7- kuuse beebi söögilaud + Holle loos!

Mõtlesin kirjutada Lenna toidulauast, sest siiani on inimestel raske aru saada, mida võiks alla aastane laps süüa ja mida mitte. Mul hakkab juba vaikselt siiber saama jutust „vanasti sõid meie lapsed kõike“. Mul on hea meel selle üle, aga nendel „vanasti lastel“ nagu näiteks ka mina ja Erik, esineb allergiat. Alla aastane laps ei pea sööma suhkurt/mett, soola.  Jutt,  kui maitsetu on beebitoit, on lihtsalt veider. Alla aastane laps naudib väga puhtaid toite ja kuna ta pole varem maitseainete maitset tundnud, ei oska ta ka seda tahta. Miks ma peaksin oma lapsele panema toidu sisse suhkurt ja soola, kui ma isegi katsun seda võimalikult vähe tarbida? Veel enam, jõuab ta neid asju terve elu süüa. Teadmiseks, siis sool koormab neerusid, võib põhjustada vedelikupuudust. Mee/suhkru tarbimine võib põhjustada botulismi. Sellega tuleks oodata, kuni seedesüsteem tugevam on. Aga miks sa ei anna oma lapsele lehmapiima? Lehmapiima ei ole soovitatav anda alla aastasele lapsele, sest lastel esineb väga palju rauavaegusaneemiat. Samuti ei soovitata anda lehmapiimavalgu talumatuse pärast. Eesti imikutel on põhjustanud kõige sagedamini allergiat lehmapiim, muna, nisumanna, soja, kala, tsitruselised, maasikad, tomat, herned, pähklid, mandlid, mesi. Milleks teha lastega katsetusi? Saan aru, kui antakse maitsta – annan minagi Lennale ema kodus peenralt maasikat, hernest, sibulat. See ei tähenda seda, et ma korjan hunniku maasikaid, püreestan ära ja söödan sisse. Lennal muuseas ongi maasika vastu allergia. Eriliselt paneb mind imestama, et beebidele ostetakse poest keefiri ja muid piimatooteid (kohupiimad, jogurtid jms, mis ainult pea suhkrust koosnevadki). Milleks anda mõnekuusele lapsele sellist jura?

Niisiis Lenna saab meil neli korda päevas tahket toitu süüa:

09.00 Hommikupuder + piim

12.00 Soolane püree + piim

15.00 Puuviljapüree + piim

20.30 Õhtupuder

Ütlen ausalt, et mina ise talle toitu ei vaarita. Tean, et kui seda teeksin, tuleks seda liiga palju. Veel enam tahan ma talle erinevaid asju anda ning nii läheks keeruliseks.

Leenu sai eelmine nädal Hollelt kotitäie toredat kraami ning plaan ongi nüüd katsetada erinevaid toite.  Holle puhul võiks välja tuua selle, et ta on Euroopa üks vanimaid beebitoitude tootjaid, toidud on 100% orgaanilised ning omab demeter märgistust. Demeter on ülemaailmne orgaaniline märgistus, mille saavad ainult need tooted, kus kogu süsteem on  öko/mahe. Oleme paari päeva jooksul enamus asjad ära proovinud. Kogu pakist on kõige suurem üllataja pudrupulber. Olin siiani koguaeg skeptiliselt suhtunud sellesse. Mõtlesin, et selle valmistamine on miskit keerulist. Eksisin, kõik väga lihtne – piisab vaid pulbri vette panemisest ja segamisest. Proovisime kahte erinevat pudru. Kõige lemmikumaks osutus orgaaniline riisipuder , selle eest piimapuder banaaniga ei läinud üldse. Panin kogused õpetuse järgi, kuid puder jäi ikkagi kuidagi vedel. Soolasest toidust proovisime samuti kahte erinevat. Kõige paremini maitses kõrvitsa, kartuli ja kanaga püree. Ja totaalseks lemmikuks osutusid kõik puuvilja/juurvilja püreed ning neid tarbides ei tekkinud ka mingeid allergilisi reaktsioone. Kaasa saime ka vahva Holle põlle ja lusikad. Kui Lenna on kõik muud suuremad põlled eest ära tirinud ja nõustunud ainult oma väikse hiirepõllega, siis see istus ka talle hästi!

