Eriku sünnipäevaüllatus vol2.

Reede hommikul ootas Erikut töö juures laua peal ümbrik kommikarbiga. Ümbriku sisu oli midagi taolist "Härra Vesiloik, täna tähistame sinu sünnipäeva! Tegemised ja lõunasöök olgu tehtud kella 12.30'ks. Sulle tullakse järele ning helistatakse, kui aeg välja tulla! Pane vaim valmis - vaja on nutikust ja head tuju. Aeg puhata!". Varasemalt olin tegelikult Erikut natukene ette valmistanud, et suure tõenäosusega on ta pool päeva tööl, et ta oma tööasjad päeva esimesel poolel ära jõuaks teha. Ise pakkisin hommikul kodus meie asjad kokku ja siis tuli mu ema mulle järele. Käisime turul, ostsin tee peale igasugust head kraami kaasa. 

Ema viis mu Eriku töö juurde 12.15, hull spioonimine käis ringi. Tahtsime ruttu kõik asjad ja kotid Erikule varuvõtmega pagasnikusse panna, et ta tee peal veel midagi ei aimaks, aga Eriku võtme aku oli tühi! Polnud hullu, läksin kontorisse ja ütlesin Erikule, et 5 minuti pärast võib välja tulla ja andku oma võti. Sain kõik asjad pandud ja rooli istutud kui Erik välja tuligi. Muidugi tahtis ta teada kuhu minek on. Niisama asja lihtsaks ei hakanud tegema ja pistsin talle ristsõna pihku. Mõtlesin, et tal läheb natukene ikka aega, aga jõudis vastuseni enne kui Kiilist välja saime. Tal oli superhea meel, et ma ei teinud talle üllatust, mis teistega seotud oleks. Oma vaimusilmas tundis ta hirmu, et äkki tuleb mingi suurem üllatuspidu, kuhu kõik on kaasatud. Tegelikult kunagi alguses plaanisingi teha sõpradega üllatupidu, aga paljud ei saanud tulla, nii et tundus, et kõik läks nagu minema pidi. Sõitsime siis hoopis Rakvere Aqva spasse. Väga super oli see, et jõudsime 55 minutiga kohale, väga vähe sõitu!

Ilmadega meil väga vedas, mõlemal päeval oli 20 kraadi ligi sooja ja sai ümbrust ka avastada. Jõudsime hotelli, Erik lõpetas mõned oma tööasjad, käisime ujumas, puhkasime ja otsustasime sööma minna. Veekeskuse osa on Aqva spas täitsa tore - kõike natukene! Muidugi rasedusega on mõned asjad piiratud, näiteks Erik ei lubanud mul mustast torust alla lasta. Saunakompleks oli ka väga super - seitse sauna, millest sain käia neljas. Rakvere juures meeldis see, et kõik on käe- jala juures, vähemalt ümber spa on kõik hea ja vajalik olemas, erinevad söögikohad, linn, linnus, poed jms. Vaatasime ringi ja jõudsime välja Virma pubisse. Olime vist ainukesed kliendid, kõrvallauas oli seltsiks lind. Toit oli hea, aga mingit erilist elamust ei saanud. Mõtlesime, et nagu ikka väikelinna söögikohad. Käisime õhtul veel poes ja läksime hotelli tagasi.

Järgmise päeva hommikul oli mul broneeritud Erikule ja mulle 60- minutiline massaaž, kuna ma klassikalise massaaži fänn pole, siis koos seda läbi ei viidud. Fänn pole sellepärast, et ei kannata, kui keegi mu selga mudib, tahaks koguaeg naerma hakata. Võtsin endale jala + pea- ja õlavöötme massaaži. Mõlemad jäime väga rahule. Spa-kompleks oli ka supermõnus. Pärast massaaže oli seal veel lõõgastusruum, kus sai veel pärast puhkust puhata. Otsustasime päeval Rakvere linnust külastada, sest see oli meil praktiliselt maja taga ja ilm soosis ka minekut. Superlahe oli, jäime väga rahule! Nelja eurtsi eest elamusi küll ja küll. Linnus nägi välja selline, et oli nö suur hoov/väljak, mille ümber olid kõik linnusega seonduvad asutused - punaste laternate tänav, puidukoda, töökoda, söögiplats, piinakamber, kabel jms. Keskväljakul lasti kahurist, sai käia veel piinakambris, kus räägiti erinevatest piinamismeetoditest ja põrgus, kus tuli läbida mingisugune hirmutav rada. Tore oli! Käisime hiljem veel ka tuntud Rakvere tarvase (ürgveise) juures.

