Suur ehmatus!

Mõtlesin kirjutada, sest endal on elus kaks korda  väikeste lastega selline juhus olnud, kus on hädasti vaja teada, kuidas käituda. Just siis, kui nad tõmbavad endale midagi kurku, mis võib üsna tihti juhtuda.  Esimene kord juhtus see ühega mu venna lastest, kui ta oli alles kuue kuune ning tõmbas vist viinamarja omale kurku. Õnneks hoidsime emaga last koos ja kui mind see esimese hooga ära ehmatas, siis ema käitus väga rahulikult ja enesekindlalt ning pööras lapse ümber ja oligi mure lahendatud. Jumal tänatud, et mu elus esimene kord sellisel hetkel ema kõrval oli, sest ma poleks vist osanud nii väikse lapsega midagi teha, see oli ka ca 8 aastat tagasi.

Nüüd täna väikest manni hoides juhtus täpselt samamoodi. Laps sõi ilusti ära ja hakkas suure hooga jooma ning ilmselt tal oli veel „viimane amps” suus. Ma viisin parasjagu nõud kööki ja hakkasin pesema, kui kuulsin, et tüdruk köhib ja tõmbas endale ilmselt midagi kurku. Esimese asjana ma alati ütlen, et „võtame hästi rahulikult”, no juba kaugelt hakkan rääkima ja püüan last maha rahustada, ükskõik mis siis ka ei juhtuks. Ja siis kui ma ümber nurga tulin ja nägin, et ta tõmbas ikka kõvasti kurku, sest ta oli näost jumala punane ja ehmunud,  siis mu sisemine alarm lõi küll põlema. Esimese hooga koputasin seljale ja midagi ei aidanud. Ilmselt ta tunnetas, et ma olen natukene närvis ja sain ise ka aru, et käitun väga valesti. Manasin rahuliku näo ette ja püüdsin teda maha rahustada öeldes, et kõik on hästi ja püüdku köhida. Kui ma nägin, et see ka väga ei aita, siis ma võtsin endale 5 sekundit mõtlemist. 2,5 sekundit ma mõtlesin, kas ma helistan ruttu tema emale ja teise 2 sekundiga sain aru, et see olekse ajakulu. Tavaliselt igasugustes „kriisiolukordades” tundub aeg nii pikalt minevat. Alles jäi ilmselt 0,5 sekundit kui ütlesin talle ruttu, et tõstan ta nüüd tagurpidi, näoga allapoole. Kopsisin talle mitte just väga kõvasti selja peale, sest kuskil kuklas oli meeles, et lastele ei tohi nii tugevasti koputada kui täiskasvanutele. Ja õnneks sai probleem lahendatud, natuke veel köhis, aga oli juba näost oma tooni tagasi. Suure üllatusena võttis ta ise asja üsna rahulikult, panin ta toolile ja istus seal vaikselt ning jälgis iga mu liigutust.  Kui talle uuesti juua pakkusin, siis põrnitses tigedalt oma mahla ning keeldus. Pole ka ime. Aga endal oli küll šokk ja käed ning jalad värisesid. Pole sellises olukorras üksi varem olnud ning tegelikult ju vastutad väikse inimese elu ja tervise eest. Õnneks Rebeca on hea kuulaja ja siis ma ikka rääkisin talle, et alati tuleb hästi rahulikuks jääda ja püüda köhida ning seletasin talle ilusti ära, miks lapsed teistpidi keeratakse, kui midagi kurgus on. Kuulas mu ilusti ära ja otsustas, et nüüd on aeg klotse minna laduma.

Igatahes manni uneajal ma võtsin uuesti lahti kliinikumi lehelt  „väikelapse tervisehädad ja kuidas nendega toime tulla”. Tegelt see on ikka A&O, mida võiks teada. Isegi kui endal lapsi pole. Sa ei või kunagi teada, millal võid sattuda seltskonda, kus on väiksed lapsed ning selliseid olukordi võib elus ikka ette tulla.  Kõige olulisem ongi ise esmasest ehmatusest ja blokist lahti saada ning kainelt edasi mõelda.

Mis lämbumist puudutab, siis selle puhul ei soovitata juua anda, mis pidi muidu inimeste esmareaktsioon olema.

Vot selline lugu.

Minu imearmas kallis hoolealune!