Kõik südamelt ära ..

Mul on selline tunne nagu oleks oma beebisse armunud! Veel on esimene kuu selgelt meeles, kuid tundub, et varsti on see unustatud ning olen see ema, kes räägib, kui lilleline kõik algusest peale oli. Tegelikult olid esimesed neli nädalat ikka täielik jubedus. TOP 1 kõige hullem aeg mu elus, sest tervet kuud saatis teadmatus, kas nii hakkabki olema. Ma arvan, et nii on paljudel esmaemadel. Haiglas olles tundus kõik nii tore ja mõnus, sest Erik oli ööd/päevad kõrval ning ei pidanud tööl käima. Ööd haiglas olid põhimõtteliselt sellised, kus Lenna ärkas tihti ning tahtis süüa ning oli palju kisa. Aga see kõik oli esmase vaimustuse varjus nii tühine, veel enam, sest teadsin, et alguses ei saagi laps piima kätte ning küll see on mööduv. Külmavärinad tulevad peale, kui meenutan esimest nädalat, mil Erik hakkas tööl käima. Ma lihtsalt kartsin hirmuga seda, et Lenna üles ärkab. Koguaeg soovisin sisimas, et ta magaks hästi kaua, siis ei peaks ma temaga tegelema. Enam täpselt ei mäletagi, aga ilmselt sellepärast, et ta nuttis pärast söömist nii palju (ei saanud kõhtu täis) ja ma ei saanud teda magama ning veel vähem mõistsin, mis tal üldse viga võiks olla. Oli ju söönud ja mähitud  ning väsinud, aga ikka nuttis lohutamatult. Mäletan, et see kisa viskas lõpuks nii üle. Mul polnud absoluutselt seda tunnet, et vaene laps, ära kallis jumala eest nuta. Mu mõtted olid, et jää ometi vait, mis sul küll viga on, miks sa röögid koguaeg. Minus tekkis viha ning sellele järgnes süütunne. Tundsin end süüdi, et nii vilets ema olen. Mõtlesin, et teised emad saavad kõik hakkama ja mina ei suuda ühte imikut magama saada. Öösiti Lenna praktiliselt ei maganudki, 3 h magas, siis 2-3h karjus, kuni väsis ja hakkas otsast peale. See oli nii masendav, sest nägin, et Erik üritab mind hullult öösiti aidata ja aitas ka, sest oli väga palju lapsega üleval ja üritas teda rahustada. Nutsin end tihti magama, sest mul oli nii kahju, et lasen Erikul esimene pool ööd lapsega olla, kuigi hommikul pidi ta juba tööle minema. Samas viimane asi, mis ma tahtsin, oli lapsega öösel koos olla. Siis kui üleval pidin olema, olin röökimisest ja üleväsimusest nii läbi, et ma lihtsalt ütlesin Lennale halvasti ja siis jälle nutsin. Kaks korda isegi pigistasin teda kussutades. Ja ma üldse ei imesta, miks lastega sellised asjad juhtuda võivad, kui vanemad viimsele piirile viidud on. Õnneks Erik alati sekkus, kuigi oli ise ka täiesti läbi, sest tema nädalad nägid välja umbes nii, et öösel sai 3 h magada, siis läks otse tööle, õhtul jõudis 5-6 aeg ning oli lapsega kuni magamapanemiseni. Väljast tundus kõik muidu jubenunnu ja armas. Emale rääkisin ikka üht teist, aga mitte kõike. Mäletan, kuidas viivitasin iga jumala hommikut, et Erik võimalikult hilja tööle läheks.  Ja hakkasin juba päeval kell 12 teda pommitama, millal ta täna koju tuleb. Üks hommik olin Lennaga olnud öösel ning hommikul  kui Erik ära läks, ta ainult nuttis ja nuttis. Läksin temaga lõpuks 7.30 jalutama, õues oli megakülm, aga muud ei jäänud üle. Vankris jäi alati magama, isegi kui kõht tühi oli. Ma olin sel hommikul täielik zombie. Jalutasin scnelli pargis ringi kodudresside, suvaliste jalanõude ja jopega, juuksed olid segamini ja ma proovisin kõndida silmad kinni, et ehk saan nii magada. Ma ei kujuta ette, kui keegi mind sellisena näinud oleks. Aga see hetk oli mul lihtsalt nii savi. Ma ei mäletagi kui kaua, aga vast esimesed kaks nädalat oli nii, et kui Lenna voodisse magama panime, siis läksime elutuppa, Erik magas diivanil ja mina dumbal, et jumala eest last üles ei ärataks.. ehk