Pärast linnuse külastamist käisime kohalikud kebabis lõunat söömas. Meelelahutajaks oli mingi kohalik purjus mees, kes korduvalt ümber lendas ja hiljem autoga minema tahtis sõita. 

Pärast ringi trampimist läksime hotelli tagasi, käisime ujumas ja saunades ning puhkasime ja läksime linna peale tagasi. Õhtu lõpuks jõudsime välja Berliini trahterisse, mis on tegelikult hotellist ainult paarisaja meetri kaugusel. Istusime väljas, koht oli paksult inimesi täis, tundus et oleme õiges kohas. Toitu ootasime küll tavapärasest kauem, aga kõik oli seda väärt. Nii hea koht oli, et soovitaks kõigile! Söögid olid kihvtilt serveeritud, kõik muu samuti omapärane. Toidu kõrvale pakuti isetehtud leiba, mis oli super hea! Teenindus oli tore ja üldse ainult kiidusõnad. Seega arvamus eilse päevaga võrreldes totaalselt muutus. Meil oli nii hea meel, et viimase õhtu söögikohaga kümnesse panime. 

Läksime hiljem poodi ja võtsime endale head paremat jalgpalli kõrvale, siiski pronksimäng. Südames hoidsin koguaeg pöialt Hollandile, et ta finaalis mängiks, aga läks hoopis nii, et jäi kolmandaks. See selleks. Spa-fännidele soovitaks Aqva spa'd! Hotell ise väga maitsekas ja mugav, asukoht hea ning teenindus super. Hinnas olid meil hommikusöögid, kus valik mitmekesine. Super ühesõnaga! Rakvere on tore linn, tegevust leidub ka neile, kes ei taha päev läbi hotellis passida.

Erik jäi oma üllatusega väga rahule ning mina rahule, sest mees jäi rahule :)

Rasedusest & uuringutest

Mõtlesin kirjutada natukene rasedusest ja sellega kaasnevatest uuringutest. Olen lugenud siin erinevaid beebiblogisid, praeguseid ja vanemaid. Tundub, et paljudel on raseduse ajal rohkelt probleeme. Mina olen see rõõmsameelne, kellel pole midagi viga (pthui, pthui, pthui), kui välja arvata muidugi väsimus ja esimesel 12ndal nädalal isutus. Kui mina rasedusest teada sain, siis oli rasedust paar päeva üle nelja nädala. Teada sain nii nagu ikka ja ei osanud kuskilt kohe alustada. Õnneks oli mul rase sõbranna kõrval, kes mind juhendas. Minu jaoks oli kõige veidram see, et rasedust hakatakse lugema ajast, mil tegelikult rase polnud. See selleks.

Esimene ultraheli tehti mulle 6. nädalal ja siis ei nähtud mitte midagi, sest täpike oli liiga väike. Ma olin igasuguseid hirmujutte lugenud ja minu suurim mure oli, et äkki pole elujõuline loode või süda ei löö või on üldse emakaväline rasedus. Sain 3 nädalat oodata ja järgmisesse ultrahelisse pidin üksi minema, sest Erik oli siis sõjaväes. 9. nädalal nägin lõpuks seda pisikest olevust ja siis jõudis päriselt kohale, et keegi kasvab mu sees. Oli näha pead, keha, käsi, jalgu, kuigi laps ise oli 1,97 cm pikk. Imetilluke, aga isegi nii väiksel olevusel on juba varbad ja sõrmed peaaegu moodustunud.

