Lapsendamine

Tükk aega olen mõelnud sellest kirjutada, aga pole leidnud sobivat aega. Mõtlesin kirjutada lapsendamisest, sest kunagi tundus see teema nii võõras. Üha enam lastega kokku puutudes ja nendel teemadel arikleid lugedes, mõtlen ma aina rohkem, kui üllas tegu see tegelikult on.

Normaalne on muidugi see, kui kaks tervet noort inimest saavad bioloogilise lapse. Miks mitte saada, kui see võimalus on. Samas täitsa tore idee on näiteks kolmas laps lapsendada.  Ma olen täiesti seda meelt, et lastekodust adopteeritud laps pakub võrdselt rõõmu bioloogiliste lastega, eriti kui kasvatada teda põnnist peale. Kindlasti on adopteerimine suurepärane võimalus just neile, kes lapsi ei saa. Võimalusi on tegelikult veel- näiteks nagu surrogaatemandus, IVF (kehaväline viljastamine). Ma arvan, et ise valiks nendest kolmest variandist kõige ennem adopteerimise ning lapse lapsendaks kindlasti Eestist. Arvan, et kui üldse seda teed minna, siis pigem toetada eesti lapsi.

TV3 uudistes oli just üks päev väike filmilõik, kus siis kaks vanemat rääkisid, et see protsess on tegelikult nii pikk ja mõned võivad oodata aastaid.  Siiski lapsendatakse Eestis päris palju lapsi aastate lõikes. 2004.  aastal oli viimase kümne aasta rekord – 165 last,  2012.  aastal 87 last.  

Ma arvan, et enim kardatakse adopteerimise juures just seda, et ehk laps tõrjub su täiskasvanueas eemale ja ei pea sind ikkagi päris vanemateks. Usun, et kardetakse rohkem kui asi väärt on. Ma olen nii paljude perekondade kohta lugenud, kes räägivad vastupidist. Lapsed on tänulikud sulle kui vanemale, et oled neid armastusega kasvatanud. Ise olen arvamusel, et  lapse vanemad on siiski need, kes ta üles kasvatavad, mitte need kes ilmale on toonud.

Tõde bioloogiliste vanemate kohta? Ma arvan iga laps peaks teadma tõde. Kui kasvatada last, olles enne kõike aus ja armastav, siis usun et ei teki ka probleeme. Pole ime, kui mõned vanemad on suures hirmus varjanud lapse mineviku  tema eest ning kui tõde siis puberteedieas välja tuleb, ollakse ahastuses ning ei osata lapse emotsioone kuidagi vastu võtta.

Halvad geenid ? Ma ei teagi, miks sellepärast üldse muretsetakse. Äkki isa on joodik ja ema on narkomaan, et siis kohe on laps samade mõjutustega? Ei usu. Kindlasti võib olla palju pärilike tegureid, aga last kasvatad sa ikka oma väärtuste ja tõekspidamist järgi. Eeskuju ja kasvatus tuleb sinult endalt!

Igatahes adopteerimine tundub minu jaoks küll üks tore mõte! Nagu ka varasemalt mainitud, siis lapsendamissoov ei tohiks tulla haletsusest või kurbusest. Vaid ikka sellest, et endal on suur soov üks uus inimene üles kasvatada.

Kas sa ise oled pigem adopteerimise poolt või vastu?