Homo- ja biseksuaalsus

Mõtlesin sellest kirjutada, sest see teema on täna väga aktuaalseks muutunud – ajakirjandus vohab neist artiklitest ja sotsiaalmeedias on juba mitmed inimesed selle kohta sõna võtnud. Inimesi ärritas Erki Noole artikkel, kus ta soovitab vältida praktiseerivate homoseksuaalide seltskonda.  (http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/nool-valtige-praktiseerivate-homoseksuaalide-seltskonda.d?id=65850324)
Ei keskendu sellele artiklile, sest on ilmselge, et riigikogu liige võiks enda arvamust paremini vaos hoida ning sellistel juhtudel arukamalt oma seisukohta väljendada. 

Homoseksuaalsuse puhul tuntakse siis igasugust huvi samast soost inimese vastu, biseksuaalsuse puhul mõlema soo vastu.  Tuhnides natukene ringi, avastasin, et kuni 1973. aastani peeti homoseksuaalsust psüühikahäireks ning alles 1990. aastal kaotas Maailma Tervishoiuorganisatsioon homoseksuaalsuse kui diagnoosi.

Varem, aastaid tagasi, polnud mul mitte mingisugust arvamust homo-ja biseksuaalsuse kohta, ilmselt olin siis liiga noor. Algselt, kui see ka kujunema hakkas, oli mu seisukoht range EI, sest  olen kasvanud perekonnas, kus on ikkagi ema ja isa ning praktiliselt minu tutvuskonnast puudus ka teise orientatsiooniga inimesi. Mida aastad edasi, seda aktuaalsem on ka teema ning seda enam kajastab ka seda meedia. Eestis on homo- ja biseksuaalsuse teema minu arvates küllaltki lapsekingades, sest oleme ju tulnud Venemaa võimu alt ning vana-kooli inimesed mõtlevad veel küllaltki nii nagu paarkümmend aastat tagasi neile peale suruti. Läänes aga ollakse kõvasti tolerantsemad.

Mina sisuliselt ei poolda samast soost inimeste abiellumist  ning laste lapsendamist, kuigi ka siin on kaheldavad küsimused õhus. (Näiteks, kas parem on lapsel kasvada lastekodus, kui samasooliste perekonnas ning ehk tõesti kooselu registreerimine notaris oleks parem variant kui abiellumine) Ei poolda sellepärast, et olen ise ehk natukene konservatiivse mõttemaailmaga ja leian, et traditsioonilised väärtused ja peremudel võiks toimida nii nagu siiani toiminud on. Siiski pean nentima, et mind enam see gay-teema absoluutselt ei ärrita. Näen positiivsest poolelt ehk seda, et inimesed saavad oma sisimas olla siiski õnnelikud ning pealegi on maailm niivõrd ülerahvastatud, et ehk see ongi väikseks piduriks sellele. Minu poolest elagu inimesed nii nagu nad soovivad, kuid sellisel juhul ei peaks seda paraadide ja muu jamaga propageerima. Sellest pole ma siiani aru saanud, sest leian, et see pole absoluutselt vajalik. Nii nagu ei korralda heterod suuremahulisi liikumisi, ei peaks ka seda homoseksuaalid tegema.

Olen aru saanud, et ega homoseksuaalsus polegi valik, vaid see võib olla tingitud sellest, kuidas on käitutud raseduse ajal (milliseid hormoone tarbitud, geneetiline pool jm tegurid). Ise mõtlen, et kui ka perekonnas, kasvõi oma laps, peaks olema homoseksuaal, siis kõige ebanormaalsem asi, mida vanemad teha saavad, on sellele inimesele selg pöörata. Pigem ei suudaks ma sellist käitumist tolereerida. Enne kõike tuleb mõistlikuks jääda ja kui ka üldse ei sobi vanematele see teema, siis võiks vähemalt mingid reeglidki paika panna, seni kuni laps kodus elab. Ei tasu unustada, et homo-ja biseksuaalid on teie enda kauaoodatud lapsed olnud!

Igatahes inimesed on erinevad ja ma leian, et ei ole vaja tuuleveskitega võidelda. Sel teemal on nii palju erinevaid seisukohti, et lihtsam on oma elu elada nii, et enda süda oleks rahul!