Seiklused Õnnepalees

Pole ammu kirjutanud ja nüüd tunnen, et on õige hetk jälle käed trükkima panna.

Täna siis, 20.04.13 käisime Erikuga rõõmsalt Õnnepalees omale registreerimiskuupäeva broneerimas.  Pange vaim valmis, kes plaanivad sama minna tegema!  Mõtlesime siis meiegi, et lähme kindlasti tund aega varem kohale. Tegime siis varajase äratuse – 06.00. Võtsime rahulikult, mõtlesime, et nii vara pole ka vast kohale vaja minna. Hakkasime siis autoga Õnnepalee juurde sisse keerama ja oh üllatust, 6 paari oli juba enne meid end mõnusalt sisse seadnud. Ei kujuta ettegi, mis kell nad siis veel ärkasid. Õues oli küllaltki jahe, kõigest 5 kraadi sooja ja oodata jäi veel praktiliselt poolteist tundi. Mõni oli korralikult end ette valmistanud, teinud kaasa termosega teed ja võileibu. Nii me seal siis rõõmsalt ootasime. Ühtäkki, poole tunni möödudes hakkas vaikselt inimesi juurde kogunema. Valdav enamus olid kõik vene rahvusest noored. Kõik üha enam üritasid sättida end uksele lähmale, ühtäkki tuli üks vene paar, kes seisis peaaegu nina vastu ust. Sõitis siis üks dziibiga vend veel ette ja küsis, kes nö viimane on, et kelle järel sisse astuda. Selle küsimusega päädis ka 15-minutiline sõnasõda, kus venelased sõimasid teineteist mõnuga. Sain ka väikese hetke lindile, kui asi oli juba rahulikumaks muutunud. Kogu küsimus oli siis selles, et mõni ootas juba varahommikust saati ning mis õigusega tuleb mingi noorpaar ja astub täpselt ukse ette. See kõik oli nii koomiline ja ma vist mainisin suunurgast 3 korda, et oleks nagu lasteaias. Siis sai moodustatud demonstratiivselt ilus pikk järjekord, kus vaadati hoolikalt üle, kes kelle järel tuli. Meie sellest tsirkusest osa ei võtnud ning seisime rõõmsalt oma ukse kõrval edasi. 

No ja siis, kui avanesid need maagilised uksed, läksid inimesed pöördesse. Õhinal kõnniti sisse ja kõik otsisid ust number 103, kus siis saab kuupäeva valida.  Osadel olid ankeedid juba kodus täidetud. Me nii usinad polnud, sest teadsime, et seda saab ka kohapeal täita.  Siis ütles üks üleni sinises tädike, et kellel ankeedid täidetud, võivad uue ukse taha end järjekorda võtta ning need kellel polnud, pidid siis täitma hakkama. Meie olime aga nutikad ja võtsime end ilusti ka sinna ritta, kus ankeedid pidid täidetud olema. Nihverdasime siis endale ka kuskilt paberi ja täitsime kiirelt ära. Olime järjekorras 9s paar, kuigi väljas olime 7ndad. Ehk siis tegelikult tuleb välja, et seal õues oodates, võid sa ka viimane olla, aga ankeet on siin võlusõna! Olime ka sellise seisuga väga rahul, sest pärast meid oli veel kena 10 paari, rohkemgi veel. 

Vaatasime meie eesolevat järjekorda ja mõtlesime, et asi tundub suhteliselt lootusetu, et saada sellist kellaaega nagu soovime. Kõige populaarsem aeg jääb siis 15.00 – 18.00 vahele. Järjekord jõudis siis meieni, astusime uksest sisse ja seal oli järgmine sinist värvi naine. Küsis, mis on kuupäeva ja kellaaja soovid ning milline saab olema meie perekonnanimi pärast abiellumist. Imelisel kombel oli jäänud suurde saali (mis mahutab 100 inimest) üks aeg ning väike saal (mis mahutab 40 inimest) oli täiesti vaba. Võtsime siis väikesesse saali 16.15 aja. Maksmine toimus eraldi ruumis.  Laupäevasel päeval Õnnepalees registreerimise läbiviimine maksab 90€, millele lisaks on riigilõiv 19€.  Maksmisega ühele poole saanud, võisime ilma järjekorrata tädi juurde tagasi minna, et talle maksekviitung viia. Jõudsime just ukse taha kui eelmine paar sealt välja astus ja järgmine sisse tahtis minna. Mõtlesime, et tühja ka, oleme juba ligi 4 h oodanud, et lähme julmalt sisse. Meist mahajäänud paarike oli ilmselgelt väga ärritunud. Ja tore, tore, tädike võttis meid vastu lausega „oi, teiega mul oligi probleem, sest tuleb välja, et seda kellaaega ikkagi ei saa kuna meil on 

välislähetus”. 1000 mõtet käis juba peast läbi. Küsisime, et mis siis alternatiiviks on ja saime rõõmsa vastuse, et „jahh, meil ongi siin nüüd viimane aeg 20. juulil pakkuda, selleks on 15.45”. Oli täielik kergenustunne ja nii said asjad paika pandud. Õnnepalee jättis negatiivse mulje halva korralduse ning segaduse pärast. Ei kujuta ettegi, kui poleks ukse taga ootavast paarist ette lipsanud, oleks ilmselt igasugusest ajast ilma jäänud! Eks selline seiklus käibki asja juurde. Lahkudes oli natukene kurb vaadata järjekorda, mis meist maha jäi, sest keegi neist soovitud kuupäeva enam ei saanud. 

Vähem kui kolme kuu pärast saab minust ametlikult Laura Vesiloik – hurraa!

Väike videomeenutus  -  https://www.dropbox.com/s/003f23ffuoqslvy/20130422_072519.mp4

Elukoha muutus

Pole ammu kirjutanud! Räägin seekord elukoha muutusest, sest plaanime ka Erikuga kolima hakata. Olen nii põnevil! Võib isegi öelda, et sama põnevil kui kaks aastat tagasi vanemate kodust välja kolides. Tegelikult olen ise rohkem seda tüüpi, kellele meeldib paikne olla. Siiski noore inimesena tuleb kolimine kasuks, sest nii saab koguda mõtteid ja kogemusi. Olen olnud alati seda meelt, et ükskõik kui raske alguses ka ei tunduks, siis tuleb alati julgelt uutele kogemustele vastu minna. Ma usun, et enamus noored on tohutult paindlikud ning mõtlevad käigu pealt lahendusi välja. 

Minu põhimõte on mitte elus toppama jääda, vaid ikka edasi liikuda ja seda ainult parema suunas. Kaks aastat tagasi kolisime Erikuga Lasnamäe algusesse, küllaltki väiksesse korterisse, mille oleme tänaseks oma armsaks pesaks teinud. Enne kõike tahtsime vanematest eraldi kolida, kuid samas arvestasime ka sellega, et mul Tallinna Ülikoolis hea lähedal käia oleks (10 minuti tee). Koduke – armsake on meile küll kalliks saanud, kuid ilmselgelt oli see mõeldud esimeseks eluetapiks, kust ikka edasi liikuda. 

Nüüd, kus koolide ja ainetega hakkab vaikselt ühele poole saama ja aeg on muutunud, tuleb vaadata selles suunas, kuidas oma elukvaliteeti parandada. Plaanid on ilmselgelt ammu paigas ning nende hulka kuulub ka uus elamine. Ma olen ise tohutult seda meelt, et parem on alustada mitte nii healt järjelt ja tunda ka natukene alguses ebamugavust, sest siis oskab inimene hiljem rohkem hinnata seda, kuhu ta jõudnud on. Mõni imestas ka kaks aastat tagasi, et miks ma küll kolin 4 –korruselisest suure hooviga eramajast kuhugile Lasnamäele väiksesse korterisse. Veel enam oleks varuvariant olnud Eriku vanemate kodu, mis on samuti tohutult kena ja mugav. Eks ikka sellepärast, et tunda, mis on real life ja mitte elada vanemate kukil. Ei tasu ära unustada, et need on siiski vanemate kodud, mitte meie endi loodud/ostetud. Seega ei tasuks end nii mugavalt sisse seada ja oodata veel 30 aastat oma pärandust – selle kätte saades oled ise juba pensionil!

Nüüd aga paljud imestavad, et miks kolida soodsast 2-toalisest korterist kallimale elamispinnale. Vastaks lühidalt, et tuleb lihtsalt vastu minna uutele väljakutsetele. Mu isa on alati hästi öelnud: „ Ei pea mõtlema mitte sellele, kuidas odavamalt läbi ajada, vaid sellele, kuidas raha rohkem oleks ”. Minu arvates suurepärane põhimõte, mida võiks järgida. Pidev virisemine ja vingumine rahapuuduse üle tegelikult kuhugile ei vii. Siin kohal on ka huvitav tõdeda, et need, kes kõige rohkem raha üle jorisevad, kasutavad seda ressurssi väga ebaratsionaalselt. Oluline on ikka panna paika prioriteedid oma elus. Mõni kulutab kolmveerand oma palgast autole, pidutsemisele, söömisele. Ega siis tõesti raha enam oma isiklikule elamispinnale ei jää. Selleks, et hästi elada, ei pea olema tohutut kuupalka, vaid oskust rahaga ümber käia. Hüvede lubamiseks on vaja mõistust.

Mulle meeldib tohutult elukoha vahetamisel mõte sellest, kuidas saan kõik oma käe järgi panna ja oma perele mõnusalt koduseks muuta. Isegi kui on väga kiired ajad ja muid tegevusi kaasneb kooli ja pulmade korraldamisega, siis ikkagi-  järjekordselt tohutult põnev ajajärk!

Filmisoovitus - USA vs Iraak

Soovitan soojalt filmi "Fair Game" neile, kes pole seda veel näinud. Lugu on autobiograafiline ning kui kellegil vähegi huvi USA - Iraagi sõja kohta, siis see film näitab ka pisut nende otsuste tagamaid.
Filmi vaadates hakkab lihtsalt halb, kui tänapäeval näidatakse ameerikas metsikut patriootlikust ja iga aasta mälestatakse suurelt kaksiktornides hukkunud inimesi. Huvitaval kombel räägitakse nii vähe sellest meeletust kahjust, mida USA on Iraagis korda saatnud - kordades rohkem on hukkunud tsiviilelanikke. Pidev ajupesu, kuidas tahetakse sinna riiki demokraatiat juurutada - täielik jama!