Tundub, et Lennale kõik toidud maitsesid, väljaarvatud siis piimapuder banaaniga, mis tundus ka minu jaoks veider. Kusjuures ei olnud me varem mitte ühtegi Holle toodet proovinud, sest käies Kristiine Prismas, ei jää seal need kuidagi silma. Kaup on asetatud kõige alumisele riiulile ja võrreldes näiteks Salvestiga, on neil ka vähem tooteid väljas.

Koostöös Hollega, loosime välja ühe toreda kotitäie mõnusat toidukraami koos nänniga!

Selle saamiseks: külasta Holle facebooki lehte SIIN ning pane lehele LIKE. Anna blogi kommentaariumis teada, kas olete Holle tooteid tarbinud ning millistest kettidest/kauplustest sooviksite neid tooteid leida?

Suurepärane laupäev - Dinner In The Sky!

Veetsime Erikuga taaskord kahekesi ühe imetoreda laupäeva! Lenna viisime vanaema juurde hoidu ning ise läksime Sahvrisse lõunat sööma. Taaskord ei pidanud pettuma, toidud olid väga head! Mõtlesime, et kui juba vaba päev anti, siis läheks käiks kinos ka ära. Hetkel küll ei jookse midagi meie maitsele, niisiis käisime „Võimatu missioon – salajane rahvas“ vaatamas. Ma pole kindel, kas ma üldse esimesi osasid olen näinud, aga väga põnev oli! Action’it täie raha eest. Pärast kino tegime natukene aega parajaks ning suundusime 20.00 Vanasadamasse. Meil oli juba ammu broneeritud neljakäiguline õhtusöök „taevas“. Maa peal oli üles seatud VIP lounge, kus pakuti enne õhku tõstmist šampust ning sai end soojalt riidesse sätitud. Kohapeal anti mõnusad soojad joped ja fliisid kaasa. Kell 20.30 olid kõik rihmadega kinni ning algas õhkutõus. Ma ei oska kirjeldada, see oli tohutult lahe! Seltskond ning teenindus olid suurepärased ning tunni aja jooksul pakuti meile nelja erinevat rooga: lõhe tartar, suitsutatud muna ja mädarõikaga / röstitud lillkapsas ja brokoli pruunistatud või ja trühvliga / kadakamarjade, marineeritud sibula ja juustukastmega pärlkana (Bocuse d’Or 2015 parim liharoog) / „külmutatud marjad“, kaer ja besee. Kokaks oli Antti Lukkari, kes on valitud Põhjamaade parimaks nooreks kokaks ning töödanud mitmetes tipprestoranides ning tõesti, toidud olid suurepärased! Maitsva õhtusöögi juurde laulis meile Nele-Liis Vaiksoo.  Nii Erikule, kui mulle väga meeldis ning tõesti, kel vähegi võimalik, võtke tulevikus kindlasti plaani! Suurt rolli mängib ka ilm ning meil sellega tõesti väga vedas ning õhtu lõpetasime taevas päikeseloojanguga!

Väike videoklipp ka siia vahele: 

Täpsemat infot leiate veebilehelt SIIN!

Lennal täitus täna 7 kuud!

