Ärge elage vaid oma lastele!

Plaanisin juba ammu seda postitust kirjutada, sest meil oli oma grupis selleteemaline arutelu, kus käis läbi, kui palju peaks aega panustama endale/lastele/mehele. Vahepeal toimus palju muud põnevat, aga nüüd siis ikkagi otsustasin oma mõtetest ka kirjutada.

Pärast lapse sündi olen ma kohanud ja suhelnud nii paljude emadega, kes räägivad, et laps on nende A&O ning kõik peaks ümber tema tiirlema. Tõsi ta on, et tegelikult tiirlebki, sest pea iga tegevus on vaja läbi mõelda arvestades temaga. Nii palju on sellist arvamust, et laps on ikkagi esimesel kohal ning siis tuleb mees järgi. Eks neid kahte armastust tegelikult niiviisi võrrelda ei saagi, aga ikkagi jääb mulle arusaamatuks, miks inimesed tõstavad lapsed enda peres kõige tähtsamale kohale. Ma ei vaidle siinkohal üldse vastu, et nad ongi tähtsad, aga kuidas saab väita, et iga kell valid lapse enne kui mehe (siin ei tasu rääkida sellest, kui kõik uppuma hakkavad, kelle sa enne päästad). Kas inimesed on enda kõrvale valed kaaslased ja lastele valed isad valinud, et need mehed nende laste kõrval nii tühised on? Enne kõike peaks olema mees ja naine omavahel supertiim ning siis tulevad nende järel lapsed. Erik on mulle üheksa aastat enne Lenna sündi kõige tähtsam inimene olnud ja on edasi ka. Ainult koos suudame me lapsele pakkuda parimat. Ja kui keegi arvab, et issand, kuidas sa küll nii saad rääkida ja mida su laps sellest küll tulevikus arvab, siis ma  usun, et Lenna on väga õnnelik, et pean tema isa enda jaoks kõige olulisemaks. Minul pole küll selle teadmise vastu midagi, et minu emale on minu isa kõige tähtsam. Pole ka ime, et nad siis üle 35 aasta abielus on olnud. Tihti on nii, et kui pereelus tõstetakse lapsed kuhugile tähtsamale kohale, siis need liidud püsima ei jää.

Minu lemmikargument on muidugi see, et mõtle, mees võib igakell uksest välja astuda, aga laps on igavesti sinuga? Ma ei tea, mis maailmas me elame? Kus need lapsed siis igavesti sinuga on? Kahekümnendates kolitakse juba vanemate kodudest välja, leitakse kaaslased, luuakse oma pere. Kas tõesti lapsevanemad arvavad, et need lapsed hakkavad pidevalt külas käima ja leiavad oma pere kõrvalt sama palju aega oma vanemate jaoks? Kindlasti mitte. Kui lapsed loovad oma pere, siis nende perering ongi nende jaoks kõige tähtsam. Nii on minu jaoks Erik ja Lenna esimesel kohal ning siis tulevad alles minu vanemad- õde/vend. Seega ei tasu nii sinisilmselt mõelda, et lapsed jäävad igavesti sinuga. Ei jää nad midagi. Veel enam ei hakka ma kirjutama sellest, kui otsustatakse välismaale kolida ning seal pere luua. Siis „igavesti sinu last“ näed sa heal juhul skypes ja kord aastas, kui sedagi, näost näkku. Ja kas tasub üldse kirjutada nendest peresuhetest, kus emad-tütred/pojad ja isad-tütred/pojad üldse omavahel ei suhtle? Tagasi minnes selle juurde, kuidas see mees igakell küll uksest välja võib jalutada, siis ma ei tea, mis meestega te lapsi teete? Võiks ju alustuseks paremini valida, laste isaks vähemalt sellise inimese, kes oma perekonda hoiab.

Selge on see, et suhetes kasvatakse lahku ning igapäevaprobleemid muutuvad tüütuks ning suhe igavaks. See on paratamatu, aga sellepärast tulebki leida oma kaaslase jaoks aega, ka laste arvelt. Elades vaid lastele ning kiivalt neist kinni hoides, polegi võimalik normaalset suhteelu korras hoida. Iga paar tahab aega teineteisele. See ei tohiks olla kinni vanuses. „Ah noored, tahavdki rohkem käia“. Seda tuleks teha igas vanuses ja oma suhe värskena hoida. Lapsed kasvavad meie kõrval, meie oleme nendele eeskujuks – vanemad, kellel on ühised hobid/käimised, reisimised, kes on lõbusad, viskavad nalja ja tunnevad end vabalt. See ongi parim meie lastele, mitte see, kui kaua sa suudad lapsega kodus istuda. On neid emasid (ka väga noori), kes arvavad, et kui nüüd on laps tehtud, siis igasugune muu elu võiks elamata olla ja ainult end lapsele pühendada. Mul on tõesti neist nii kahju, sest ehk alguses tunnedki end kõikvõimsa ja vajalikuna, aga see muutub juba mõne aasta jooksul, kui need pisikesed armsad beebid on kooliealised ning saavad oma tegemistega juba ise hakkama.