magab seekord kauem kui 2 h. Mõtlesin, et millal see aeg veel tulema peaks, kui oma voodis magada saaks. Tundus tõsine müstika. Hirm vist lapse ees oli nii suur. Väga palju oli neid öid, kus Lenna oli nõus ainult nahkkontaktis magama, nii magas ta minu ja Eriku peal kordamööda. Ise olime poolistuvas asendis terve öö ning padjad olid ümber, et ta maha ei kukuks. Olgu tänatud see päev, mil hakkasime Lennale vastu õhtut andma lisatoitu, täiesti omal käel ning seetõttu, et tekkis lõpuks kahtlus, et ehk ta ei saa kõhtu täis. Esimest korda lisatoiduga magas ta vist 4 h järjest!  Tunne oli selline, et lõpuks tuli päästeingel! Elu muutus lilleks siis kui avastasime õhtuselt jalutuskäigult tulles, et laps magas kookonis 5-6 h järjest. Lõpuks panimegi ta vankrikookonisse akna alla ja ta magas terve öö! Alates esimestest pikematest unedest tekkis jälle inimese tunne. Piima juurde tagasitulles. Mul on ausalt siiralt ükskõik, kas laps saab rinnapiima või ei. Terve esimene kuu ma ainult rinnaga sööta üritasingi. Haiglast öeldi, et imetamisvõte ja kõik on õige ja ma olin nii rumal, et lihtsalt uskusin kõike muud jura kui iseennast. Kuulasin püüdlikult, kuidas ema ikka peab rinnapiima oma lapsele andma ja et see on üks ja ainuõige. Nii palju sai negatiivset tagasisidet ja pilke, kui rääkisin, et hakkasin rinnapiimaasendajat (rpa’d) andma. Nüüd tagantjärele mõtlen, kui ajuvaba see valehäbi on. Lenna on täiesti terve ja tubli, väga hästi arenenud, pole kordagi haigestunud ning 5+ laps rpa’ga. Mäletan seda, et olin täiesti läbi ja tundsin end isegi alguses süüdi, kui üldse rpa’d hakkasime esimesi kordi andma. Kõigele kuuldule mõtlesin veel, kui jube halb ema ma olen, et isegi rinnapiimaga toita ei suuda. Lõpuks nägin, kui rahulik on mu laps rpa’d saades – magas hästi, rõõmsameelne ja vanematele rõõmuks, alles siis sain aru, et käitun õigesti. Lenna saab loetud päevade pärast viie kuuseks ning ütlen sirge seljaga, et mul on tohutult hea meel, et ma rinnapiimaga toitmise ära lõpetasin. Jamasin sellega lõpuni välja, isegi 10 ml söötsin talle kolmekuuselt sisse. Algus oli minu jaoks igatahes väga- väga keeruline ja ehk oli mul ka kergemat sorti depressioon, aga see polegi oluline.

Alustasin postitust sellega, et oleks justkui oma beebisse armunud ja täpselt nii ongi! Esimesed kuud on mulle nii palju õpetanud. Nüüd tunnen lõpuks sügavat kiindumust oma lapse vastu, mida ei ole võimalik sõnadesse panna. Lenna on küll omamoodi väsitav, aga see pole kindlasti midagi sellist nagu esimestel nädalatel. Nüüd löövad lihtsalt ealised iseärasused välja. Naudin nii väga seda, et näen, kuidas temast sirgub väike inimene. Ta on lihtsalt nii mõnus, et ma ainult musitaks teda. Ma arvan, et ta saab meilt Erikuga päeva peale 1000 musi kindlasti kokku. Kui algus tundus nii lootusetu, siis nüüd on kõik nii imeline! Nagu näha siis kõik on mööduv! Ma usun, et paljud esmased emad võivad midagi taolist tunda. Ma siiralt loodan, et see postitus jõuab õigete inimesteni ja et värsked emad julgeksid küsida abi, kui seda vaja on!  Tohutult suureks toeks on muidugi kaaslane. Ilma Erikuta ei kujutaks ma ausalt ette, kuidas ma üldse toime oleksin tulnud. Polekski vist. Nii tore on lõpuks emadust täiel rinnal nautida ning enam ei kujutaks ettegi, kui Lennat meiega poleks. Selline tunne nagu ta oleks meiega alati olnud. Sellest ma ka aru ei saa, kuidas on võimalik ainult ühe lapsega piirduda? Lapsed annavad nii palju vastu, et iga pingutus on seda väärt! Järgmiste lastega olen ma kindlasti palju targem ja rahulikum, sest tean, mis mind ees võib oodata :)