Taktitunde puudumine

Ma panen tihti tähele, et inimestel puudub taktitunne ja nad ajavad selle segamini julgusega. Mõned arvavad, et nad on nii otsekohesed ja julged, kui ajavad igasugust jama suust välja, mis parasjagu pähe tuleb. Tegelikult on see lihtsalt taktitundetus. Olen selliseid inimesi päris palju kohanud ja kõrvalt kuulanud. Ma olen alati mõelnud, kas inimesed ei tunne, et nende ütlemised on kohati kohatud. Eriti veider on, kui esimest korda kohtutakse ja üks hakkab teiselt eriti intiimseid või isiklike asju küsima või isegi ütlema. Juba kõrvalt vaadates on piinlik kuulata, õnneks pole veel ise vastaja rollis olnud. Ma usun, et need küsijad ise arvavad, et nad on väga otsekohesed ja see on igati normaalne uurida igasugu detaile teiste eraelu kohta. See on ikka nii veider ja kuidagi arusaamatu. Ma alati mõtlen, et kui kelleltki midagi uurida, siis normaalne oleks inimesi ebamugavasse olukorda mitte panna. Muidugi see on teine asi, kui suhtled perekonna, sõprade või lähedastega, kuid ka siis võib imelikult välja kukkuda.

Üleüldse on palju inimesi, kes ei oska õigel ajal suud kinni hoida. Alati ei pea kõva häälega kuulutuma oma emotsioone. Ma saan aru, et see on inimlik, kui emotsioonid üle käivad ja tõesti tahad midagi öelda. Ise ka libastunud. Siiski on mõistlik ikkagi kaks korda enne sisse hingata, kui lasta olukorral kontrolli alt väljuda. Ja veel on neid inimesi, kes alati ikka „otsekoheselt, julgelt, ausalt” teisele inimesele „näkku sülitavad” (olenemata kas tegu on võõra või lähedasega), ilma ette mõtlemata, et antud isikuga on ehk vaja edaspidi ka suhelda.Üldse on palju meie ümber mõtlematust. Ju siis nii peabki olema, et elu huvitavam oleks. 

Üldiselt olen ise püüdnud järgida: "ära tee teisele seda, mida sa ei taha et sulle tehtaks". 

Koolitee hakkab lõpule jõudma

Aeg ikka lendab nii kiirelt, et vahepeal peaks vahekokkuvõtteid tegema. All on pildid lasteaia lõpuklassist kuni praktiliselt tänaseni. Esimesel pildil olen vanematega 1999. aastal lasteaia lõpuaktusel. Sama aasta sügisel läksin esimesse klass Tallinna Rahumäe Põhikooli. 2005 vahetasin kooli ja läksin Tallinna Nõmme Gümnaasiumisse. Kooli vahetasin sellepärast, et kõik head sõbrannad vahetasid samuti koole või kolisid. Mu õde ja vend õppisid Tallinna Nõmme Gümnaasiumis, seega tundus loomulik jätk sinna edasi minna. Praegu meenus naljakas seik, õppisin seitsmenda klassi esimesel veerandil veel vanas koolis kui tundsin et asi pole ikka õige. Rääkisin siis klassijuhatajaga, kelle mees oli kooli direktor, et plaanin kooli vahetada. Mind kutsuti isegi direktori kabineti aru andma, et kas vahetan kooli oma kuti pärast, kes oli põhikooli just lõpetanud ja ka TNG'sse läinud või mõnel muul põhjusel. Praegu tagant järele tundub ikka natukene veider küll, et sellist asja üldse küsiti. Tallinna Nõmme Gümnaasiumisse sisseastumine oli ka omaette nali. Oli vist neljapäev- reede, kui Evelyn ütles, et lähme koos TNG'sse ja uurime, kas saad kohe sisse astuda. Läksime siis kooli ja otsisime direktorit, kelleks oli Heiti Aarna. Evelyn sai temaga omal ajal hästi läbi, sest oli koolis aktiivne õpilane. Niisiis leidsime direktori koolisöökla ukse tagant nii mööda minnes. Õde on alati hea rääkija olnud ja rääkis mu ilusti kooli sisse. Ega direktor vist hästi ei jõudnudki reageerida, kui oli juba öelnud, et tooksin vanast koolist paberid ära ja võin esmaspäevast koolis õppima hakata. Nii ma siis otsapidi Tallinna Nõmme Gümnaasiumisse sattusin ja tõepoolest, parim valik, mis kooliteel teinud olen.  Seitsmendas klassis leidsin kooli pealt Eriku ja nii põhikooli kui ka keskkooli ajast tervelt 7 - liikmelise toreda sõbrannapundi, kellega siiani suhtleme. Samuti nende kuue aasta jooksul on palju sõpru ja tuttavaid tekkinud. 90% minu sõprusseltskonnast tulebki Tallinna Nõmme Gümnaasiumist. Ja heldimusega vaatan ka lasteaia lõpetamise pilti, kus vanemad mu kõrval seisavad kui ka keskkooli lõpuklassi pilti, kus on täpselt sama koosseis :)

Aeg lendab just sellepärast, et sel aastal hakkan lõpetama ülikooli bakalaureusekraadi riigiteadustes. Tervelt 15 aastat olen ma järjest õppinud. Ülikooli tutvumispeolt leidsin ma ühe vahva Laura, kelleta need kolm aastat oleks ilmselt täielik katastroof olnud. Nii et Tallinna Ülikooli astumist ma kindlasti ei kahetse, juba ainuüksi Laura pärast. 