Mulle jäi Marianni lehelt meelde veel üks kommentaar, mis kattub täpselt minu arvamusega:

Olen lugenud, et psühholoogide arvamuse järgi peaks esikohal olema sina ise (jutt ei käi armastusest vaid tähtsusest), siis mees ja laps. Seda on põhjendatud sellega, et kui sa elad pidevalt teistele, end tahaplaanile surudes, siis kaotad sa lõpuks enda ning sind pole nö olemas enam ka ei mehe ega lapse jaoks. Selle juurde tuuakse lennuki näide: Kui lennukis on vaja hapnikumask ette panna, siis kellele see kõige pealt tuleb ette panna? Õige vastus on, et iseendale. Miks? Sest mis kasu on Sinust teistele, eriti veel, kui lastega koos lennata, kui Sa ise enam ümbritsevat ei taju?

Lõppude lõpuks, kui need kõige tähtsamad lapsed kord välja kolivad, siis tasuks mõelda, kas edasist elu soovidki üksi veeta? Selleks ajaks on kahjuks juba hilja taibata, et inimene, keda tõeliselt armastasid ja kellega kord pere lõid ning kõike vahvat koos tegid, on läinud ega tule enam kunagi tagasi, sest seadsid lapsed temast tähtsamaks. 

Erik ja mina, aastal 2005.

Ebameeldiv teenindus, töö hea & korralik.

Mai lõpus saime kätte karikatuuri meie perest, jäime töö ja tulemusega väga rahule!

Teostas Kadri Sukko (facebookis: KSArt)

Muidugi tahtsime selle pildi kiirelt raamimisse viia, et klaas pildi kvaliteeti kaitseks. Otsisin siis erinevaid raamimiskohti ning sattusin Rocca Al Mare Ramino Art otsa. Meili teel sain sõbralikud ja abivalmid vastused ning otsustasingi lõpuks selle koha kasuks. 16.06 läksin siis sinna kohale disaineri jutule. Sai ka meili teel öeldud, et tahaks mingit wow efekti, mitte päris tavalist raami. Mõte on siis tulevikus oma koju see kuhugile erilisele kohale panna, kas välisuksest sisenedes või söögilaua juurde. Jõudsin siis pildiga kohale, mind juba oodati ning asusime koos mõtlema. Veetsin seal oma 1,5 tundi kindlasti, nii et varuge aega, kui te ei tea mis te täpselt tahate! Üha enam ma tundsin, et mulle pressitakse peale midagi, mida ma ise ei taha. Disainer mõtles wow efekti all mitmekordset erinevate värvidega paspartuud ja sinna vahele veel roosat liistu ja hoopis teist tooni raami. Mõte mulle absoluutselt ei meeldinud ja ütlesin ka kohe ära, et see pole minu maitse. Üleüldse paspartuu mulle ei meeldinud, vähemalt need mitte, mille näidiseid ta mulle arvutis ja kohapeal näitas. Kõik arusaadav, sest  maitsed ongi erinevad. Küll oli aga väga ebameeldiv, kui küsimuse peale, et võiks midagi muud välja mõelda, vastati irooniliselt, et tahtsid ju midagi ägedat ja pole ma midagi nii julge kui meili teel mulje jäi??  Ise mõtlesin, et mida kuradit, sa räägid oma KLIENDIGA, aga lasin selle kõrvust mööda. Küsisin hindade kohta ja kui ta mulle ütles, et tema välja pakutud variandid algavad hinnaklassist 500 eurot +, siis jõudsin juba mõelda, et ah lähen otsin mujalt. Tegin selgeks, et minu puhul määrab palju hind ning võib piirmääraks arvestada vähemalt poole väiksema summaga. Lõpuks siiski leidsime laheda ja omapärase raami ning lisasime sinna juurde ka liistu. Mulle kohaselt rääkisin ma veel paarkümmend eurot hinnas alla. Mõeldud - tehtud. Ära läksin segaste tunnetega, sest klienditeenindus mulle nii väga ei meeldinud, samas olin põnevil, milline saab olema lõpptulemus. Veel nii palju, et pilt ise on üsna suur (31 x 88 cm) ning näidisliiste- ja raame proovid sa praktiliselt ühte nurka. Nii et üsna raske on aimu saada, milline see lõpuks välja kukub.