Meie armas väike Lenna sai täna 7-kuuseks!  Ta on nii uskumatult tubli, et ei jõua ära kiita, kuid õnneks kõik on tasakaalus ning möllu teeb ka . Mõõtsin ja kaalusin teda täna kodus. Pikkust on 71 cm ning kaalu 7,8 kilo. Mõelda vaid, et sündides oli ta 52 cm ja 3,3 kilo kerge. Seitsme kuu jooksul on siis pikkust juurde tulnud 19 cm ja kaalu 4,5 kilo. Lenna õppis oma seitsmenda elukuu jooksul ära istumise, käpuli roomamise, seismise (koos paari sammuga) ning sai suhu ka kaks hammast. Viska viis, tubli töö! Eks palju oli jauramist ka, eriti kui esimesed hambad tulid. Esimese hamba tulekul ärkas ta keset ööd üles ja lihtsalt nuttis lohutamatult. Ei aidanud muu kui valuvaigisti. Teise hamba tulekul oli ta tõsine viripill, nii et muu ei aidanud kui ainult süles olemine. Loodetavasti järgmised tulevad kergemalt. Lenna sööb ja magab päeval ilusti.  Üritame nüüd vaikselt päevasel ajal kolmelt unelt kahele üle minna. Praegu ongi nii tobe aeg, et pean tahtlikult teda üleval hoidma, isegi kui ta magada tahaks. Hommikul väsib näiteks 9.30 ära, aga ma hea meelega paneks ta 10.30 magama jne. Samas kui ta oma kolm und teeb, siis võib ta õhtul kuni 23.00ni üleval passida ja seda ka hästi ei tahaks. Loodetavasti varsti saab reele. Öösel ta magab, aga endiselt pidevalt niheleb, nii et saab ikka mitmeid kordi ärgatud ja tekki peale pandud või lutti topitud. 7-kuuselt sööb Lenna ööpäevas kuus korda, millest tahket toitu neljal korral (puder/soolane püree/puuviljapüree/puder). Lenna toidulauast kirjutan täpsemalt järgmise nädala alguses.

Lenna lemmiktegevus on püsti seismine ja hüppamine samal ajal. Praktiliselt iga viie minuti tagant otsustab ta kuhugile roomata ja võimalikult kõrgele ronida. Nimelt teine lemmiktegevus ongi aina kõrgemale ronimine. Eile õhtul näitas ta, kuidas ta väga eduliselt saab ronitud mängukastile, sealt suuremale kastile ning sealt omakorda mööda diivani käetuge diivanile. Proovisin täna hommikul filmida, aga siis nii edukalt välja ei tulnud. Veel ronib ta tavaliselt meile diivani äärele ja üritab end diivanile saada, aga ilmselgelt see veel ei õnnestu. Kuid lõpuks kui ta oma tahtmise saab, siis sellest ei piisa, vaid hakkab mööda meid ja diivani seljatuge ülespoole ronima. No ühesõnaga tõeline kaljukits! Lisaks siis oma uutele oskustele õpib ta vaikselt põrandale tagasi tulemist. Palju on kukkunud, aga mõned korrad on ka välja tulnud.

Hurraa! Palju õnne kallis laps 7- kuuse minisünnipäeva puhul! Musi-musi!

Lenna tegutsemisest kodus:

Videopostitus: Lenna magamapanek võtab aega täpselt 2 minutit, 8 sekundit.

Lennale lihtsalt meeldib magada. Mõtlesin, et ootan ilusti 10.30'ni ära, ju ta teadis, et on uneaeg ja pani klapid 10.29 kinni. Tubli laps! Eelmine kord minult küsiti, kas ma jätsin ta nii diivanile magama. Ei, mul pole selleks südant, viisin ikka voodisse, nii ka seekord :)

Ärge elage vaid oma lastele!

Plaanisin juba ammu seda postitust kirjutada, sest meil oli oma grupis selleteemaline arutelu, kus käis läbi, kui palju peaks aega panustama endale/lastele/mehele. Vahepeal toimus palju muud põnevat, aga nüüd siis ikkagi otsustasin oma mõtetest ka kirjutada.

