Kirjutan sellest, sest tihti ajab teisi närvi kui kohe
telefonile ei vastata. Samamoodi on endalgi, kui vaja midagi „pakilist” edasi
öelda või teatada, siis just sel hetkel inimene ei võta oma telefoni. Tuleb end
rohkem kasvatada.
Tegelikult on nii, et see on täiesti absurdne. Inimesed on
tänapäeval nii oma telefonides kinni, et vahelduseks võiks inimese moodi ka
käituda. Ma ei leia, et iga kõne peale peaks kõik oma muud tegevused pooleli
jätma ja ruttu vastama. Kui ma koristan või olen nõude pesemisega pooleli, siis
ma ei pea haarama oma telefoni järele. Veel enam kui ma lähen trenni, siis ma
ei pea jooksulindile oma telefoni kaasa võtma, et äkki keegi ikka helistab.
Tihti ma näen, kuidas inimesed jooksevad ja siis hingeldades räägivad
kellegagi. Milleks ? Millest te nii väga ilma jääte, kui te ei vasta kohe?
Tänapäeval on võimalik sõnumeid ka saata. Seega kui on tõesti midagi väga
olulist, siis saada sõnum. Muidugi ma kiikan oma telefoni vahepeal ja
tavaliselt annab see ka hääleliselt märku.
Ma olen tähele pannud, et kui telefon on kaasas, siis ma oma
vabad hetked leian end ikka internetist. Erikuga väljas söömas käies, kinos
olles, poes käies ma üldjuhul jätan oma telefoni koju. Isegi kui linna
pidutsema lähen. Okei, muidugi on hea kui „igaks juhuks” kaasa võtad, mine tea
mis juhtuda võib. Ja ma naudin aega palju rohkem. See on tobe vaadata, kui
inimesed saavad kokku ja lähevad välja ning istuvad kõik oma telefonides. Minu
meelest on see täielik probleem. Kapseldud oma maailma.
Jutu point oli siiski see, et ei tasu ärrituda, kui su kõnedele
ei vasta. Ju mul on targemat sel hetkel teha. Alati saab hiljem tagasi
helistada ja kui tõesti on midagi „NII OLULIST”, siis võidki saata sõnumi!
Soovitan vaadata videot, kes veel näinud pole:
No comments:
Post a Comment