Esimeseks valmimise tähtajaks öeldi 01.07, aga hoiatati, et see ei pruugi kohale jõuda, sest jaanipäev on vahel. Helistasin sel päeval üle ja tõesti polnud veel raamimisest kohal. Järgmine kord läksin 15.07, siis enam ei helistanud, vaid läksin kohale, sest olin kindel, et kahe nädalaga jõutakse see ikka valmis teha ning kuu oli juba tellimisest möödas. Vabandati ette ja taha ning öeldi, et pidi küll tulema, aga ikkagi ei miskit. Siis kirjutati mulle paberi peale 23.07, et selleks ajaks on kindlasti kohal ja helistatakse kohe, kui töö Rocca Al Maresse jõudnud on. Kuna 23.07 oli nii või teisiti Roccasse asja, siis läksin uurima. Ikka ei midagi! Ausalt öeldes, hakkas juba üle viskama, sest kaua võib ühte pilti raamida!?  26.07 helistati ja öeldi, et valmis, tulge järele. Lõpuks ometi! Aega läks 1 kuu ja 10 päeva. Sain pildi kätte ja olin väga rahul. Siin pildi peal ehk nii lahe ei tundugi, kui kodus seinal. Ühesõnaga Ramino Art kohta ütleks nii palju, et töö oli korralik ja kena ning võis väga rahule jääda. Hindeks 5/5'st. Teenindus absoluutselt ei istunud ning muidu paneks hindeks 2/5'st, aga kuna meili teel suhtlus oli viisakas ja tore, siis venitab 3- välja.

Lõppkokkuvõttes olen ma ülimalt rahul, et see suur asi on nüüd valmis! Pildiga alustasime aprilli alguses ning juuli lõpuks sai see raamitud. Hindadest ei hakka küll täpsemalt kirjutama, sest mõlema tegijaga sain omad kokkulepped, aga ühe soojamaa reisi raha sai kindlasti sinna panustatud. 

Videopostitus: mu silmad näevad seda esimest korda elus!

Ausalt, ma ei suuda seda uskuda! Ma olen varem kuulnud lugusid, kuidas lapsed ise ära väsivad ja magama jäävad ning seda ka suurte laste puhul. Istume siis Lennaga rõõmsalt diivanil. Mina vaatan arvutis omi asju ja Leenu hüppab endale kohaselt üles alla põlvede peal. Järsku vaatan, et ta jäi vaikseks ning passis pikalt mängunurka. No mis seal siis ikka, eks uneaeg tuleb ka peale, aga lõpetan kiirelt oma asjad. Järgmine hetk vaatan, et Lenna silm hakkab kinni minema. Mina muidugi lapse voodisse viimise asemel hakkasin teda filmima, kahjuks küll telefoniga, aga vähemalt jäi peale.

Mina igatahes panen oma lapse magama nii:

Suurepärane & sisurohke nädalavahetus erinevates Eesti linnades!

