Eduka suhte saladus

Kolme kuu pärast oleme Erikuga koos olnud kaheksa aastat ning kümne päeva pärast juba abiellume. Mõtlesin, et kirjutan siia, mis minu jaoks teevad suhte edukaks. Kindlasti on erinevaid seisukohti ja arvamusi, kuid meie suhe on edukas just nendel põhjustel:

• Enda väärtustamine & lugupidamine-  suhe saab olla täisväärtuslik, kui mõlemad pooled endast lugu peavad. Ei määratleta end palga, sõpruskonna, kodutööde, perekonna tõttu teisest paremaks või halvemaks. Ei ole konkureerimist, kumb on parem. Pole alandlikkust ega argust.  Mõlemad on võrdsed, kui hindavad ennast kui isiksust. Erik just eile mainis mulle, et ta on jackpot. Ja just see mulle ta juures meeldibki. Inimene on enesekindel ja teab, mida ta väärt on, mitte ei otsi kiitust.
  
• Sõprus – hea suhe toimib ja kestab vaid siis, kui selle alustalaks on tugev sõprus ja teineteise usaldamine. Erik on minu jaoks kui hingesugulane. Ta teab absoluutselt minu kohta kõigist kõige enam. Ma ei karda, häbene, kahtle kunagi talle millestki rääkida, sest ma tean, et ta on hea kuulaja. Ma ei karda näidata oma nõrkust või muret, sest ta on minu teine pool, kes on alati olemas.
  
• Armastus & kirg – kui suhtest puudub igasugune sära, pinge, kirg, meeldimine, siis jääbki see ainult sõpruseks. Mõni paar on suhtes, sest nad on harjunud ja neil on hea olla. Nad saavad omavahel rääkida ja neil on keegi kellele vajadusel toetuda. Usun, et ka nii on võimalik, aga arvan, et elu raisata suhtele, mis pole täisväärtuslik ning millest on üks väike osa puudu, on mõttetu.
  
• Ühised eesmärgid  - ma ei kujutaks ette, kui minu ja Eriku visioon elust ei kattuks. Kui üks pool tahaks järgmised 20 aastat pidutseda,  noorust ja elu nautida ning teine tahaks järgmise 5 aasta jooksul pere luua ja lapsi saada.  Minu jaoks tundub sellest mõtlemine juba keeruline, et leida see kuldne kesktee. Üleüldse sellised põhimõttelised asjad peaksid minu arvates klappima,  sest muidu see lõppeb kas sellega, et üks pole rahul või sellega, et ühist teed enam ei jätkata.
  
• Spontaansus, põnevus, üllatused – ükskõik, mis eluetapp ka poleks – abielus/vallaline, lastega/lastetu- ei tohiks need märksõnad suhtest puududa.  Pole ime, et 40 aastat ühe inimesega koos olles, tekib tüdimus kui miskit koos ei tehta. Tuleb käia ja teha ning nautida aega teineteisega. Me oleme üritanud igal aastal miskit suurt või väikest koos ette võtta. Erikuga näiteks Soomes suusatamas, Rootsis shoppamas, Egiptuses & Türgis puhkamas, Eestis põnevaid kohti avastamas käinud. Plaanime koos pulmi. Igasugused ühised plaanid seovad inimesi, olgu need siis suured või väiksed. Käia kinos, väljas söömas, sõpradel külas, korraldada koos mingi väljasõit & võibki loetelu jätkata.
  
• Koostöö – suhtes ei tohi olla kitsi, nii ka materiaalselt. Tuleb leida hea kesktee, kus mõlemad panustavad võrdselt. Erikuga on meil praktiliselt ühine rahakott. Ei kujutaks ette kui läheme koos välja sööma ning Erik pärast arve tasumist küsiks minu osa tagasi või poes käies loeksime sendi pealt, kes rohkem mille eest maksis. Tundub kuidagi absurdne kui ostan Erikule hambaharja ja hiljem temalt raha tagasi küsin. Samuti ka näiteks riideid ostes või midagi võites. Pole kunagi olnud probleem, et emb-kumb meist teisele miskit lubab.  Ma usun, et täielik sõltumatus ja iseseisvuse rõhutamine ei tule just alati kasuks. Meestele meeldib naisi välja viia ja naistele meeldib meestele üllatusi teha :) 

Ühes olen ma veendunud, et mida nooremalt suhtesse astutakse (ei mõtle, et inimene päris 13 peaks olema), seda lihtsam on. Nii kasvatakse ühes ja luuakse midagi koos. Ma arvan, et väga keeruline on alustada suhet, olles 30+. Inimesed on ammu välja kujunenud ning leidnud oma tee, mida mööda minna. Samuti seatakse latt väga kõrgele. Küll oodatakse kaaslastelt, et ta oleks selleks ajaks palju saavutanud, haritud ja materiaalselt kindlustatud ning tihti tuleb leppida kaaslastega, kes on juba teisel ringil.  Ma olen alati olnud veendumusel, et kui kord kokku on saadud & sisetunne ütleb, et asi on õige, siis ei tasu selles kahelda. Suhete nimel tuleb vaeva näha ning see on juba puhtalt inimeses eneses kinni. 

