Esimene mini - sünnipäev!

Mis me esimesel elukuul õppinud oleme?

Oh seda rõõmu, meie armsal pisikesel Lennal sai esimene kuu siin ilmas elatud! Aeg on läinud uskumatult ruttu ja iga nädalaga kiindun oma tütresse aina enam J Esimesed kaks nädalat olid üsna keerulised ja nüüd tagantjärele on naljakas mõelda, et me üldse ei saanud aru, mis meie laps meile oma kisaga öelda tahtis. Mõned päevad sai ise nutetud ning rääkisin Erikule, et ei tea küll, kuidas me teise ja veel kolmanda lapse peaks saama ning kui samas vaimus edasi läheb, siis kus on küll lähim lastekodu!? Kolmandast nädalast hakkasime natukene rohkem mõistma, mis see pliks endast kujutab ja alates neljandast nädalast oli juba üsna selge, mida mingi nutt tähendab ning mis Lennale rõõmu ja muret valmistab. Esimesed nädalad, kui laps öösiti röökis, arvasime, et ju siis peavad ikka gaasid olema, kui kõht on täis ja mähe vahetatud. Öösiti saime ainult mõned tunnid magada ja googeldasime kordamööda igasuguseid veidrusi. Mäletan, et ühel ööl, paar tundi enne Eriku tööle minekut, laps röökis täiest kõrist ja siis mul tuli meelde, et osad teevad gaaside leevendamiseks sooja õlimähist. Ei suuda praegu naeru tagasi hoida kui kirjutan, sest nii üritasime meiegi. Laps oli lõpuks õliga koos ja ei midagi, kisas ikka edasi. Veel tegime tundide kaupa vahetusi, et kes teda kussutab ja asendeid vahetab (kõhuli, üle õla jne, et ikka gaasid välja saaks). Toppisime talle igasuguseid gaasirohte sisse ja lõpuks siis mõtlesime, et äkki tal on üldse midagi viga. Kolmandast nädalast saime natukene rohkem magada, sest tegime Erikuga graafiku, et õhtuti ja esimese ärkamise tegeleb tema lapsega ja edasi mina. Siis kui Erik ühel korral öösel teda magama pani, andis ta talle rinnapiimaasendajat. Ja oh seda inglikest, magas lausa neli tundi järjest. Mõtlesime, et hakkab juba looma! Kolmanda nädala lõpus soetasin endale rinnapumba ja mõtlesin, et vaatan palju seda piima siis üldse on. Ja oh üllatust, väga nagu polegi. Sattusin juba paanikasse, vaene laps oli näljas olnud. Pole ime et ta röökis.. ja mis meie tegime, väntsutasime ja kussutasime teda, sest arvasime, et tal on gaasid! Ise olen ilmselt natukene ka süüdi, sest esimesed nädalad päeval väga ei jõudnud süüa. Praktiliselt sõingi hommikul kell 7 ühe banaani ja jogurti ning järgmine kord õhtul kell 6, kui Erik koju tuli. Teadagi selleks, et piima oleks, tuleb mitmekesiselt ja korralikult toituda ning vedeliku tarbida. Nädalaga on asi natukene paremuse poole liikunud ning üritan ikka edasi, et kõik taastuks, sest nii pisikesele ei tahaks rinnapiimaasendajat koguaeg anda ja kahju oleks kui varsti peaksin rinnaga toitmisest loobuma. Neljandal nädalal avastasime veel, et magamapanekud võtavad nii kaua aega ning põhiliseks probleemiks on, et Lenna vehib ja ehmatab end ise kätega üles. Vahel võttis mõni magamapanek aega 2-3 tundi, et ta lõplikult uinuks. Oleme neli viimast ööd teda sisse mähkinud ning laps jääb üliruttu magama. Küll kahju on vaadata teda pulksirgenda, aga muu väga ei aita. Alati ta naeratab kui lõpuks ta sealt vabastame ja nuuksub kui jälle kinni seome. Mulle tundus see linaversioon nii ebainimlik, et ostsin eile Mothercare’st spetsiaalse mähkimisteki, mille saab lihtsalt krõpsuga kinni panna ja see on palju mõnusam! Esimese kuu lõpuks oleme jõudnud nii kaugele, et laps ei pea enam tunde röökima, sest me lapsevanematena saame aru, milles probleem on. Päevareziim hakkab paika loksuma. Õhtul kell 22 jääb Lenna ööunne, ärkab kell 1 öösel ja järgmine kord pool 5 hommikul ning hommikuäratus on 7.30, kui Erik tööle läheb. Enne lõunat magab tavaliselt 2 tundi, lõunal käime 1-1,5 h kärutamas ning mõnuleb vankris sel ajal ja õhtu poole magab ka 2-3 tundi pärast kella kuute. Kõik on mööduv – need lootusetud hetked, kuid kahjuks ka ilusad hetked. Ilusad hetked püüan iga päev jäädvustada filmides ja pildistades!