Koolist veel nii palju, et tegelikult plaanisin lõpetada talvel, seetõttu sai ka varasemalt kõvasti aineid ära tehtud. Kõik ained on tänaseks läbitud ja lõputöö on veel jäänud teha. Lõpetamine jääb siiski kevadesse. 

Lasteaia lõpetamine 1999

 Esimese klassi aktusele minek

 Teine klass

 Kolmas klass

 Neljas klass

 Viienda klassi sõbrapilt Stinaga

 Kuues klass

 Seitsmes klass Tallinna Nõmme Gümnaasiumis

 Kaheksas klass 

 Üheksas klass

 Kümnes klass

 Üheteistkümnes klass (kõige veidram pilt, mis üldse olnud)

 Kaheteistkümnes klass

 Keskkooli lõpetamine

2 x Laura

Lisanduvad siis lõputöö seminar 3EAP + lõputöö 9 EAP.

Tüngakõne Erikule enne pulmi

Viimasel ajal on populaarseks läinud tüngakõnede tegemine. Oma tutvuskonnas on juba mitmele Power Hit Radio poolt kõne tellitud. Ise tegin sama nalja eelmine aasta enne pulmi. 

Ma sõidan autoga ühel ja samal kellaajal hommikuti tööle ja sõidan täpselt sel ajal kui Power Hit Radios tehakse 7.30 iga tööpäeva hommik tüngakõne. Mõtlesin, et lahe oleks kellelegi tuttavale teha. Ja kellele siis veel, kui mitte oma tulevasele abikaasale. Mõte oli juba pikalt peas & lõpuks sai see ka teostatud.

Igatahes kukkus välja nii:

Kindlasti pole mõtet tüngakõne lasta teha inimesele, kes nalja ei mõista. Õnneks Erikuga seda probleemi pole ja ta oli ideaalne tünga-kandidaat.

Erik ei saanud pihta, millisest teisest Erikust jutt käis. Õnneks on mul alles fototõestus, et selline Erik ikkagi eksisteeris meie tüdrukuteõhtul. 

Soovitan ise ka ankeet ära täita (http://www.power.ee/dj-show/730-tungakone/) , võimalikult täpselt, sest mis elu see ilma naljata ikka on. Ärge mulle siis kõne tellige!

Šokolaadikook

Kodus oli suur šokolaaditahvel ja külmutatud vaarikaid. Tekkis mõte sellest hoopis üks kook teha.

     Vaja:
·         200 g küpsetusmargariini
·         200 g suhkur
·         200 g jahu
·         200 g tumedat šokolaadi
·         4 muna
·         Kaneel
·         Külmutatud marju
·         Küpsetuspulber

Sulata küpsetusmargariin ja sokolaad ühes kastrulis. Klopi munad ja suhkur ning lisa sinna jahu, kaneeli ja sulatatud margariin koos šokolaadiga. Sega ja vala vormi. Kaunista marjadega, ise panin koogile külmutatud vaarikaid.

Ahjus 17 – 20 minutit 200 kraadi juures.

PS. Kook peabki keskelt pehmeks jääma.

Juhtumiste jada jätkub vol2

Ma ei tea mis toimub, aga 2014 jaanuar minu lemmikute hulka kindlasti ei kuulu. Kui reedel sain ma kuidagi lapse luku taha ja laupäeval pildid ära kaotatud, siis pühapäeval külastas mind kiirabi. Hommikul hakkas lihtsalt nii halb ja tohutud valud olid, võtsin siis rõõmsalt valuvaigistit ja mõtlesin, et kannatan pool tundi ära, küll siis paremaks läheb. Aga ei, 10 minutit pärast valuvaigisti söömist läks mul süda pahaks ja enesetunne veel hullemaks, nii et olin valmis pilti taskusse viskama. Erik tegi siis kõik aknad lahti (õues -10 kraadi) ja ikka ei läinud paremaks ning kutsus oma hädisele naisele kiirabi. Nii nad süstisid mulle veeni terve kotitäie vedeliku, mis pidavat asja paremaks muutma. Õhtuks oli juba täitsa okei.

Esmaspäev möödus õnneks hästi, vaid ühe halva uudisega. Aga ega siis nii lihtsalt pääse. Täna hommikul tulin oma saja asjaga tööle ja telefon kukkus vastu kivipõrandat. Ma tavaliselt selliste asjade peale ei ehmata, sest mu Samsung Galaxy S3 on üldiselt tubli telefon olnud ja iga kõksu peale ei reageeri. Seekord viskas tal siibrisse ja otsustas, et muutub kõigepealt roheliseks ja nüüd roosaks. Ilmselt ikka probleem natuke suurem ning parandus läheks ca 150 euro kanti, mis iseenesest on mõttetu, sest uue telefoni saaks alla 300 euro juba kätte. Eks tuleb edasi uurida ja seni oma nuputelefoni kasutada.