                                                                           2011

Bachlorette party!

Kirjutan oma tüdrukuteõhtust, sest see õhtu läheb kindlasti mu elu TOP5 parima päeva hulka! Alustan siis algusest. Kõigepealt kogu see üritus oli minu jaoks üllatusena mõeldud. Kuna minu ees ei saa hästi salatseda, siis viisin ise paar pusletükki kokku. Siiski ei teadnud ma täpset kuupäeva ega kellaaega, millal üritus toimub, samuti ka milline see välja hakkab nägema.

Laupäeva hommikul siis oli täiesti tavaline päev. Mõtlesime Erikuga, et lähme poodidesse shoppama ning jõudsime koju  17.45 ajal. Ma küll ei näinud, kuid sõbrannad Laurad olid peaaegu autoga mu maja ees. Läksime siis tuppa, panin asju ära kui järsku hakati Erikule helistama.  Ta läks alla ukse peale teistele vastu. Kõik tundus imelik, vaatasin siis aknast välja ja ohhhooo, majaesine oli ilusaid tüdrukuid täis!

Siis käis kõik kiirelt, tüdrukud tulid korterisse, kõigil käed asju täis. Hetk hiljem jõudis jumestaja Silve Pohla, kes tegi mulle pooleteist tunniga meigi & soengu.  Tüdrukud katsid laua ja tõid mulle shampust ning  üht-teist paremat. 

Lõpuks sain valmis ning kella kaheksaks tuli meile järele limusiin. Sõitsime Kadriorgu, kus saatsin õhupallidega minema oma silmarõõmud, laste nimed, soovid (milline saab olema mu abielu) ja miskit veel. Tegime pilte ning suundusime Pirita Selverisse,  

kus tüdrukud ostsid shampust juurde. Mina pidin samal ajal poe külastajatele & töötajatele soovima kõike, mis pähe tuli. Alkohol ostetud, pidin kassade ees  tähelepanu nõudma ning kõigile kõike head soovima. Inimesed olid õnneks väga sõbralikud ning kassapidaja oli eriti vaimustuses!

Limusiin pani meid maha Vabaduse väljaku juures, kus ootas mind meie järgmine üllatus – fotograaf Silver Mikiver. Mul oli tohutult hea meel, sest neiud olid mõelnud asjadele, mis on mulle nii olulised. Nimelt õhtu sai jäädvustatud imeliste piltidega!  Pildid tehtud, sain oma esimesed ülesanded kätte. 

Kõigepealt pidin koguma võimalikult palju meeste telefoninumbreid, mis on siis varuplaaniks, kui Erik alt peaks hüppama. Sain neid palju, nii et see ülesanne õnnestus hästi. Järgmiseks pidin tegema midagi meeletut. Olime parasjagu Raekoja platsil ning esimesena tuli mul pähe ronida lavale, mis oli lukkudega igatepidi kinni pandud. Ronisin sealt läbi ja soovisin kõigile inimestele lavalt parimat õhtut! Siis tuli aga turvamees, kes nii rõõmus polnud- tulin siis kiirelt tulema. Check! Jooksvalt müüsime me kamba peale maha 20 pisikest alkoholipakikest, millega teenisime ligi 100€. Järgmist rulli lahti kerides tegin suured silmad,  sest pidin õhtu jooksul karaoket laulma! Olimegi parasjagu Helsinki baari ette jõudnud ning tegime oma imelise etteaste lauldes ABBA- Waterloo’d. Õnneks ei pidanud ma üksi laulma ja neiud vapralt toetasid mind! Enne lavale astumist mõtlesin, et suren piinlikkuse kätte ära, sest eelnevad soomlastest esinejad võtsid oma osa nii tõsiselt. Välja kukkus palju paremini! Kõik elasid kaasa.  Laulud lauldud, müüsime oma viimased pakikesed maha ning kohtasime tee peal Shootersisse tohutult palju pruute ja peige, kes varsti abielluma hakkavad. Mõned olid väga meeletud. Mulle tundub, et minu õhtu oli kindlasti üks vägevamaid. Shootersis käisime seetõttu, et keegi andis meile jooksvalt flaierid, mille eest saime 22 tasuta jooki.   

Suundusime siis Vabaduse väljakule tagasi, seal pidin traditsiooniliselt iga astme peal ütlema, miks soovin Erikuga abielluda. Lõppu jõudes lugesin kõigile ette vande ning sain tunnistuse, et olen ametlikult läbinud neiupõlvekatsed ja tunnistatud abielukõlbulikuks. Lisaks imelisele õhtule sain veel kingituse – kinkekaardi Change Lingerie’lt.

Pidime veel kõik koos edasi minema, kuid pidu lõppes nii, et saan nüüd mõni aeg karkudega käia! 