Pärast lapse sündi olen ma kohanud ja suhelnud nii paljude emadega, kes räägivad, et laps on nende A&O ning kõik peaks ümber tema tiirlema. Tõsi ta on, et tegelikult tiirlebki, sest pea iga tegevus on vaja läbi mõelda arvestades temaga. Nii palju on sellist arvamust, et laps on ikkagi esimesel kohal ning siis tuleb mees järgi. Eks neid kahte armastust tegelikult niiviisi võrrelda ei saagi, aga ikkagi jääb mulle arusaamatuks, miks inimesed tõstavad lapsed enda peres kõige tähtsamale kohale. Ma ei vaidle siinkohal üldse vastu, et nad ongi tähtsad, aga kuidas saab väita, et iga kell valid lapse enne kui mehe (siin ei tasu rääkida sellest, kui kõik uppuma hakkavad, kelle sa enne päästad). Kas inimesed on enda kõrvale valed kaaslased ja lastele valed isad valinud, et need mehed nende laste kõrval nii tühised on? Enne kõike peaks olema mees ja naine omavahel supertiim ning siis tulevad nende järel lapsed. Erik on mulle üheksa aastat enne Lenna sündi kõige tähtsam inimene olnud ja on edasi ka. Ainult koos suudame me lapsele pakkuda parimat. Ja kui keegi arvab, et issand, kuidas sa küll nii saad rääkida ja mida su laps sellest küll tulevikus arvab, siis ma  usun, et Lenna on väga õnnelik, et pean tema isa enda jaoks kõige olulisemaks. Minul pole küll selle teadmise vastu midagi, et minu emale on minu isa kõige tähtsam. Pole ka ime, et nad siis üle 35 aasta abielus on olnud. Tihti on nii, et kui pereelus tõstetakse lapsed kuhugile tähtsamale kohale, siis need liidud püsima ei jää.

Minu lemmikargument on muidugi see, et mõtle, mees võib igakell uksest välja astuda, aga laps on igavesti sinuga? Ma ei tea, mis maailmas me elame? Kus need lapsed siis igavesti sinuga on? Kahekümnendates kolitakse juba vanemate kodudest välja, leitakse kaaslased, luuakse oma pere. Kas tõesti lapsevanemad arvavad, et need lapsed hakkavad pidevalt külas käima ja leiavad oma pere kõrvalt sama palju aega oma vanemate jaoks? Kindlasti mitte. Kui lapsed loovad oma pere, siis nende perering ongi nende jaoks kõige tähtsam. Nii on minu jaoks Erik ja Lenna esimesel kohal ning siis tulevad alles minu vanemad- õde/vend. Seega ei tasu nii sinisilmselt mõelda, et lapsed jäävad igavesti sinuga. Ei jää nad midagi. Veel enam ei hakka ma kirjutama sellest, kui otsustatakse välismaale kolida ning seal pere luua. Siis „igavesti sinu last“ näed sa heal juhul skypes ja kord aastas, kui sedagi, näost näkku. Ja kas tasub üldse kirjutada nendest peresuhetest, kus emad-tütred/pojad ja isad-tütred/pojad üldse omavahel ei suhtle? Tagasi minnes selle juurde, kuidas see mees igakell küll uksest välja võib jalutada, siis ma ei tea, mis meestega te lapsi teete? Võiks ju alustuseks paremini valida, laste isaks vähemalt sellise inimese, kes oma perekonda hoiab.

