Juhtumiste jada jätkub

Kõigepealt eile käisin väikest Rebecat hoidmas. Olime just võimlemistrennist koju jõudnud, kui viskasin ruttu võtmed, kaamera ja kõik muu tuppa ja võtsin garaažipuldi, et veel natukene maja ees õues olla ja koos rõõmsalt lund lükata. Saime oma asjadega valmis ja ütlesin siis mannile, et ta võib hakata tuppa minema ja et ma lähen panen labida garaaži ära ning tulen ka. Rebeca läks uksest sisse, tõmbas ukse enda järel kinni ja ma siis ootasin, et garaažiuks kinni korralikult läheks. Katsun siis välisust ja UKS ON LUKUS! Esimese hooga ma hakkasin naerma, mõtlesin, et ei ole võimalik et sellised asjad minuga juhtuvad. Katsusin siis igaks juhuks ust uuesti ja siis jõudis reaalsus kohale, et toas on 2-aastane laps lukus ja mina rõõmsalt väljas. Õnneks Rebeca on nii rahulik ja tark laps, et tuli ilusti välisukse juurde ja siis me hakkasime seal arutama, kuidas ma sisse saaksin. Kuna ta on ikkagi nii väike, et ei ulatu ukselukku keerama, siis sellest üritusest abi polnud. Siis tuli mulle meelde, et ka garaaži kaudu on võimalik tuppa saada. Aga oh üllatust, garaažis olev uks oli just sel päeval samuti lukus. Läksin siis välisukse juurde tagasi ja ütlesin Rebecale, et ta rahulikult alla korrusele garaažiukse juurde läheks. Kuna seal on väike aste, siis äkki ulatab lahti teha. Aga ei õnnestunud. Lõpuks ei jäänud muud üle kui manni emale helistada. Lõppude lõpuks kõik lahenes ja sain hoopis naabrilt võtme. Üllatav oli see, et laps ise nii rahulikult kõigesse suhtus. Muidugi ma rääkisin talle läbi ukse, et selliseid asju ikka juhtub ja valisin jututeemaks tema lemmikteemad, nii et kuskil 20 minutit rääkisime läbi ukse, mis me täna sööme ja mis venna parasjagu lasteaias teha võib.

Teine tore lugu juhtus siis täna. Tegime eile ja täna terve hommikupooliku kõvasti pilte, proovisime oma kaamerat. Ja siis koju jõudes tõmbasin kõik pildid arvutisse. Arvasin, et tõmbasin, sest vaatasin kiiruga et laadimine on lõppenud. Esimese asjana ma alati teen mälukaardi tühjaks. Hakkasin siis oma ca 150 pilti arvutist vaatama. Avan kausta ja kaustas on AINULT 10 PILTI! Siis mõtlesin küll, et tere talv. Roomasin eile õhtul põrandal maas, et kassist ja koera varvastest pilte saada ja nüüd mul pole ühtegi pilti! Õnneks on tänapäeval tehnika niivõrd arenenud, et sellised vead annab likvideerida. Lõpuks mulle siis kuskilt kuklast meenusid õe sõnad, et kogemata kustutatud pilte on võimalik taastada. Hakkasin siis googeldama ja esimese hooga leidsin 4-5 programmi, kus on seda võimalik teha, kuid selleks võid mõnusalt 50-60 eurot välja käia. Tekkis juba ahastus. Õnneks sain head informatsiooni ning siis teistele õnnetutele ka, kel selline asi juhtub, kasutage programmi nimega Recuva!

Mul on kolm suurt ehmatust olnud & kõik nii järjestiku, et ei teagi, mida see mulle näidata tahab. Pean vist olema tähelepanelikum.

Natuke siis pilte ka siis pika teksti lõppu.

 Eile sai sauna ja lumeleili!

Erikul tuli nostalgiahetk