Elukoha muutus

Pole ammu kirjutanud! Räägin seekord elukoha muutusest, sest plaanime ka Erikuga kolima hakata. Olen nii põnevil! Võib isegi öelda, et sama põnevil kui kaks aastat tagasi vanemate kodust välja kolides. Tegelikult olen ise rohkem seda tüüpi, kellele meeldib paikne olla. Siiski noore inimesena tuleb kolimine kasuks, sest nii saab koguda mõtteid ja kogemusi. Olen olnud alati seda meelt, et ükskõik kui raske alguses ka ei tunduks, siis tuleb alati julgelt uutele kogemustele vastu minna. Ma usun, et enamus noored on tohutult paindlikud ning mõtlevad käigu pealt lahendusi välja. 

Minu põhimõte on mitte elus toppama jääda, vaid ikka edasi liikuda ja seda ainult parema suunas. Kaks aastat tagasi kolisime Erikuga Lasnamäe algusesse, küllaltki väiksesse korterisse, mille oleme tänaseks oma armsaks pesaks teinud. Enne kõike tahtsime vanematest eraldi kolida, kuid samas arvestasime ka sellega, et mul Tallinna Ülikoolis hea lähedal käia oleks (10 minuti tee). Koduke – armsake on meile küll kalliks saanud, kuid ilmselgelt oli see mõeldud esimeseks eluetapiks, kust ikka edasi liikuda. 

Nüüd, kus koolide ja ainetega hakkab vaikselt ühele poole saama ja aeg on muutunud, tuleb vaadata selles suunas, kuidas oma elukvaliteeti parandada. Plaanid on ilmselgelt ammu paigas ning nende hulka kuulub ka uus elamine. Ma olen ise tohutult seda meelt, et parem on alustada mitte nii healt järjelt ja tunda ka natukene alguses ebamugavust, sest siis oskab inimene hiljem rohkem hinnata seda, kuhu ta jõudnud on. Mõni imestas ka kaks aastat tagasi, et miks ma küll kolin 4 –korruselisest suure hooviga eramajast kuhugile Lasnamäele väiksesse korterisse. Veel enam oleks varuvariant olnud Eriku vanemate kodu, mis on samuti tohutult kena ja mugav. Eks ikka sellepärast, et tunda, mis on real life ja mitte elada vanemate kukil. Ei tasu ära unustada, et need on siiski vanemate kodud, mitte meie endi loodud/ostetud. Seega ei tasuks end nii mugavalt sisse seada ja oodata veel 30 aastat oma pärandust – selle kätte saades oled ise juba pensionil!

Nüüd aga paljud imestavad, et miks kolida soodsast 2-toalisest korterist kallimale elamispinnale. Vastaks lühidalt, et tuleb lihtsalt vastu minna uutele väljakutsetele. Mu isa on alati hästi öelnud: „ Ei pea mõtlema mitte sellele, kuidas odavamalt läbi ajada, vaid sellele, kuidas raha rohkem oleks ”. Minu arvates suurepärane põhimõte, mida võiks järgida. Pidev virisemine ja vingumine rahapuuduse üle tegelikult kuhugile ei vii. Siin kohal on ka huvitav tõdeda, et need, kes kõige rohkem raha üle jorisevad, kasutavad seda ressurssi väga ebaratsionaalselt. Oluline on ikka panna paika prioriteedid oma elus. Mõni kulutab kolmveerand oma palgast autole, pidutsemisele, söömisele. Ega siis tõesti raha enam oma isiklikule elamispinnale ei jää. Selleks, et hästi elada, ei pea olema tohutut kuupalka, vaid oskust rahaga ümber käia. Hüvede lubamiseks on vaja mõistust.

Mulle meeldib tohutult elukoha vahetamisel mõte sellest, kuidas saan kõik oma käe järgi panna ja oma perele mõnusalt koduseks muuta. Isegi kui on väga kiired ajad ja muid tegevusi kaasneb kooli ja pulmade korraldamisega, siis ikkagi-  järjekordselt tohutult põnev ajajärk!