Kaks nädalat meie väikse Leenuga!

Ei taha üldse alustada postitust jälle sellega, kuidas aeg lendab. Aga tõesti läheb nii ruttu! Kui ma mõtlen, et olime haiglas 3 päeva, siis kuhu need ülejäänud 11 päeva kodus kadunud on??

Mõtlesin täna kirjutada, mis on minu mõtted siiani tagantjärele. Kui kaks aastat tagasi hakkasime mõtlema, et meil võiks olla üks armas beebi, siis mõte lapsest oli hoopis teistsugune. Isegi raseduse ajal. Kui ootad last, siis paned end vaimus ikka valmis selleks, et tuleb magamata öid ning mõni öö saab ehk paar tundi ainult magada. Siiski ootasin ma nii väga, et laps juba kiiresti-kiiresti sünniks. Mäletan, et viimased nädalad olid mul unetud  ning istusin öösiti diivanil ning vahtisin lakke. Mõtlesin, et küll oleks tore kui üks väike põnn oleks meiega, et siis poleks öösel vähemalt igav ja saaks temaga tegeleda. Samuti olin valmis selleks, et kõik päevad saavad olema küllaltki sarnased. Naljakas isegi mõelda, et kahe nädala jooksul olen ma kolm korda kodust väljas käinud. Uskumatu! Reaalsus on ikkagi hoopis teine. Minu meelest ei olegi võimalik täielikult ette valmistada oma esimeseks lapseks, sest teiste pereelu võib kõrvalt ju vaadata, kuid see mis endal ees ootab, on ikkagi midagi muud. Esimesed kaks nädalat on olnud puhtalt harjumise ja tutvumise aeg. Pidev katsetamine ning teineteise tundma õppimine. Kui ise koguaeg kõigilt küsisin, et noooh, said beebi kätte, kas nüüd on tugev emaarmastus tekkinud, siis mind üllatas alati vastus, et ei ole. Nüüd saan ise ka aru, miks. Kui alguses see ilmaime esimest korda kõhule pandi, siis emotsioonid olid nii laes. Ja need olid hoopis teistsugused tunded! Laps on minu jaoks imearmas, kuid peamine tunne on see, et pigem on kohustus kellegi eest hoolitseda, sest tean, et olen tema jaoks kõige olulisem. See tunne on mõnus, aga ei saaks öelda, et eksisteeriks ülevoolavat emaarmastust. Eks see tekibki ajaga, siis kui elu rohkem paika loksub ning Lennalt väikest emotsiooni hakkan saama. Hetkel domineeribki enim vastutustunne selle pisikese inimese ees, kes sõltub ainult minust. Ei kujuta ette ja ei saa aru, kuidas üldse osad emad tahavad jätta oma vastsündinud beebisid teiste hoolde. Mul ei tuleks hetkel pähegi, et hakkaks sellega oma last traumeerima. Seda on näha, et tema ematunnetus on nii tugev, et ta tajub mind iga oma rakuga. Minu jaoks on ääretult oluline, et ta end hästi tunneks!

Hetkel näeb meie päevakava laias laastus välja selline, et ärkame hommikul 7 ajal, kui Erik tööle läheb. Uneajad on 10.00-13.00, 15.00-18.00, 21.00-00.00, 04.00-07.00 – midagi taolist, kuigi kõik päevad on erinevad. Sel ajal, mil ta ei maga, puhastan teda (peamiselt naba, silmi, mähkmed jms), söödan, võimlen veits ning siis ülejäänud aeg ta kas hakkab uinuma või röögib kena tunnikese. Kuna iga päev õpime midagi, siis eile õhtul avastasime, et ta ei röögi kui hoida teda koguaeg enda vastas. Ilmselt on tal lähedusevajadus või siis kerge trauma sünnitusest. Beebid pidid kuid meenutama seda valu ja emotsiooni, mis nad sünnitusel tundsid. Ja mis ma veel raseduse ajal mõtlesin, oli see, et oma lapsele panen ma kindlad reeglid. Sünnist saati panen ta ilusti oma voodisse magama jne. Aga nii need asjad päris ei käi. Nii väike beebi ei ela sinu reeglite järgi, vaid lõpuks elad hoopis tema rütmis.

Tunnen, et varsti võiks hakata taas sotsialiseeruma, kuigi täna esimesel arstil käies soovitati mitte väga seltskondadega kokku puutuda, eriti lasteaialastega. Aga eks tasapisi. Üritan ka ise hakata rohkem väljas käima ning julgemaid väljasõite ette võtma. Ainult ise saab rutiini murda.