Üks tähtsamaid uuringuid- kuklavoldi mõõtmine + veretest jms. oli minu lõpetamise päeval. Lõpetasin ülikooli ja jooksime ruttu arsti juurde. Kõige pingelisem ja põnevam käik üldse! See on see ultraheli, kus mõõdetakse kuklavolti, vaadatakse nina luustiku, pea kuju, kolju, kehatüve, jäsemeid. Saime kuulata dopleriga südamelööke ja arst üritas sugu vaadata. Esimesel korral pakkus ta, et võib poiss olla, rääkis ka mis põhjustel ta seda arvab ja kui ühe korra tahtis üle kontrollida, et äkki näeb teistpidi paremini, siis pani laps jalad risti. Olime nii rõõmsad ja kõik tundus korras olevat. Pärast ultraheli võttis arst kõik analüüsid ja andmed kokku. Mäletan neid sõnu "ultraheliuuring on korras, südamelöögid on korras, xxx testid on korras, AGA veretest näitab sinu veres ühte ainet rohkem ning teist vähem, mistõttu on risk 1:200’le." Kõrgendatud risk on tavaliselt 30 + naistel.Vaatasin pika pilguga Erikule otsa, läks hetk aega ja siis hakkasin oma küsimustega pommitama, sest ma ei saanud midagi aru, mis risk, mis jutt? Arst siis näitas, et mõõdetud on kuute erinevat riski ning üks neist on 1:200’le, mis on kõrgendatud risk ning tema soovitaks teha lisauuringu. Kõrgendatud risk siis kromosoomhäirele (mõnele sündroomile – downi, edwardsi jms). Võite kolm korda arvata, mis nägu ma olin, kui neid näiteid kuulsin. Arst ise oli rahulik ja rääkis edasi, et 1:200’le on statistika, ehk siis 0,5% tõenäosusega on sarnaseid veretesti tulemusi olnud ka ühel 200’st inimesest, kellel on näiteks downi sündroom.  Ühesõnaga siis rahunesin ise ka maha, aga tahtsin ikkagi lisauuringu lasta teha. 

Järgmisel nädalal tehti mulle koorionbiopsia, millega võivad kaasneda veel omad riskid, mis võivad põhjustada raseduse katkemist. Aga olime valmis selle riski võtma, sest tõenäosus oli väiksem kui see, et saada kromosoomhäirega laps. Protseduur polnud midagi väga hullu, kui esialgu arvata võis. Praktiliselt nägi see välja nii, et absoluutselt kõik asjad steriliseeriti enne ära, tehti ultraheli kontrolli all nahaalune tuimestus ning pressiti mulle kõhtu üks pikk ilus nõel, millega võeti koorionist väike koetükk. Samast koetükist saadud rakud pandi mõneks ajaks toitelahusesse kasvama ning siis uuriti paljunevaid rakke. Minul mingeid tüsistusi protseduurist ei tekkinud. Jäi vaid oodata 1-2 nädalat tulemust. Sisetunne ütles, et kõik on hästi ning kuna selle protseduuri käigus saab ühtlasi teada ka lapse soo, siis ootasin lõpuks seda rohkem kui tulemust ennast. Eile siis lõpuks helistati ja üks tore tädike rääkis, et kõik on korras ning tulemas on tüdruk!

Miks ma sellest kirjutasin ? Sest tahaks maha rahustada need, kellel selline asi ees peaks olema! Ei tasu lasta end ära ehmatada mingitest numbritest, see on puhas statistika. Ise leidsin nende protseduuride kohta väga vähe infot, millest rasedad ise oleksid kirjutanud. Ma tean, et paljud ei taha ka sellest rääkida või tunnevad häbi ja hirmu millegi ees, aga mina võin hea meelega rääkida. Usun, et kui mul järgmise lapsega peaks samamoodi olema, siis lisauuringut ma enam teha ei laseks.

Jäänud on siis üks suurem uuring - nelja nädala pärast loote anatoomia. Siis vaadatakse, kas lapse siseelundites või kehaosades esineb kõrvalekaldeid, kas lootevett on piisavalt jne.

Nii, et ei ole see rasedus midagi sellist, et lihtsalt oled ja kasvatad kõhtu! :)

Me saame pliksi!