Lihtsalt, igasugune ebaõnn hakkab juba ära tüütama. Õnneks pärast mõõna tuleb tõus. Homseks peab lotot ostma, ehk peitub tõus seal.

Nii ilus ta mul siis ongi :)

Mereannisupp

Superhea ja lihtne teha. 

Vaja:

·         3 kartulit
·         2 porgandit
·         300 ml vahukoort 35% (1,5 pk)
·         Kalapuljongi kuubik
·         350 g lõhe
·         200 g mereande
·         1 sibul

Kõigepealt haki sibul ja porgand, pruunista potis. Lisa 1 L (keevat) vett ja kalapuljong. Lase vesi keema ja lisa kartul. Keeda ca 10 minutit. Lisa mereannid, lõigatud lõhekuubikud ja koor – sega ja hoia kaane all mõned minutid, et lõhe valmiks (lõhe saab kuumas vees paarikümne sekundiga küpseks, nii et ärge eraldi keetke või muul viisil valmistage).

Cheers! 

Juhtumiste jada jätkub

Kõigepealt eile käisin väikest Rebecat hoidmas. Olime just võimlemistrennist koju jõudnud, kui viskasin ruttu võtmed, kaamera ja kõik muu tuppa ja võtsin garaažipuldi, et veel natukene maja ees õues olla ja koos rõõmsalt lund lükata. Saime oma asjadega valmis ja ütlesin siis mannile, et ta võib hakata tuppa minema ja et ma lähen panen labida garaaži ära ning tulen ka. Rebeca läks uksest sisse, tõmbas ukse enda järel kinni ja ma siis ootasin, et garaažiuks kinni korralikult läheks. Katsun siis välisust ja UKS ON LUKUS! Esimese hooga ma hakkasin naerma, mõtlesin, et ei ole võimalik et sellised asjad minuga juhtuvad. Katsusin siis igaks juhuks ust uuesti ja siis jõudis reaalsus kohale, et toas on 2-aastane laps lukus ja mina rõõmsalt väljas. Õnneks Rebeca on nii rahulik ja tark laps, et tuli ilusti välisukse juurde ja siis me hakkasime seal arutama, kuidas ma sisse saaksin. Kuna ta on ikkagi nii väike, et ei ulatu ukselukku keerama, siis sellest üritusest abi polnud. Siis tuli mulle meelde, et ka garaaži kaudu on võimalik tuppa saada. Aga oh üllatust, garaažis olev uks oli just sel päeval samuti lukus. Läksin siis välisukse juurde tagasi ja ütlesin Rebecale, et ta rahulikult alla korrusele garaažiukse juurde läheks. Kuna seal on väike aste, siis äkki ulatab lahti teha. Aga ei õnnestunud. Lõpuks ei jäänud muud üle kui manni emale helistada. Lõppude lõpuks kõik lahenes ja sain hoopis naabrilt võtme. Üllatav oli see, et laps ise nii rahulikult kõigesse suhtus. Muidugi ma rääkisin talle läbi ukse, et selliseid asju ikka juhtub ja valisin jututeemaks tema lemmikteemad, nii et kuskil 20 minutit rääkisime läbi ukse, mis me täna sööme ja mis venna parasjagu lasteaias teha võib.

Teine tore lugu juhtus siis täna. Tegime eile ja täna terve hommikupooliku kõvasti pilte, proovisime oma kaamerat. Ja siis koju jõudes tõmbasin kõik pildid arvutisse. Arvasin, et tõmbasin, sest vaatasin kiiruga et laadimine on lõppenud. Esimese asjana ma alati teen mälukaardi tühjaks. Hakkasin siis oma ca 150 pilti arvutist vaatama. Avan kausta ja kaustas on AINULT 10 PILTI! Siis mõtlesin küll, et tere talv. Roomasin eile õhtul põrandal maas, et kassist ja koera varvastest pilte saada ja nüüd mul pole ühtegi pilti! Õnneks on tänapäeval tehnika niivõrd arenenud, et sellised vead annab likvideerida. Lõpuks mulle siis kuskilt kuklast meenusid õe sõnad, et kogemata kustutatud pilte on võimalik taastada. Hakkasin siis googeldama ja esimese hooga leidsin 4-5 programmi, kus on seda võimalik teha, kuid selleks võid mõnusalt 50-60 eurot välja käia. Tekkis juba ahastus. Õnneks sain head informatsiooni ning siis teistele õnnetutele ka, kel selline asi juhtub, kasutage programmi nimega Recuva!

Mul on kolm suurt ehmatust olnud & kõik nii järjestiku, et ei teagi, mida see mulle näidata tahab. Pean vist olema tähelepanelikum.

Natuke siis pilte ka siis pika teksti lõppu.

 Eile sai sauna ja lumeleili!

Erikul tuli nostalgiahetk