma raha- ja ajaressurssidele. Majas elades pole vahet, kas suur või väike koer. Korterisse kindlasti suurt koera ei võtaks.

Isiklik lemmik on West Highland White terjer. Armas, väike ja kompaktne koer. Küllaltki tugeva tervisega, va.  tõule iseloomulikud probleemid. Westie’d on head kaaslased ja mängusõbrad lastele. Minu jaoks on neil üks miinus – küllaltki rikkalik karvkate. Koera valikul on minu jaoks eriti tähtis, et ta ei tekitaks liialt mustust, ajades palju karva. Mõne koeraga on võimatu koos elada, kui iga sabaliputamise peale lendleb hulk karvu. 

Teine lemmik on Jack Russell terjer. Ei teagi, mis mind terjerite poole tõmbab? Russell on väga aktiivne ja ülienergiline ning tahab palju liikumist. Samuti koostööaldis ja kergesti koolitatav. Ilmselt miinuseks rahulikumale inimesele ongi ülim aktiivsus. Samas meeldib jällegi lühike karv, mida on lihtne hooldada ja et antud tõug on küllaltki terve.

Üldjuhul leian, et koduloom võiks olla ikkagi igas perekonnas, kes vähegi ise tahab ja seda võimaldada saab. Koerad on nii head stressimaandajad ja seltsilised, kes alati sind koju ootavad. Vastu tahavad saada nii vähe – sinu hoolt, armastust ja mängu. Eriti kui on peres lapsed, võiks olla ka loom. Ise näen, kuidas 2 – aastane tüdruk hoolitseb oma armsa kassi eest iga päev nii suure hoolega. Usun, et kodulooma võtmine annab palju kohustusi, kuid rõõm kaalub selle üle.  

Lapsendamine

Tükk aega olen mõelnud sellest kirjutada, aga pole leidnud sobivat aega. Mõtlesin kirjutada lapsendamisest, sest kunagi tundus see teema nii võõras. Üha enam lastega kokku puutudes ja nendel teemadel arikleid lugedes, mõtlen ma aina rohkem, kui üllas tegu see tegelikult on.

Normaalne on muidugi see, kui kaks tervet noort inimest saavad bioloogilise lapse. Miks mitte saada, kui see võimalus on. Samas täitsa tore idee on näiteks kolmas laps lapsendada.  Ma olen täiesti seda meelt, et lastekodust adopteeritud laps pakub võrdselt rõõmu bioloogiliste lastega, eriti kui kasvatada teda põnnist peale. Kindlasti on adopteerimine suurepärane võimalus just neile, kes lapsi ei saa. Võimalusi on tegelikult veel- näiteks nagu surrogaatemandus, IVF (kehaväline viljastamine). Ma arvan, et ise valiks nendest kolmest variandist kõige ennem adopteerimise ning lapse lapsendaks kindlasti Eestist. Arvan, et kui üldse seda teed minna, siis pigem toetada eesti lapsi.

TV3 uudistes oli just üks päev väike filmilõik, kus siis kaks vanemat rääkisid, et see protsess on tegelikult nii pikk ja mõned võivad oodata aastaid.  Siiski lapsendatakse Eestis päris palju lapsi aastate lõikes. 2004.  aastal oli viimase kümne aasta rekord – 165 last,  2012.  aastal 87 last.  

Ma arvan, et enim kardatakse adopteerimise juures just seda, et ehk laps tõrjub su täiskasvanueas eemale ja ei pea sind ikkagi päris vanemateks. Usun, et kardetakse rohkem kui asi väärt on. Ma olen nii paljude perekondade kohta lugenud, kes räägivad vastupidist. Lapsed on tänulikud sulle kui vanemale, et oled neid armastusega kasvatanud. Ise olen arvamusel, et  lapse vanemad on siiski need, kes ta üles kasvatavad, mitte need kes ilmale on toonud.

Tõde bioloogiliste vanemate kohta? Ma arvan iga laps peaks teadma tõde. Kui kasvatada last, olles enne kõike aus ja armastav, siis usun et ei teki ka probleeme. Pole ime, kui mõned vanemad on suures hirmus varjanud lapse mineviku  tema eest ning kui tõde siis puberteedieas välja tuleb, ollakse ahastuses ning ei osata lapse emotsioone kuidagi vastu võtta.

Halvad geenid ? Ma ei teagi, miks sellepärast üldse muretsetakse. Äkki isa on joodik ja ema on narkomaan, et siis kohe on laps samade mõjutustega? Ei usu. Kindlasti võib olla palju pärilike tegureid, aga last kasvatad sa ikka oma väärtuste ja tõekspidamist järgi. Eeskuju ja kasvatus tuleb sinult endalt!

Igatahes adopteerimine tundub minu jaoks küll üks tore mõte! Nagu ka varasemalt mainitud, siis lapsendamissoov ei tohiks tulla haletsusest või kurbusest. Vaid ikka sellest, et endal on suur soov üks uus inimene üles kasvatada.

Kas sa ise oled pigem adopteerimise poolt või vastu?