Kuidas tähistasime oma esimest mini-sünnipäeva ja katsikuid?

Esimese kuu jooksul on meil külas käinud sõbrad, kellest kirjutasin ka eelmistes postitustes. Kõige suurema katsikupeo tegime oma perekonna keskel täna. Kutsusime Vaela Koostöökeskusesse kokku nii Eriku kui ka minu perekonna. Vanemad, vanavanemad ja õed-vennad oma peredega. Kokku 20 inimest. Lenna jaoks kõige suurem üritus, kus ta ise päevapärl saab olla. Ilmselgelt ise vaaritama ja küpsetama ei hakanud, seega tellisime tänaseks sushit Sushi Catist ning tordi Frens Cateringist. Leenu pidas end täitsa ilusti üleval ning sai pilte tehtud ning kõigile laps lõpuks ära näidatud! 

 

Lenna sai omale sünnipäevaks korraliku mähkmevaru, riideid, pilte, hõbelusika, vannilelud, vannirätiku, erinevaid kinkekaarte, raamatu ja palju muud toredat! :) Vanavanaemalt sai väga armsad kootud mütsid/kindad/sokid ja omanimelise teki! Väga vahva, aitäh kingituste eest!

Pildid kolmapäevast!

Külalised vol2!

Täna käisid meil sõbrad taas külas! :) Seekord käis külas Lenna boyfriend Feliks. Igakord kui külalisi ootame, mõtleme Erikuga, et huvitav kuidas Leenu end üleval peab. Nii uskumatu kui see ka pole, on ta alati külaliste juuresolekul tubli ja käitub hästi. Keegi ei saa kunagi aru, mis jonni üle ma kurdan kui laps vait on. Ühesõnaga ootasime sõpru nutuga, kohalolu tervitasime pika magamisega ning ära saatsime diivanil ringi vaadates. Uks kinni, läks vist 5 minutit ja siis hakkasid kõik asjad meenuma - tühi kõht, must mähe jne. Loodetavasti ei sõnunud nüüd ära ja on edaspidi ka sama tubli! Suurem üritus tuleb järgmine nädalavahetus, kui Lenna 1. minisünnipäeva ja katsikuid oma sugulastega peab ning mõned sõbrad on veel koju külla tulemas. Siis on suuremal ringil põnn nähtud!

Nii naljakas on näha ikka suuremaid lapsi. Eelmine nädal käis meil 4-kuune külas ning selle nädala kutt on 6-kuune. Lapsed tunduvad nii suured, rasked ja asjalikud. Ei tahaks ajas ette kiirustada, aga nii lahe oleks Lennat juba nii suurena näha!

Lenna sai omale kingituseks imearmsa mängujussi, kus on tema sünniandmed peal ning omanimelise body. Aitäh, superlahedad! :)

Filmivõtted & spapäev

Käisime kolmapäeval Lennaga tema esimesel tööotsal. Üks kinnisvarafirma teeb omale reklaamklippi, kuhu oli vaja ühte pisikest beebit. Alguses kui õde helistas ja välja pakkus, siis kahtlesin küll, kas ikka tasub 3-nädalasega nii ringi tuiata. Palju võõraid inimesi ja rohkelt emotsioone. Siis aga arutasin Erikuga läbi ja mõtlesime, et tegelikult ju vahva. Juba sellepärast, et see väike osa klipist jääb talle eluks ajaks mälestuseks plaadile. Filmimine ise võttis aega ehk 5 minutit, sest oli vaja lihtsalt magavat beebit võrevoodis. Samas nii väikse imikuga on suhteliselt keeruline planeerida selliseid asju. Plaani oli võetud, et klipi võiks tehtud saada ajavahemikus 1-2'ni. Läksime siis Leenukaga poole üheks õe stuudiosse ning võtsime rahulikult omas tempost. Ema tuli mul ka kaasa ning Erik hüppas vahepeal läbi, sest töötab stuudio kõrval. Lenna oli rahulikult mitu tundi üleval ning siis kui klipi filmimiseks läks, viskas silma kinni. Nii et oligi voodisse tõstmise vaev ainult. Sellega läks lõppkokkuvõttes lihtsalt! :) 