Ma tahaksin tänada kõiki oma armsaid tüdrukuid, kes nägid selle õhtu jaoks nii palju vaeva! Ma nägin igal hetkel, et te olite andnud endast kõik, et see õhtu õnnestuks. Kõik pisidetailid ning teenused ja kingitused olid suurepärased! Kulutasite nii palju aega ja ressurssi sellele päevale. Kõigile olid tehtud imearmsad rinnamärgid, kingipakikesed olid aeganõudvalt meisterdatud, tüdrukud olid endale otsinud ägedad outfit’id. Kõik oli lihtsalt suurepärane!  Ma olen tõesõna tohutult tänulik teile, see õhtu jääb mulle kahtlemata eluks ajaks meelde!

Mõnus

Uskumatu, et see pingeline aeg on lõpuks läbi saanud. Mai alguses tundus kõik nii lootusetu ja masendav, sest tohutult palju olin ette võtnud ning kõik jooksis kokku.  Nüüd on lõpuks suvi käes, pingeline aeg koolis on läbi saanud ning olen väga rahul, et jõudsin oma eesmärgini – 145 EAP’d. Koolis on kõik kohustuslikud ained, moodul ning keeletase B2.2 käes. Jäänud on veel vabaained. Uhh, lõpp tundub tegelikult nii lähedal ning kooliga peaks sügissemestri lõpuks ühele poole saama.  Käes on viimane suvi, mil saab vabalt võtta ning teha ükskõik millist tööd, ilma et sellest midagi sõltuks. Hetkel olen lapsehoidja ühes imetoredas perekonnas ning käin hoidmas ühte pisikest alla 2-aastast preilit, kellega on meil superhea läbisaamine. 

Pulmade planeerimine läheb ka suurepäraselt. On palju, millele mõelda, kuid olen kindel, et see päev tasub end kümnekordselt ära. Oleme mõlemad põnevil, sest juba 22 päeva pärast saavad meist ametlikult abikaasad. Üritame mõlemad võtta hästi vabalt ning „pulmapeo” enda jaoks mõelda selliseks, et see oleks kui abielu tähistamine ja koosviibimine kõige lähedasematega.  Mulle väga meeldib idee sellest, et see päev saab olema privaatne ning vaid selline nagu meile enim meeldiks. Eks pulmadest saab pikamalt kirjutatud, kui põhipäev läbi saab.

Ilmad on suurepärased ning tahan sellest suvest maksimumi võtta. Juba 1. juunist olen üritanud iga vaba hetke nautida, käies Tallinnast väljas, olles Eriku, pere ja sõpradega.  Aeg läheb aga tohutult ruttu, sest kohe varsti ongi suve esimene kuu läbi!  Alati mõtlen, et pärast minu sünnipäeva on ainult 2/3 suve jäänud. Siinkohal suured tänud kõikidele õnnitlejatele ja meelespidajatele! Lõpuks sain nüüd ka täisealiseks. 

Kevadised tegemised

Pole ammu kirjutanud, sest olen nagu orav rattas, kellel pidevalt midagi teha on. Väike update oma tegemiste kohta.  Minu jaoks läheb aeg nii ruttu ja uued sündmused tulevad koguaeg peale. Tegelikult peaks iga hetke nautima, sest need kõik varsti mööduvad.  Ma usun, et ei valeta kui ütlen, et 2013 aasta kevad on üks tihedamaid läbi aastate. Olen nii palju korraga ette võtnud. Nüüd ei jää muud üle, kui minna võiduka lõpuni.  Sel semestril sai deklareeritud 55 EAP, normaalne ilmselt oleks 30 ainepunktiga piirduda. Sellest tulenevalt on ka peaaegu et poole suurem koormus koolis, kuid lõpp juba vaikselt paistab. Suurematest plaanidest ei hakka siia kirjutama – kes teab, see teab :) Lisaks koolile saab ka paralleelselt tööd tehtud ja pulmadega tegeletud. Uskumatu on mõelda, et abiellume juba Erikuga kahe kuu pärast. Pulmade planeerimisega paratamatult on pidevalt mõtted peas. Nö vundament on tehtud, maja on püsti ning nüüd  vaja tegeleda sisustamisega.  Iseenesest ei korralda me ju suuri pulmi, kuid siiski on vaja nii paljude asjadega tegeleda, mida usun, et teised ei pruugi märgatagi. Sellegipoolest olen ma väga õnnelik, et sel suvel abielluda otsustasime. Olen alati arvamusel olnud, et pole mõtet põhimõttelisi asju edasi lükata, olgu siis vabanduseks kas finants või ajapuudus. Raha ega aega pole kunagi piisavalt, nii et targem on tõele vastu vaadata.

Tunnen, et see aasta on täielikult õnnestumise aasta. Nagu öeldud, vähi tähtkujus sündinutele pidi aasta erakordselt hästi minema. Minu õnneks on Erik ka sõraline. 

Soovin kõigil edu tegemistes!