Tallinna Nõmme Gümnaasium

Tallinna Nõmme Gümnaasium on kool, kus on käinud praktiliselt terve mu pere. Minu ema ja isa, kes tutvusid viiendas klassis, käisid mõlemad Hiiu Põhikoolis, mis nüüd kannab Tallinna Nõmme Gümnaasiumi nime. Õde ja vend on samuti selle kooli lõpetanud ning tundus justkui loomulik jätk minna sinna seitsmendasse klassi. Kooli vahetamise otsus polnud pikalt planeeritud, vaid 7-nda klassi esimesel veerandil  ei olnud Tallinna Rahumäe Põhikool enam see sama, kuna sõbrad olid laiali jooksnud ning kooli ootas ees remont. Nii saigi spontaanselt koos õega mindud tulevast kooli uudistama. Nägime juhuslikult söökla ukse ees tollaaegset direktorit Heiti Aarnat, kes oli just lõunalt tulnud ning õde sai temaga kohe jutule nagu oleks vanad sõbrad. Vestlus seal samas söökla ukse ees lõppes sellega, et Heiti Aarna ootas mind juba järgmise nädala esmaspäevast õppetööle. Nii ma oma jala Nõmme Gümnaasiumi ukse vahele saingi.

Nõmme Gümnaasiumis õppisin ma järgmised kuus aastat. Esimesel koolipäeval tabas mind muidugi esimeses tunnis šokk. Kõik istusid, erinevalt eelmises koolis toimuvale, täielikus vaikuses ja õppisid, kohe küsiti mind ka hindele. Ei pidanud pikalt mõtlema aru saamaks, et seal koolis tuleb õppima hakata. Õnneks tuli ka vanast koolist üle klassikaaslane Susanne, kellest sai mulle ka järgnevateks aastateks pinginaaber. Võttis natuke aega, kuid juba üsna varsti oli meil oma seltskond, kellega sai igasuguseid asju korda saadetud. Ma soovitaks iga kell sinna kooli paberid sisse viia, sest sealt koolist saab peale hariduse ka palju muud. Sellest koolist on mul ainult positiivsed mälestused!

Samuti sain ma ka esimesel aastal Erikuga tuttavaks seal samas koolis ning sellest sai alguse parim aeg mu elus.  Erik on enne kõike mu parim sõber, hingesugulane ja armsam.  Uskumatult palju olime ka seotud enne tuttavaks saamist. Ma olen õnnelik, et olen leidnud enda kõrvale inimese, kellega meil on sarnased väljavaated ja kellega koos tunnen end suurepäraselt! Oleme seitsme aasta jooksul palju teinud, ka reisinud ja koos elanud ning pole siiani kordagi miskit kahetsenud. Pärast Eriku sõjaväest naasmist olin kindel, et meie side on rohkem kui kindel. Vahel lihtsalt tunned ära, mis on sinu jaoks õige. See on ka põhjus, miks vastasin selle aasta suvel tehtud abieluettepanekule jaatavalt. Paljud on imestanud, et oi oi oi, miks nii noorelt. Ma arvan, et kui meie kindel plaan on rajada koos oma elu, siis pole erilist vahet, kas sa abiellud 20-ndates või 40-ndates. Igal juhul olen väga põnevil, sest parim on veel ees!