Ma panen tihti tähele, et inimestel puudub taktitunne ja nad
ajavad selle segamini julgusega. Mõned arvavad, et nad on nii otsekohesed ja
julged, kui ajavad igasugust jama suust välja, mis parasjagu pähe tuleb.
Tegelikult on see lihtsalt taktitundetus. Olen selliseid inimesi päris palju
kohanud ja kõrvalt kuulanud. Ma olen alati mõelnud, kas inimesed ei tunne, et
nende ütlemised on kohati kohatud. Eriti veider on, kui esimest korda kohtutakse ja üks hakkab teiselt eriti intiimseid või isiklike asju küsima või isegi ütlema. Juba
kõrvalt vaadates on piinlik kuulata, õnneks pole veel ise vastaja rollis olnud.
Ma usun, et need küsijad ise arvavad, et nad on väga otsekohesed ja see on
igati normaalne uurida igasugu detaile teiste eraelu kohta. See on ikka nii
veider ja kuidagi arusaamatu. Ma alati mõtlen, et kui kelleltki midagi uurida, siis
normaalne oleks inimesi ebamugavasse olukorda mitte panna. Muidugi see on teine
asi, kui suhtled perekonna, sõprade või lähedastega, kuid ka siis võib imelikult välja
kukkuda.
Üleüldse on palju inimesi, kes ei oska õigel ajal suud kinni
hoida. Alati ei pea kõva häälega kuulutuma oma emotsioone. Ma saan aru, et see
on inimlik, kui emotsioonid üle käivad ja tõesti tahad midagi öelda. Ise ka
libastunud. Siiski on mõistlik ikkagi kaks korda enne sisse hingata, kui lasta
olukorral kontrolli alt väljuda. Ja veel on neid inimesi, kes alati ikka „otsekoheselt,
julgelt, ausalt” teisele inimesele „näkku sülitavad” (olenemata kas tegu on võõra või lähedasega), ilma ette mõtlemata, et
antud isikuga on ehk vaja edaspidi ka suhelda.Üldse on palju meie ümber mõtlematust. Ju siis nii peabki olema, et elu huvitavam oleks.
Üldiselt olen ise püüdnud järgida: "ära tee teisele seda, mida sa ei taha et sulle tehtaks".
No comments:
Post a Comment