Rasedus ajab hulluks

Olles ise rase, täheldan ma ümberringi igasuguseid paanikatekitajaid. Puutun oma tutvusringkonnas, facebookis ja mõnes foorumis teiste rasedatega kokku ja juba algusest peale saab ikka igasugust veidrust loetud. Mulle tundub, et mõne inimese ajule mõjub see rasedus ikka eriti hävitavalt. Loogiline mõtlemine ja sisetunne kaoks justkui päevapealt.

Inimesed on loobunud nii paljudest normaalsetest tegevustest, mõni ei julge paari kilomeetritki jalutada, sest arvab, et äkki see liialt koormab tema organismi ja selle kaudu ka last. Ammugi rääkimata siis trenni tegemisest. Kõik saavad aru, et päris hüppenööriga hüpata ei tohiks, aga no tõesti? Veel mulle meeldib, kuidas rasedad paaniliselt kardavad juukseid värvida ja küüsi lakkida, sest ega kui selliste kemikaalidega kokku puutud, võib see väga raskelt su lapsele mõjuda.  Lihtsalt teadmiseks, et miljonid naised värvivad oma juukseid raseduse ajal ja no tõesti ei ole midagi katastroofilist juhtunud. Eriti rääkides tänapäevast, kus juuksevärvides vastavaid aineid ei kasutata. Põhimõtteliselt võiks enese hoolitsemise üheksaks kuuks kõrvale jätta, sest see kõik on nii ohtlik.

Parim teema on ilmselt toitumine. Rasedatel on soovitatud toorest kala/muna, sinihallitusjuustu jms mitte süüa. Eks see ole igaühe enda valik, aga päris hulluks ei tasu minna. Mõni on tulnud nüüd selle peale, et mõnda kindlat puuvilja ei tohiks süüa, näiteks viinamarjad võiksid menüüst täiesti väljas olla. Sest ega kui paar viinamarja ära sööd, siis võiks igaks juhuks ämmaemandale helistada ja küsida, kas nüüd on väga hullusti. Veel on eriti humoorikas, kui keegi küsib minult, kas ma ikka ujuda tohin kui ma rase olen. Ma ei imesta ka, rasedad ise usuvad samuti, et saunas ja vees käimisele võiks nüüd kriipsu peale tõmmata. Mis veel alkoholiga meenub, on need hävitavad pilgud ja arvamused, kui pool klaasi siidrit oled ära joonud. Olen ise ka Eriku kõrvalt siidrit võtnud ja ei tunne küll, et millegi hävitavaga hakkama oleks saanud.

Ilmselt kõigest kõige imelikum tundub mulle see, kui iga asjaga erakorralisse joostakse. Pole ime et need arstid seal megatigedad on. Kindlasti on kordi, kus see on ka end õigustanud või on tõesti põhjust. Aga väga tihti kuuleb ja näeb seda, kuidas iga pisikese ja täiesti loomuliku asja pärast hakatakse muretsema ja kuskilt midagi jälle kuuldi ning minnakse kontrolli. Ja oh imet, lõpuks nagu ikka, oligi kõik korras! Samas tuleb mõistev olla, sest mõni ongi suur pabistaja. Lihtsalt seda on kõrvalt nii võõras vaadata.

Minu jaoks tundub see kõik nii imelik. Ma olen algusest peale meelestatud nii, et rasedus pole mingi haigus. Elan samamoodi edasi nagu enne, lihtsalt kuulan rohkem oma keha, mis ütleb mulle väga ilusti kui aeg on mõne asjaga lõpetada. 

Lootusetu

Vahel ma mõtlen, miks mõned asjad juhtuvad, siis kui nad juhtuma ei peaks. 

Tegime rõõmsalt plaane, et suuremad käimised jätame suve esimesse kahte kuusse ning augustis hakkame vaikselt lapsega seonduvale mõtlema.  Olen koguaeg mõelnud, et tahaks tasapisi mööblit/riideid/muud varuda, mitte kõik viimasel kuul osta, vältides nii korraga suuremat väljaminekut. Oleme arvestanud, et need väljaminekud jäävad + 1000 euro kanti. Mõtlesin siis rõõmsalt, et 7. august on looteanatoomia ja kui seal kõik tip-top ning ametlikult pool rasedust läbi, siis võiks augusti lõpus juba esimesed asjad ära osta. Sinna ta jääb, sest palju parem mõte on 500 eurot Eriku auto kliimaseadmepumba- ja rihma peale kulutada. Üldiselt olen ma väga rahulik kui sellised uudised tulevad, sest noo mis teha, selliseid asju ikka juhtub. Aga no selline väljaminek mingisuguse vidina peale on küll tippude tipp. 

Esimese maailma probleemid.