Otsustasin lõpuks oma rõõmu teistega ka jagada. Praeguseks juba perekond, sõbrad ja mõned tuttavad teavad, et ootame Erikuga oma esimest last! Ise sain teada 21. aprill ja rõõm oli üüratu, sest laps oli väga oodatud. Sada mõtet oli peas, aga teadsin juba ammu, et seda uudist ma Erikule küll nii muuseas telefonis ei ütle. Niisiis ei jäänud mul muud üle kui oma sõbrannale Laurale helistada, kes ootas mu rasedaks jäämist umbes samamoodi nagu mina. Olin kindel, et esialgu ma ei tahagi, et keegi teine teaks, kuni uuringud tehtud pole. Tavaliselt lähevad sellised jutud väga kiirelt liikvele. Erikule teatasin sama päeva õhtul. Ta ei osanud absoluutselt aimata, sest tööl olid kiired ajad ja muud mured. Tegin õhtusöögi ja ütlesin talle, et tööstressi kõrvale tegin väikse kingituse ka, ehk läheb tuju paremaks. Erik siis avas oma kingikoti, kust võttis kõigepealt välja valged papud (ei jõudnud veel kohale) ja siis raamatu „Isa, mis isa” (siis vaatas kahtlustavalt) ja kui ütlesin, et lugegu raamatu pühendust, siis lõpuks jõudis ka emotsioon järele. Sain selle kõik õnneks videosse, mida on kunagi tore vaadata. Erikul oli muidugi ääretult hea meel!

Perekonnale plaanisime tegelikult teatada mai lõpus, aga kuna Erik läks sel ajal 10’ks päevaks sõjaväkke ja tagasitulemise päeval läksid minu vanemad just kahenädalasele reisile, siis otsustasime kõigile rääkida varem, emadepäeval.  Minu vanemate juurde sõites olin nii närvis nagu läheks eksamile. Koguaeg mõtlesin, et pärast see teatamine kukub imelikult välja.  Tegime Erikuga enda jaoks asja lihtsaks ja kirjutasime emadele ja vanaemale kaardi, mida nad siis kõva häälega ette pidid lugema. Minu perekond sai esimesena teada ja emotsioonid olid imetoredad, oldi pisarateni liigutatud ja siis hakkas suur kallistamine ja õnne soovimine pihta. Meil juba omajagu harjutatud ka. Eriku perekond reageeris tagasihoidlikult, aga silmis oli siirast rõõmu näha! Naljakas on üldse jälgida inimesi, kes on varem lastega kokku puutunud ja neid kes väga pole. Neilt kes väga pole, tuleb tavaliselt kaks peamist küsimust, mis sugu ja millal sünnib? Need, kel aga kogemusi, nende jutt triivib kõik sinna, kas uuringud on korras ja millal järgmine arstivisiit on. Aga eks lõpuks kui ise last oodatakse, saadakse aru, et pole absoluutselt vahet, kas on poiss või tüdruk või millal ta sünnib, vaid see, et laps areneks normaalselt. Olgu siis öeldud, et sünnitähtaeg on esialgu 25.12.14,  nii et täitsa jõululaps!

Sõpradele/sõbrannadele teatasime juuni keskel ning kõigil oli hea meel! Siiani polegi ühtegi veidrat küsimust või loengut saanud teemadel nagu näiteks "miks nii vara?", "nüüd kui lapse saad, jäädki koju istuma", "noorus on läbi" ja muu jura. 

Soo kohta veel nii palju, et olin siiralt üllatunud kui mulle helistati ja öeldi, et on tüdruk. Olin täiesti veendunud, et kuna meie peres ja Eriku peres kõik on poisid, siis sealt peab ikka poiss tulema! Tuleb hoopis plika meestekarja! Lõppude lõpuks pole vahet! Rõõm oleks suur mõlema puhul :)

Pilt tehtud 05.06.14.

ERIK 25!