Selge on see, et suhetes kasvatakse lahku ning igapäevaprobleemid muutuvad tüütuks ning suhe igavaks. See on paratamatu, aga sellepärast tulebki leida oma kaaslase jaoks aega, ka laste arvelt. Elades vaid lastele ning kiivalt neist kinni hoides, polegi võimalik normaalset suhteelu korras hoida. Iga paar tahab aega teineteisele. See ei tohiks olla kinni vanuses. „Ah noored, tahavdki rohkem käia“. Seda tuleks teha igas vanuses ja oma suhe värskena hoida. Lapsed kasvavad meie kõrval, meie oleme nendele eeskujuks – vanemad, kellel on ühised hobid/käimised, reisimised, kes on lõbusad, viskavad nalja ja tunnevad end vabalt. See ongi parim meie lastele, mitte see, kui kaua sa suudad lapsega kodus istuda. On neid emasid (ka väga noori), kes arvavad, et kui nüüd on laps tehtud, siis igasugune muu elu võiks elamata olla ja ainult end lapsele pühendada. Mul on tõesti neist nii kahju, sest ehk alguses tunnedki end kõikvõimsa ja vajalikuna, aga see muutub juba mõne aasta jooksul, kui need pisikesed armsad beebid on kooliealised ning saavad oma tegemistega juba ise hakkama.

Mulle jäi Marianni lehelt meelde veel üks kommentaar, mis kattub täpselt minu arvamusega:

Olen lugenud, et psühholoogide arvamuse järgi peaks esikohal olema sina ise (jutt ei käi armastusest vaid tähtsusest), siis mees ja laps. Seda on põhjendatud sellega, et kui sa elad pidevalt teistele, end tahaplaanile surudes, siis kaotad sa lõpuks enda ning sind pole nö olemas enam ka ei mehe ega lapse jaoks. Selle juurde tuuakse lennuki näide: Kui lennukis on vaja hapnikumask ette panna, siis kellele see kõige pealt tuleb ette panna? Õige vastus on, et iseendale. Miks? Sest mis kasu on Sinust teistele, eriti veel, kui lastega koos lennata, kui Sa ise enam ümbritsevat ei taju?

Lõppude lõpuks, kui need kõige tähtsamad lapsed kord välja kolivad, siis tasuks mõelda, kas edasist elu soovidki üksi veeta? Selleks ajaks on kahjuks juba hilja taibata, et inimene, keda tõeliselt armastasid ja kellega kord pere lõid ning kõike vahvat koos tegid, on läinud ega tule enam kunagi tagasi, sest seadsid lapsed temast tähtsamaks. 

Erik ja mina, aastal 2005.

Ebameeldiv teenindus, töö hea & korralik.

Mai lõpus saime kätte karikatuuri meie perest, jäime töö ja tulemusega väga rahule!

Teostas Kadri Sukko (facebookis: KSArt)

Muidugi tahtsime selle pildi kiirelt raamimisse viia, et klaas pildi kvaliteeti kaitseks. Otsisin siis erinevaid raamimiskohti ning sattusin Rocca Al Mare Ramino Art otsa. Meili teel sain sõbralikud ja abivalmid vastused ning otsustasingi lõpuks selle koha kasuks. 16.06 läksin siis sinna kohale disaineri jutule. Sai ka meili teel öeldud, et tahaks mingit wow efekti, mitte päris tavalist raami. Mõte on siis tulevikus oma koju see kuhugile erilisele kohale panna, kas välisuksest sisenedes või söögilaua juurde. Jõudsin siis pildiga kohale, mind juba oodati ning asusime koos mõtlema. Veetsin seal oma 1,5 tundi kindlasti, nii et varuge aega, kui te ei tea mis te täpselt tahate! Üha enam ma tundsin, et mulle pressitakse peale midagi, mida ma ise ei taha. Disainer mõtles wow efekti all mitmekordset erinevate värvidega paspartuud ja sinna vahele veel roosat liistu ja hoopis teist tooni raami. Mõte mulle absoluutselt ei meeldinud ja ütlesin ka kohe ära, et see pole minu maitse. Üleüldse paspartuu mulle ei meeldinud, vähemalt need mitte, mille näidiseid ta mulle arvutis ja kohapeal näitas. Kõik arusaadav, sest  maitsed ongi erinevad. Küll oli aga väga ebameeldiv, kui küsimuse peale, et võiks midagi muud välja mõelda, vastati irooniliselt, et tahtsid ju midagi ägedat ja pole ma midagi nii julge kui meili teel mulje jäi??  Ise mõtlesin, et mida kuradit, sa räägid oma KLIENDIGA, aga lasin selle kõrvust mööda. Küsisin hindade kohta ja kui ta mulle ütles, et tema välja pakutud variandid algavad hinnaklassist 500 eurot +, siis jõudsin juba mõelda, et ah lähen otsin mujalt. Tegin selgeks, et minu puhul määrab palju hind ning võib piirmääraks arvestada vähemalt poole väiksema summaga. Lõpuks siiski leidsime laheda ja omapärase raami ning lisasime sinna juurde ka liistu. Mulle kohaselt rääkisin ma veel paarkümmend eurot hinnas alla. Mõeldud - tehtud. Ära läksin segaste tunnetega, sest klienditeenindus mulle nii väga ei meeldinud, samas olin põnevil, milline saab olema lõpptulemus. Veel nii palju, et pilt ise on üsna suur (31 x 88 cm) ning näidisliiste- ja raame proovid sa praktiliselt ühte nurka. Nii et üsna raske on aimu saada, milline see lõpuks välja kukub.