Puhkus Haudamäel

Aasta alguses tekkis mõte, et korraldaks sõpradega jälle ühe väljasõidu Tallinnast välja. Leidsin siis sellise koha nagu Haudamäe puhkemaja. (http://www.haudamae.ee/) Oleme käinud varem koos Hiiumaal, Saaremaal, Tartu kandis ja Erikuga koos Peipsi ääres ja Võrus. Alati vaatame, et puhkekohas oleks normaalsed magamistingimused, saun, köök, võimalus sees istuda, ujumisvõimalus maja juures/lähedal, katusealune grillinurk ja koht oleks muust elust eraldatud. Tihti kõike seda korraga ei saa, aga seekord läks täpselt kümnesse. Boonusena oli meil võimalik maja ees paati istuda ja kalastada. Veel sai kanuu ja vesirattaga sõita. Maja peremees pakkus ka varianti teisel järvel veesporti harrastada - veesuusad, veelaud jms, aga seda me ei kasutanud.

Maja mahutas täpselt 10 inimest ja nii mitmekesi ka läksime. 18. juuli pakkisime oma kodinad kokku ja laadisime auto täis. Pilti vaadates tundub nagu oleks sinna nädalaks elama läinud. Startisime siis viie ajal, sõitsime ca 3,5 h, kohal olime enne kümmet. Vastu tuli meile üdini positiivne majaomanik, näitas üht teist ära ja andis võtmed kätte. Mis mulle väga rendikohtade puhul meeldib, on usaldus. Annad oma superkena koha 10'le noorele inimesele terveks nädalavahetuseks ja suudad südamerahus ära minna. 

   

Haudamäele jõudes ja autost välja astudes oli juba tuju kõrge, sest koht oli tõesti ilus ja maitsekas, nii et ei pidanud absoluutselt pettuma.  Mulle nii meeldisid igasugused pisiasjad, näiteks et eraldi oli grilli- ja lõkkeplats, laudiste sisse oli freesitud erinevad puhkemajaga seotud nimed ja kuupäevad. Kuna maja peremees on ise jahimees, siis majas ja väljas oli igasugust vastavat temaatikat. Mulle meeldis, et varjualune oli valgustatud. Nii lihtne asi, aga paljudes kohtades, kus käinud, istume lõpuks pimedas või küünlavalgel. Ühesõnaga kõige peale oli mõeldud ja näha, et selle koha loomisel on kõvasti vaeva nähtud, mitte lihtsalt maja püsti pandud ja paar pakku istumiseks. 

Tore kokkusattumus oli paate lähemalt uurides, et tegu on mu isa firmas toodetud paatidega. Tulime teise Eesti otsa ja saime ikka Kiili Paadiga sõita. Pakkisime oma asjad lahti ja asusime grillima. Mõlemad õhtud sai 2-3 öösel magama mindud, nii et uni nädalavahetusel jäi minul küll väga lühikeseks.

Järgmisel hommikul sai juba kell 8 üles ärgatud, sest esimesed läksid rõõmsalt kalale. Võtsin ka end kokku, kuigi öösel sai ainult 5 tundi magatud. Võtsime oma kalasutsasjad ja läksime ka Meelva järvele. Ilm oli superhea, sai päikest võetud, ujutud ja spinningut loobitud. Kalast võisime und näha, aga selle eest sai niisama mööda järve ringi sõidetud. Erik otsustas siis ujuma minna, ilma et oleks mõelnud, kuidas paati tagasi saab. Lõpuks kui tagasi sai, siis mõtlesin, et pfff, kui tema paati tagasi saab, siis saan mina ka. Hüppasin vette, ujusin rõõmsalt ja siis avastasin, et paadi äär on ikka väga-väga kõrgel. No siis me vinnasime mind sinna paati tükk aega, sest ma ei tohi väga järske liigutusi teha, nii et kui olin poole peal, siis pidin natuke puhkama ja siis edasi ronima. Ühesõnaga nägin välja nagu tõeline morsk, vähemalt tunne oli selline. Lõpuks tulid teised ka meiega ja kuna meil oli ka vesiratas, siis sealt oli vähe lihtsam peale saada. Me olime vist kokku 6-7 tundi, nii et sai mõnusalt ära põletud, aga väga mõnus oli. 

Õhtul käisime veel poes, grillisime, puhkasime ja läksime jälle järvele. Mõtlesime, et ehk näkkab paremini, kui ilm jahedam. Aga ei, polnud vist nii ette nähtud. Tegelt polnud väga kurb ka, sest kala poleks olnud kuhugile panna. Sai jälle poole ööni üleval oldud ja kuna pühapäeva hommikul kell 7 hakkas välku lööma ja ma üles ärkasin, sai jälle und nautida 5 tundi. Kolistasin üksi ringi, koristasin eelmise päeva läbu ära ja pakkisin meie asjad kokku. Saime enne 12 tulema ja kodus olimegi kolme ajal. Pühapäeval oli meie esimene pulma-aastapäev ka, mille veetsime pooluimas ja autoga sõites. Tegelikult see pulma-aastapäev vähemalt minu jaoks pole nii oluline, kui meie koosoldud aastate tähistamine. Võibolla hakkame tähistama siis kui abielus oldud 10 aastat.

Haudamäe puhkemaja oli super! Soovitaks seda kohta iga kell ka teistele! Sobib ka lastega perele, sest lastele on seal väike mänguväljak ja tegevust küll ja küll.