Minu vanamees sai täna 25- jee! Laulsin talle hommikul 6.59 sünnipäevalaulu ja siis magasin edasi.. Hea naine oleks tegelikult oma kallile mehele hommikusöögi valmistanud ja ta musiga tööle saatnud. Aga Erik sai ise ka ilusti hakkama. Tegelikult oli meil kokkulepe, et täna ei saa ta mingeid kingitusi, vaid saab need reedel, teataval põhjusel. Erik tuli siis õhtul töölt koju ja mõtlesin, et midagi peab ikka sünnipäeva puhul tegema - tegin siis kooki (šokolaadi-toorjuustukook, maitses). Panin ilusti küünlakesed peale ja Erik sai oma soovi soovida. Siis mul hakkas temast nii kahju, sest sünnipäev tundus kuidagi nii igav ja ilma kinkideta. Saatsin ta siis motokooli ära ja asusin viimaseid ettevalmistusi tegema. Mõtlesin, et annan talle ikkagi ühe kingituse täna ja teise saab siis reedel. 

 Eriku sünnipäevaks sai meie esimene tomat valmis!

 Niisiis kingitusest. Ma olen alati suur albumite valmistaja olnud, Erik on saanud 17., 20., 23. sünnipäevaks erinevaid albumeid. Tavaliselt on album lisakingitusena. Teen neid sellepärast, et esiteks on see toredaks mälestuseks ja Erikule meeldivad kingid, kus on vaeva nähtud. Seekord oli mõte siis kinkida raamat, mille sisuosa täidavad Eriku ja minu perekond, sõbrad/tuttavad/koolikaaslased/töökaaslased. Raamat sisaldab erinevaid mälestusi/meenutusi Erikust, häid soove ja palju muud. Kui ma selle raamatu esialgu tellisin, siis mõtlesin, et millesse ma end mässisin. Nii palju inimesi oli vaja läbi käia ja igaüks tahtis enda jaoks aega, et sinna kirjutada. Lõpp hea, kõik hea.

Andsin siis Erikule kingi üle ja kui ta teisel lehel nägi kõikide kirjutajate nimesid, siis tuli see reaktsioon ära, mida väga harva näha võib. Erikule väga-väga meeldis ja luges raamatut oma tund aega, hiljem sirvis tagurpidi uuesti läbi. Mul on hea meel, et kõik õnnestus ja sünnipäevalaps rahule jäi :) Aitäh kõigile, kes oma panuse viitsisid anda! Erikul on siiralt hea meel!

Näppasin salaja väikse killukese raamatust, loodan et minu ema ei pahanda. 

Aga küll ämm juba teab, millest räägib!

22 viimane taks!

22 aastat saigi täis! Imelik vanus, mingeid erilisi tundeid küll ei tekita. Ilmselt mida aasta edasi, seda vähem sünnipäeva ootad. Ma pole kunagi eriline sünnipäevapidaja ka olnud. Päev jääb jaanipäeva kanti ja tavaliselt on kõigil käed-jalad tegemisi täis. Pole eriti seda tüüpi ka, kes kutsuks kõik endale külla, võõrustaks, söödaks/joodaks, viiks välja ja peaks muretsema kas kõigil ikka piisavalt lõbus on. Ühesõnaga olen alati arvanud, et sünnipäevalaps ei peaks enda päeval ringi rapsima ja hommikul vara ärkama ning külaliste tulekuks end ette valmistama. Eestis paraku nii on kombeks. Samas hea meelega korraldaksin sünnipäeva kellelegi teisele :)

Kuna Erik tahtis mulle juba alates 20. kuupäevast kingitust kätte anda, siis tegime kingituse üleandmise hoopis 24., mitte täna. Erik kinkis mulle lõhna, mida väga tahtsin. Veel oli kõrva taha pannud, et olen kokaraamatute fänn. Nii siis sain kokaraamatu "Pereköögi kokaraamat", tubli mees ja hästi valis, sest raamat eestlaste tehtud ja kõiki toite annab Eestis kättesaadavate vahenditega teha :) Ja meile mõlemale soetas ta kaamerale uue mälukaardi, millega annab videosid teha. Hea mees! Aitäh!

Täna oli täiesti tavaline päev, välja arvatud see, et telefon iga 15 minuti tagant häält tegi ja palju õnnesoove sain. Suured tänud, kes meeles pidasid! :) 

Õhtul sain veel lilli ja sõime Erikuga head & paremat! Tore!