Esimeseks valmimise tähtajaks öeldi 01.07, aga hoiatati, et see ei pruugi kohale jõuda, sest jaanipäev on vahel. Helistasin sel päeval üle ja tõesti polnud veel raamimisest kohal. Järgmine kord läksin 15.07, siis enam ei helistanud, vaid läksin kohale, sest olin kindel, et kahe nädalaga jõutakse see ikka valmis teha ning kuu oli juba tellimisest möödas. Vabandati ette ja taha ning öeldi, et pidi küll tulema, aga ikkagi ei miskit. Siis kirjutati mulle paberi peale 23.07, et selleks ajaks on kindlasti kohal ja helistatakse kohe, kui töö Rocca Al Maresse jõudnud on. Kuna 23.07 oli nii või teisiti Roccasse asja, siis läksin uurima. Ikka ei midagi! Ausalt öeldes, hakkas juba üle viskama, sest kaua võib ühte pilti raamida!?  26.07 helistati ja öeldi, et valmis, tulge järele. Lõpuks ometi! Aega läks 1 kuu ja 10 päeva. Sain pildi kätte ja olin väga rahul. Siin pildi peal ehk nii lahe ei tundugi, kui kodus seinal. Ühesõnaga Ramino Art kohta ütleks nii palju, et töö oli korralik ja kena ning võis väga rahule jääda. Hindeks 5/5'st. Teenindus absoluutselt ei istunud ning muidu paneks hindeks 2/5'st, aga kuna meili teel suhtlus oli viisakas ja tore, siis venitab 3- välja.

Lõppkokkuvõttes olen ma ülimalt rahul, et see suur asi on nüüd valmis! Pildiga alustasime aprilli alguses ning juuli lõpuks sai see raamitud. Hindadest ei hakka küll täpsemalt kirjutama, sest mõlema tegijaga sain omad kokkulepped, aga ühe soojamaa reisi raha sai kindlasti sinna panustatud. 

Videopostitus: mu silmad näevad seda esimest korda elus!

Ausalt, ma ei suuda seda uskuda! Ma olen varem kuulnud lugusid, kuidas lapsed ise ära väsivad ja magama jäävad ning seda ka suurte laste puhul. Istume siis Lennaga rõõmsalt diivanil. Mina vaatan arvutis omi asju ja Leenu hüppab endale kohaselt üles alla põlvede peal. Järsku vaatan, et ta jäi vaikseks ning passis pikalt mängunurka. No mis seal siis ikka, eks uneaeg tuleb ka peale, aga lõpetan kiirelt oma asjad. Järgmine hetk vaatan, et Lenna silm hakkab kinni minema. Mina muidugi lapse voodisse viimise asemel hakkasin teda filmima, kahjuks küll telefoniga, aga vähemalt jäi peale.

Mina igatahes panen oma lapse magama nii: