Kõik on mööduv, nautige hetke!: Nostalgia lainel

Üha enam ma mõtlen, et see on ikka nii oluline, et laps kasvaks terves perekonnas. Ilmselt saab ka teisiti, aga oskan kirjutada ainult sellest, mida ise tunnen. Ma olen ikka väga õnnelik inimene, et mul oli/on ema – isa, õde – vend, kass- koer, oma kodu, sõbrad. Kõik, mida ühel väiksel lapsel vaja läheb, et kasvada normaalseks terveks inimeseks. Mul on väga vedanud, et olen sündinud just sellisesse perekonda ja et mu mõlemad vanemad on nii tublid ja heaks eeskujuks olnud kõigile kolmele lapsele. Just eeskujuks, sest ema räägib alati kui temalt küsida, kuidas nad lapsed nii normaalseks kasvatasid, et ise nad lihtsalt kasvasid. (Tavaliselt kui peres on palju lapsi, siis ikka võib juhtuda, et kellelgi võivad olla kas õpiraskused või mingid muud teab mis probleemid).

Üldse on lapsepõlv põnev olnud. Meil elas kodus isegi vahetusõpilane, tegelikult on meil neid kaks olnud. Esimene vahetusõpilane oli imetore Heather, kes õpetas mulle inglise keelt ja oli muidu vahva. Teine vahetusõpilane elas meiega lühikest aega – ca üks kuu. Ta tuli Brasiiliast ja temaga oli ikka probleeme ka. Suveti käisin ma lasteaialaagrites, kus oli alati väga lõbus. Lastelaagrid tegelikult nii hea idee, sest suvel saavad vanemad mõneks ajaks puhata ja laps saab sotsialiseeruda ning lõbusalt aega veeta. Kaks ühe hoobiga. Veel sai palju käidud Rootsis ja Norras, kuna õde elas Rootsis ja vend töötas Norras. Toredad mälestused sellest, kuidas kogu pere koos käis! Ma olin küll üksik laps, sest mul polnud minu vanust õde-venda, aga üldiselt mul igav küll polnud. Mul oli naabripoiss, kellega sigadusi teha ja hunnik vanemate sõprade lapsi, keda nädalavahetuseti tihti nägi. Üldse mäletan, et suveti käidi meie Nõmme kodus palju külas – grilliti ja niisama oldi. Veel mäletan, kuidas ma õele ja vennale, mil nad veel kodus elasid, närvidele käisin. Küll segasin õde õppimise ajal või panin vennal vannitoas tuld pidevalt kustu ja pidin hiljem nurgas seisma. Ma olin juba kolme aastaselt kõva jutupaunik. Evelyn ükskord salvestas meie vestluse kasseti peale (mõlemad kassetipooled sai täis lindistatud), küll ma siis laulsin ja jahusin juttu kurjast oravast, kes mind lasteaias kimbutas. Minu meelest oli koguaeg mingisugune action. Algklassid käivad ka veel lapsepõlve alla. Siis oli ka tore ja muretu aeg, sest koolitööd olid minimaalsed ja erilist pingutamist ei vajanud. Koolis sai võtta igasuguseid ringe juurde, käisin veel näitlemas ja kunstitunnis ning õppisin isegi prantsuse keelt. Veel oli meil kodus klaver ja vanemad mõtlesid, et igavesti hea mõte oleks, kui ma natukene klimberdada oskaks. Siis pandi mind klaveritundi, mis oli samas koolis kus õppisin. See oli ikka jube küll, üldse ei meeldinud. Õpetaja oli väga vana ja natukene tige. Õnneks ei pidanud seal kaua käima. Algklassides käisin veel flamencot tantsimas, mõned sammud on isegi meeles! Ühesõnaga võikski kirjutama jääda..

Olen ikka väga tänulik, et minul just selline lapsepõlv oli. Eks tegelikult igal ühel ole oma lapsepõlvest armsad mälestused!