Masendav kriis Ukrainas

Millest sai alguse?

Kirjutan natukene Ukraina olukorrast, sest paljud ehk pole kursis, kui vaid ainult vägivallaga seotud juhtumistega ning facebookis ringleva infoga. Ukrainas on täna olukord ikka täielikult kontrolli alt väljunud. Sisuliselt sai  kõik alguse Ukraina ja Euroopa Liidu vahelise assotsiatsioonilepingu ja vabakaubanduslepingu sõlmimata jätmisest. Suur osa sellest on seotud geopoliitikaga. Venemaa avaldab ülitugevat survet  Ukraina poliitikutele, et Euroopa teed ei mindaks. Kristiina Ojuland kunagi ühes intervjuus ka rääkis, et Venemaa (Putini) jaoks on Ukrainaga edasitoimuv nö elu ja surma küsimus. Putin on vägagi huvitatud Euraasia Liidust ning Ukraina kuulumisest sinna. Ukraina on geograafiliselt väga olulisel positsioonil ja suurriik 45 000 000 inimesega.  Assotsiatsioonilepingule alla kirjutamisel oleks siis Ukraina jaoks avanenud turg Euroopasse, samuti suuremad võimalused õppimiseks ja töötamiseks ning ehk ka kunagi liitumine Euroopa Liiduga. Siiski on Venemaa poolt surve nii tugev, et lepingule alla ei kirjutatud. Eesotsas Ukraina president Viktor Janukovõtsiga tunduvad poliitikud väga mõjutatavad ning kõik on oma kasu peal väljas. President on ka öelnud, et lepe Euroopa Liiduga oleks surmahoop dialoogile Moskvaga. Ukraina sõltuvus Venemaast on küllaltki suur ning ei taheta suhteid rikkuda. Rasketööstus on keskendunud peamiselt Venemaa turule ning oligarhid kontrollivad samuti rasketööstuse ettevõtteid. Kuna kaubandus Venemaaga on takistatud, on hakatud palju raha kaotama. Ka on energiasõltuvus väga suur.  Silver Meikar Inimõiguste Instituudi nõunikuna  rääkis ka Terevisioonis, et oligarhid toetavad antud reziimi ja presidenti, kes selgelt on vastutav. Ka rääkis sellest, kui suur on Venemaa mõju, sest mingil hetkel külmutati laenuandmine ning kiusama hakati oligarhe, pannes piirile kaksikkontroll. Ühesõnaga survestati neid, kelle rahakott ja heaolu sõltub tugevalt Venemaast.

Hetkeolukord Ukrainas

Oleks ukrainlased ise sellega päri, siis polekski probleemi. Antud juhul tahab aga rahvas Euroopa teed minna, kuid nende arvamust ei võeta kuulda. Praktiliselt novembri lõpust alates on meelt avaldatud ning nüüd on olukord üsna kriitiline. Sarnaneb kergelt juba kodusõjaga. Ühistransport – bussid, metrood, on peatatud. Kiievisse sissesõiduteed on suletud ning tänavavalgustus välja lülitatud. Ida ja lõuna poolt on pidevalt juurde tulemas veel protestijaid. Linn on praktiliselt blokeeritud – firmad, tehased, töökohad on käskinud inimestel koju jääda turvalisuse huvides. Vigastada on saanud sadu inimesi, surmajuhtumid aina kasvavad. Kõik see on organiseeritud riigi poolt. Mailis Reps andis koha peal olles intervjuu ning rääkis kuidas antud olukord on paigast ära, tänavatel on 100 000 ligi sõdureid, kuid politseinike ligi pool miljonit. Absurdne on see, et politsei otsejõud alluvad presidendile ning seda jõudu on tänavatel kordades rohkem. Samuti on saanud politsei lisarahastust ning on paremini relvastatud kui sõjavägi. President ei taha opositsiooni kuulata ning suhtlemine on väga ühekülgne. Samuti on nii Venemaa välisministeerium kui Ukraina president välja öelnud, et nende arvates opositsioon õhutab provokatsioonile kaasa ning süü on suunatud neile.

Riigikogu välisasjade komisjoni esimees Marko Mihkelson on andnud samuti mitmeid intervjuusid, kus ta räägib, et on ilmselge, et Ukraina president on soovinud sündmuste eskaleerumist. Tegelikult on see igale tavainimesele silmaga rohkem kui nähtav. Samuti viitas ka Mihkelson presidendi administratsiooniülemale, kelle mõjutada on Kiievi sündmused. Samuti on ka märkimisväärne, et protest on hakanud hakanud liikuma Kiievist välja.

Aina enam on hakatud kasutama ka väga äärmuslike meetmeid. Juba varasemalt on meedia vahendusel lugeda saanud erinevatest piinamistest. President on selgelt öelnud, et tahab platsi puhtastamist iseseisvusväljakul ning tema seisukohalt on kuritegelik võimu kukutada läbi vägivalla. Jutt on tegelikult nii vastuoluline, sest riik ise just seda kasutabki elanike vastu.  Juba on ka protestijate telgid pandud põlema ning pool väljakut kätte saadud. Sellegi poolest ei anna meeleavaldajad järele ning juba on ka hõivatud politsei peakorter ning ametiühingute hoone põlema pandud. Eriliselt võigas on see, kuidas üritatakse rahvast kontrolli alla saada. Eriväelased viivad busside kaupa inimesi teadmata kohtadesse. Nagu ka varasemalt kuuldud on politseinikud mitmeid päevi protestijaid kuskil metsades lõikunud, peksnud ja piinanud. Võib ilmselt oma järeldused teha, kuhu need bussitäied inimesed kaovad.

Mis edasi?

Marko Mihkelson ütles selle ka välja, et enam ei aita avaldustest. USA ja Euroopa Komisjon on kutsunud osapooli rahunema. Ilmselgelt selliste „lihtsalt” väljaütlemistega midagi ei päästa. Tegutseda on vaja kiirelt  ning kehtestada sanktsioone. Ise arvan samuti. On ilmselge, et president hetkeseisul ei kavatsegi tagasi astuda. Kui inimesed karjuvad appi, siis peaksid ka suurriigid omalt poolt survestama.

Eesti on omalt poolt on samuti reageerinud. President Toomas Hendrik Ilves on samuti sõna võtnud, kutsumaks osapooli oma tegevust peatama. Iga samm muudab asja hullemaks ning ainus tee on kõneluste juurde naasmine. Ukraina muidu võib kukkuda veel sügavamasse kriisi. Eesti on pakkunud ka rahalist abi rahutustes kannatada saanud inimestele.

Emotsioon

Antud olukord on tohutult kurb ja masendav. Pannes end ukrainlase olukorda, siis on see ikkagi täielik katastroof, mis seal toimub. Ma ei kujutaks ette, et selline riigisisene „sõda” Eestis toimuks. Sa oled vaba inimene vabal maal ja keegi teeb otsuseid sinu eest, ilma sind kuulmata. Ilma rahvast kuulmata. Täiesti kohutav on, kui pead sõdima oma enda inimeste vastu. Pronksiöö rahutused Eestis tõid juba pisara silma, nähes kuidas kõik hävib. Ei kujuta ettegi, mida võivad tunda ukrainlased oma pealinnas Kiievis. Südamest loodan, et olukord muutub seal peagi!

 Delfi

Viktor Janukovõtš