Täna siis,
20.04.13 käisime Erikuga rõõmsalt Õnnepalees omale registreerimiskuupäeva
broneerimas. Pange vaim valmis, kes
plaanivad sama minna tegema! Mõtlesime
siis meiegi, et lähme kindlasti tund aega varem kohale. Tegime siis varajase
äratuse – 06.00. Võtsime rahulikult, mõtlesime, et nii vara pole ka vast kohale
vaja minna. Hakkasime siis autoga Õnnepalee juurde sisse keerama ja oh
üllatust, 6 paari oli juba enne meid end mõnusalt sisse seadnud. Ei kujuta
ettegi, mis kell nad siis veel ärkasid. Õues oli küllaltki jahe, kõigest 5
kraadi sooja ja oodata jäi veel praktiliselt poolteist tundi. Mõni oli korralikult
end ette valmistanud, teinud kaasa termosega teed ja võileibu. Nii me seal siis
rõõmsalt ootasime. Ühtäkki, poole tunni möödudes hakkas vaikselt inimesi juurde
kogunema. Valdav enamus olid kõik vene rahvusest noored. Kõik üha enam üritasid
sättida end uksele lähmale, ühtäkki tuli üks vene paar, kes seisis peaaegu nina
vastu ust. Sõitis siis üks dziibiga vend veel ette ja küsis, kes nö viimane on,
et kelle järel sisse astuda. Selle küsimusega päädis ka 15-minutiline sõnasõda,
kus venelased sõimasid teineteist mõnuga. Sain ka väikese hetke lindile, kui
asi oli juba rahulikumaks muutunud. Kogu küsimus oli siis selles, et mõni ootas
juba varahommikust saati ning mis õigusega tuleb mingi noorpaar ja astub
täpselt ukse ette. See kõik oli nii koomiline ja ma vist mainisin suunurgast 3
korda, et oleks nagu lasteaias. Siis sai moodustatud demonstratiivselt ilus
pikk järjekord, kus vaadati hoolikalt üle, kes kelle järel tuli. Meie sellest
tsirkusest osa ei võtnud ning seisime rõõmsalt oma ukse kõrval edasi.
No ja siis, kui
avanesid need maagilised uksed, läksid inimesed pöördesse. Õhinal kõnniti sisse
ja kõik otsisid ust number 103, kus siis saab kuupäeva valida. Osadel olid ankeedid juba kodus täidetud. Me
nii usinad polnud, sest teadsime, et seda saab ka kohapeal täita. Siis ütles üks üleni sinises tädike, et
kellel ankeedid täidetud, võivad uue ukse taha end järjekorda võtta ning need
kellel polnud, pidid siis täitma hakkama. Meie olime aga nutikad ja võtsime end
ilusti ka sinna ritta, kus ankeedid pidid täidetud olema. Nihverdasime siis
endale ka kuskilt paberi ja täitsime kiirelt ära. Olime järjekorras 9s paar,
kuigi väljas olime 7ndad. Ehk siis tegelikult tuleb välja, et seal õues
oodates, võid sa ka viimane olla, aga ankeet on siin võlusõna! Olime ka sellise
seisuga väga rahul, sest pärast meid oli veel kena 10 paari, rohkemgi veel.
Vaatasime meie
eesolevat järjekorda ja mõtlesime, et asi tundub suhteliselt lootusetu, et
saada sellist kellaaega nagu soovime. Kõige populaarsem aeg jääb siis 15.00 –
18.00 vahele. Järjekord jõudis siis meieni, astusime uksest sisse ja seal oli
järgmine sinist värvi naine. Küsis, mis on kuupäeva ja kellaaja soovid ning
milline saab olema meie perekonnanimi pärast abiellumist. Imelisel kombel oli
jäänud suurde saali (mis mahutab 100 inimest) üks aeg ning väike saal (mis
mahutab 40 inimest) oli täiesti vaba. Võtsime siis väikesesse saali 16.15 aja.
Maksmine toimus eraldi ruumis.
Laupäevasel päeval Õnnepalees registreerimise läbiviimine maksab 90€,
millele lisaks on riigilõiv 19€. Maksmisega
ühele poole saanud, võisime ilma järjekorrata tädi juurde tagasi minna, et talle
maksekviitung viia. Jõudsime just ukse taha kui eelmine paar sealt välja astus
ja järgmine sisse tahtis minna. Mõtlesime, et tühja ka, oleme juba ligi 4 h
oodanud, et lähme julmalt sisse. Meist mahajäänud paarike oli ilmselgelt väga
ärritunud. Ja tore, tore, tädike võttis meid vastu lausega „oi, teiega mul
oligi probleem, sest tuleb välja, et seda kellaaega ikkagi ei saa kuna meil on
välislähetus”. 1000 mõtet käis juba peast läbi. Küsisime, et mis siis
alternatiiviks on ja saime rõõmsa vastuse, et „jahh, meil ongi siin nüüd
viimane aeg 20. juulil pakkuda, selleks on 15.45”. Oli täielik kergenustunne ja
nii said asjad paika pandud. Õnnepalee jättis negatiivse mulje halva korralduse
ning segaduse pärast. Ei kujuta ettegi, kui poleks ukse taga ootavast paarist
ette lipsanud, oleks ilmselt igasugusest ajast ilma jäänud! Eks selline seiklus
käibki asja juurde. Lahkudes oli natukene kurb vaadata järjekorda, mis meist
maha jäi, sest keegi neist soovitud kuupäeva enam ei saanud.
Vähem kui kolme
kuu pärast saab minust ametlikult Laura Vesiloik – hurraa!
Väike videomeenutus - https://www.dropbox.com/s/003f23ffuoqslvy/20130422_072519.mp4
No comments:
Post a Comment