Üleüldse olen sel nädalal Lennaga üsna aktiivselt omapäi liikunud. Teisipäeval sõitsime samuti kahekesi Kiili ja käisime emal külas. Pidin Koostöökeskuses paar asja ära tegema ning jätsin Lenna ca 30 minutiks esimest korda üksi. Või no koos emaga. Ematunne on nii tugev, et ei tahtnud teda üldse jätta sinna, mis sest et oma emaga. Kohe kui maja eest ära sõitsin, sai põnn aru, et miskit on teoksil ja ärkas oma unest üles ja oli vist isegi natukene jauranud. Ei tea küll, kuidas suudavad osad emad oma imikuid hoidjatega jätta. Ainuke kindel tunne on Lenna Erikuga jätta, sest tean, et Leenukale on Eriku tegemised ja hoidmised tuttavad. Üldse, see on nii oluline, et isad lastega kohe varakult tegelema hakkaksid. Muidu lihtsalt võib juhtuda nii, et kui ühel hetkel on emal vaja kuhugile päriselt pikemalt minna, siis laps ei oska kuidagi isaga olla ja võib tunde röökida. Seda võiks ennetada. Ei taha kohe üldse traumeerida väikest inimest teistega, eriti jättes ta pikemaks ajaks kellegi hoolde. Võõras koht, võõras hoidmine (magamapanek, toitmine, kussutamine), võõrad inimesed, võõrad helid - leian, et ta on praegu liiga pisikene, et temaga selliseid asju katsetama hakata. Seda on nii hästi näha, kuidas väike inimene tunnetab kohe, et temaga tegeleb keegi võõras. Selle näeb juba ainuüksi unepikkusest ära, kui magab 15 minuti kaupa ja ärkab nuttes ning otsides üles. Ema juures olles magas ta lõpuks minu süles ning pooluimas piilus iga mingi aja tagant ühe silmaga, kas ta on ikka minu süles. Beebi olgu ikka võimalusel oma vanematega, seni kuni ta on juba asjalikum.

Päevakava on meil paika loksunud, mõningate mööndustega. Öösiti ärkab ta ühe korra, kuid siis on ka tavaliselt pikemalt üleval (2-2,5 h). Selleks, et mõlemad natukene magada saaks, on meil välja kujunenud oma rutiin, kes millal lapsega tegeleb. Erik reeglina töölt tulles võtab manni, ma tegelen oma asjadega või teen süüa. Toitmised on ikka minu teha, välja arvatud vahel kui rinnapiima asendajat oleme andnud. Õhtul 23.00 ajal paneb Erik ta ööunne. Viimased kaks ööd on olnud Erikul üsna pikad - ühel korral jäi magama 1.30 ja teisel korral 04.00. Eks seda mõjutab vastu õhtut pikk uni ja päevased üleelamised. Muidu on ikka nii, et jääb magama südaööl ning mina tegelen temaga öösel kuskil 02.00-04.30. Järgmine äratus on siis hommikul enne 8't. Ülepäeviti vannitame teda ning rõõm on tõdeda, et see meeldib talle iga korraga aina rohkem. Tavaliselt saab vanni pärast Eriku tööpäeva ning siis saavad koos Erikuga isa-tütre aega nautida ja juttu rääkida.  Just kolmapäeval naersimegi, et selline boss naine meil kodus, päeval käis tööl ja õhtul väike spa. Istub vannis nagu väike tegija.

Mälestustelaegas Lennale

Tellisin detsembri keskel Lennale mälestustelaeka ja sünnitunnistuse kaaned. Sain need lõpuks eile kätte ning olen super-rahul! Käsitööna valmistas need Lelet (http://lelet.weebly.com/)! 

Mälestustelaeka lasin teha, et koguda sinna kõik armsad Lenna lapsepõlveasjad, alustades jalavõrust haiglas kuni piimahammasteni välja. Kõik kirjutised, päevikud ja albumid saavad sinna talletatud :) Lelet teeb tõesti super tööd, nii et soovitan soojalt!

Naise ja mehe ülesanded lapsevanemana?

Mind ajendab kirjutama tohutu hämming, millega mõned emad kokku peavad puutuma.  Räägitakse ikka stereotüüpidest, et naistel ja meestel on oma tööd. Laste puhul, naine kantseltagu, mees käigu tööl ja teenigu raha. Ma ei saa aru, kuidas ikka veel eksisteerib selliseid perekondi ning kuidas on naised üldse nõus lapsi saama selliste meestega, kelle suhtumine annab soovida. Üks veidramaid asju, millest kuulnud olen, on see, et näiteks naised ei julge oma mehi öösel üles ajada. Ka siis kui ollakse lapsega viimases hädas ja närvid hakkavad üles ütlema. Või siis võtavad julguse kokku, aga mees ei vaevu end liigutamagi. Toob ettekäändeks, et peab hommikul tööle minema? Mida kuradit? Minu meelest laps ikka saadakse koos, seega vastutus tema ees tuleks samuti koos võtta. Mees läheb küll hommikuti tööle ja ma saan väga hästi aru, et see on tohutult kurnav, kui ta peab öösel üles ärkama ja lapsega tegelema. Aga nüüd võiks vaadata naise seisukohalt ka. Naine peab samuti hommikul varakult ärkama ning terve päeva lapsega tegelema. See reeglina ei näe välja selline, et annad vahepeal süüa ja ülejäänud aeg laps magab. Ja muidugi leitakse, et kui laps magab, siis maga ise ka, siis saabki ju rõõmsalt öösel üleval olla!? Esiteks lapse uneajal leiab muid koduseid tegevusi ka, mis tegemist vajavad ja isegi kui saabki tunnike und päeva jooksul juurde, siis kahjuks ette ei ole võimalik tõesti magada. Kui ma mõtlen nüüd nendele lastele, kes järjest öid on üleval või kui laps peaks mingil põhjusel haige ja viril olema.. siis ma tõesti leian, et naine ei pea terved ööd ja päevad üksi hambad ristis hakkama saama, sest meheraasuke tahab magada kuna järgmisel päeval vaja tööle minna. Mis veel parem – magada tahaks ka siis kui järgmine päev vaba on.

Erik on õnneks normaalne mees ning me pole pidanud sellest isegi rääkima, sest ta saab ilmselgelt aru, et kui mul on raske, siis ta tuleb ja aitab. Igal naisel on kuskil teatav taluvusepiir ning ma ausalt ei kujutaks ette kui mul see piir kätte jõuaks ja Erik mu pikalt saadaks „ah, nii kui nii passid päevad läbi kodus, tegele oma titega ise”. Sellistele meestele teadmiseks, et su naine ei ole robot ning kui sa ei taha, et ka su lapse närvid läbi oleks, siis ole hea ja liiguta end! Puhanud ema= rahulik laps.

Tegus nädalavahetus

See nädalavahetus oli esimene aktiivselt sotsiaalne nädalavahetus, eriti Lenna jaoks. Laupäeval käisime Eriku vanematel külas, kus põnn käitus nagu viieline. Olime üsna pikalt, sai isegi saunas käidud ja polnudki jorisemist. Õhtuks oli ikka näha, et tema jaoks natuke palju uut informatsiooni, aga eks kuidagi peabki harjutama hakkama. Erik sai teda mõnusalt vastu ööd paar tundi magama kussutada. Tabasalus võtsid loomad beebi kohe valve alla, eriti tiibetlane, kes seadis end vankri kõrvale sisse ja haukus iga mööduva auto peale.

Pühapäeval tulid sõbrad läbi ja naljakas ikka mõelda, et tunneme juba 9 aastat teineteist ja nüüd on kõigil kokku saades pliksid kaasas. Lennaga läks samuti lihtsalt. Magas 3 h ja lõpuks näitas oma näo ka ära ning ei jorisenudki. Oli vist uneuimas, sest isegi tühi kõht ei meenunud. Loodetavasti lähevad katsikud sama edukalt, sest pereliikmeid 20 ligi, kes kõik näha, katsuda ja pildistada tahavad. 

Kaks beebit, üks 4- kuune ja teine 19-päevane.

Järgmisele nädalale enam hirmuga vastu ei lähegi. Eelmised kaks esmaspäeva mõtlesin ikka, et Erik võiks kiiremini koju tulla ja nii väsitav on ikka olla. Nüüd on paari päevaga asjad rohkem paika loksunud ja tean juba mida oodata :) Lenna saab ilmselt ka oma esimese tööotsa telereklaami, aga sellest kirjutan pikemalt kui käidud ja tehtud!