2015 - tõotab tulla üks imeline aasta!

Muidugi tuleb minu selle aasta esimene postitus meie pisikese pere suursündmusest! Meie väike printsess otsustas valida endale sünnipäevaks aasta viimase päeva! Pärast pikka-pikka ootamist nägi pisike Lenna ilmavalgust 31.12.14, kell 01:57 Pelgulinna sünnitusmajas. Kogu protsess võttis kõvasti aega, sest hakkasin juba valutama 29. õhtul ning 29. vastu 30. olin ma terve öö üleval. 29.12 käisime veel öösel Pelgulinna sünnitusmajas kontrollis, aga sealt saadeti meid rõõmsalt tagasi. Öö oli kõige kohutavam üldse, sest väsimus oli nii suur, aga magada ei saanud. 30'ndal oli mul õnneks varasemalt kokku lepitud arstiaeg ning seal öeldi, et ega ilmselt läheb veel aega ning pani esilekutsumise tähtajaks 06.01. Viimasel hetkel otsustas teha KTG, kus oli näha, et aktiivsem tegevus ikkagi toimub. Ütles meile, et õhtul kella 6’ks haiglasse tagasi läheksin. Kuna mul ei kannatanud enam kodus olla, siis läksime kella neljaks haiglasse, kus tehti uus KTG ja kontrolliti olukorda ning otsustati siiski sisse kirjutada. Selle üle oli super hea meel. Seadsime end sünnitustuppa sisse ja hakkasime aga ootama. Aeg läks minu meelest nii ruttu. Ma käisin veel vannis ja kasutasin sünnitegevuse kiirendamiseks ka muid vahendeid. Kõige efektiivsem oli tantsimine. Erik võis minuga ainult siis rääkida kui valu parasjagu polnud, aga üldiselt polnud mul miskit väga hullu. Meil oli super lahe ämmaemand (Aigi Toom), kes võttis ka asja vabalt. Mäletan, et kuskil enne kuut vaatasime kella kui sisse end seadsime ja 12 ajal öösel pakkus ämmaemand välja, et võiks mulle seljasüsti teha (epiduraal), sest ma olin tõsiselt väsinud kuna eelmine öö oli vahele jäänud. Nii väsinud, et pidin valude ajal magama jääma. Anestioloog pidi 00.00 tulema, aga mingi ootamatus tuli vahele ja tuli kuskil 20 minutit hiljem. Selle 20 minutiga läksid valud nii tugevaks, et hakkasin vaikselt juba ärrituma. Tunne oli fantastiline kui süst tehtud sai. Mõtlesin siis, et magan 2 tundi  (just nii kaua kestab valuvaigisti)  ning siis tuleb hullem osa ja vaja lõpuni välja pingutada. Kõik juba jätsid mu rahulikult pikutama kui äkki tundsin, et NÜÜD LÄHEB LAHTI! Oli kuskil 5-6 pressimist kui beebi oligi käes. Valusid ega midagi ei tundnud, sest valuvaigisti toimis veel. Ühesõnaga ideaalne sünnitus, ei saakski midagi paremini vist minna. Minul jäi igatahes sünnitusest ainult positiivne meelde ja kui minult küsida, kas sünnitaksin veel, siis iga kell!

Sünnitustuba näeb siis Pelgulinnas välja selline. Kott-toolide taga on veel vann ja muud ei midagi.

Ja selline kaunidus ma haiglakitlis välja nägingi. Olid sünnituseks isegi omad riided kaasa võetud, aga kittel tundus kõige mugavam.

 .. kui Lenna hetk pärast sündimist minu rinnale pandi.

Kõige uskumatum tunne on ikka see kui laps sulle lõpuks kõhu peale pannakse. Kõige imelisem tunne üldse! Üheksa kuud oled ühte tundmatut kõhus kandnud ja nüüd sa lõpuks näed, kes see üldse on, kellega koos hakkad elama. Emotsioonid olid nii laes, et enamuse ajast vist nutsin. Eriku saatsin presside ajaks ruumist välja, sest sisetunne ütles, et nii tahan teha. Kui lapsenuttu kuulis, tuli lõikas nabanööri läbi. Laps puhastati ja sai ta endale lõpuks sülle seniks kuni minuga tegeleti. Ma tõesti ei saakski vist paremat sünnitust tahta, sest nii laps kui mina olime täiesti korras ning pääsesin igasugustest õmblustest ja muust jurast.

Lenna oli sündides täitsa tavaliselt paistes nagu vist ka paljud teised beebid. 

 Haiglas võtsime vastu ka uue aasta ning meie korruselt on super vaade linnale, nii et kõik ilutulestik oli ilusti näha.

Leenuška on meiega nüüd kaks päeva olnud ja armastus tema vastu iga tunniga aina kasvab. Esimene öö ja pool päeva oli jube harjumatu, sest ei tunne ju üldse seda väikest vääksu ja tema vajadusi. Läkski kuskil päev aega, kui juba võtsin ta julgemalt sülle ja igasugused toimetused tulid kergemalt kui alguses.

No kelle nägu siis Lenna on? Mina näen temas nii palju Erikuga sarnaseid jooni- tumedad juuksed, silmad, näokuju jne. Eks lapsed muidugi ajapikku muutuvad ka, aga esialgu ma ütleks küll, et täitsa oma isa laps! Erik isana on ka supertubli. Tegelikult tema teebki enamus toimingud Lennaga ja mitte sellepärast, et ma ei suuda või ei taha, vaid sellepärast et ta ise tahab. Ma vist olen selle kahe päeva jooksul Lennal ainult ühe mähkme vahetanud, süüa andnud ning teda hoidnud kui Erik on ära käinud.

Imeline on olla lapsevanem ning seda tunnet ei ole võimalik sõnades edasi anda. Ma olen tõeliselt õnnelik ning tunnen end armastatuna rohkem kui ei kunagi varem!

PS! Suured tänud kõigile õnnitlejatele. Teid on nii palju, et ei jõua kõigile vastata, aga olge te tänatud! :)