Eriku sugulastel on Põltsamaa lähistel Meleskis suur maakodu, kus Erik lapsepõlves suviti aega veetis. Kõik hüüavad seda Mummumaaks, sest Eriku vanavanaema nimi oli Mummu ning tema elas seal. Viimati käisime me Meleskis 2009. aasta jaanipäeval, mina olin siis 17, Erik 20. Mummumaal elavad praegu Eriku vanaonu koos oma perega. Niisiis Erik on juba mitu aastat rääkinud, et tahaks ikka uuesti sinna minna ja nüüd kui Lenna ka meiega on, tundus just õige aeg. Eriku vanemad, vend oma naisega ja meie võtsime siis reedel suuna Põltsamaa poole. Natukene muretsesin, sest Lenna oli autosõiduga eelneval nädalal kõvasti lamenti löönud. Näiteks kui autoukse lahti tegin, pistis ta kohe karjuma ja kui ükspäev Kiili emale külla sõitsin, siis röökis ta terve see 20 minutit ning ma tegin vahepeal 5 vahepeatust. See ligi 2-tunnine sõit tundus natukene ulmeline. Aga tegin temaga enne minireisi veel kolm pikemat autosõidupäeva ning keerasime turvatooli teistpidi. Lenna küll kaalub ligi 8 kilo ning alles 9'st kilost tohiks tooli ümber keerata, aga meil enam ei kannatanud istuda teistpidi. Ja uskumatu, täpselt terve tee ta magas oma esimest und ning ehk minut enne kohalejõudmist tegi alles silma lahti, nii et sellega läks väga hästi. Jõudsime oma perega esimesena kohale ning käisime tegime väikse ringkäigu. Minu silmis oli päris palju samamoodi, samas kuulda oli uusi mõtteid. Kõige toredam plaan on aga see, et plaanitakse sinna veised ja pull võtta. Seda ootan küll pikisilmi, siis saab hakata Lennale järjest loomi tutvustama. Vastuvõtt oli soe ja tore ning Eriku sugulased väga muhedad. Lennast oldi vaimustuses, sest nii pisikesega polnud keegi vist tükk aega kokku puutunud. Vahepeal jõudsid teised ka kohale ja nagu Eriku perele kohane, siis igasugused üritused tuleb ikka shampaga alustada. Vanaonu naine Linda oli meile söögid vaaritanud. Seal peres osutus väga popiks toiduks kartul, seda sai igal kujul. Ma ei viitsinud söögilauas enam niisama juttu kuulata ja hakkasin vanaonu Ennu pommitama Siberi küsimustega. No nii põnev, et võikski kuulama jääda! Sealt selgus ka, miks seal peres peamiseks toiduks kartul on. Siberis oli see pea ainuke toit, mida pärast esimest nälja-aastat süüa sai ja isu polnud tänaseni täis saanud. Siberilood on ikka nii kurvad, õõvastavad ja viha tekitavad ning vestluse käigus tuli Ennulegi pisar silma, meenutades seda aega. 

Igatahes, jutt jäi pooleli täpselt seal kohal, kus Lenna ärkas. Kuna ilmaga vedas ning päike paistis, siis võtsime suuna Võrtsjärve äärde, see on maakohast ca 5 minutit autoga sõita. Mina ja mehed läksime ujuma ning Ljontšik jäi vanaemaga kaldale. See oli selle aasta esimene ujumine, aga selle eest väga mõnus! Pärast ujumist hakkasime vaikselt otsi kokku tõmbama. Pakkisime Lenna vanavanemate autosse ja nemad võtsid suuna Tallinnasse tagasi. Meie aga panime volüümi põhja ja asusime Tartu poole teele.

2009. aasta Mummumaal

Ma olen tähele pannud, et meie Lenna on jube uudishimulik ja üsna tõsine tüdruk. Ta on nagu väike vanainimene, kes uudistab, uurib ja puurib. Ta naerab väga harva, vaid siis kui temaga lollitada või teda kõdistada.  Aga ilmselt pildid räägivad enda eest. Selline ta oli näiteks terve laupäev:

Lisaks sellele on tüdruk väike harakas. Kasutas reisilgi juhust ja proovis oma kahe hambaga järele, kas vanaisa kuld on ikka päris. 

Erik sõi parasjagu kommi, kui Lenna temalt oma pilguga aru päris..

Meie aga võtsime siis suuna koos Eriku venna ja ta naisega Tartu poole. Tegelikult pakkus ämm juba varem ise välja, et nad võivad Lennaga tagasi sõita ja me tehku mis tahame. Mõtlesimegi siis, et suvi saab ju varsti läbi ja tuleks ikka midagi veel teha. 20.07. oli meil ühtlasti teine pulma-aastapäev ning broneerisimegi siis toa endale Pallas hotelli.

Hotelli ja teeninduse kohta on mul küll ainult kiidusõnad. Esiteks sinna jõudes tekkis meil küsimus, kuhu me oma auto paneme, sest hotelli taga parkimiskohti nappis. Eriku vend sai viimase ning me parkisime üldse kuhugile suitsunurka varikatuse alla. Administraator ei teinud sellest probleemi ning me ei pidanud kuhugile mujale end sättima. Meie saime omale double deluxe toa neljandale korrusele vaatega linnale. *** hotelli kohta olid maja ja toad suurepärased. Kõik oli värske ja omapärane. Esimese asjana köitiski pilku toa olemus - seinad olid joonistatud ja maalid seintel väga lahedad. Sisekujundus on Pallase koolkonna kunstnikest inspireeritud. Suured klaasaknad ja vaade olid 5+. Vannituba avar ning võrreldes näiteks L'Ermitage hotelliga oli suureks eeliseks see, et kraanikausi ääres oli palju pinda, kus oma kola hoida. Tõesti, olen töödanud ja ööbinud *** hotellides ning minu arvates Pallas on neist peajagu üle. Ainukeseks miinuseks toas oli puuduv minibaar. Meid ootas aga aastapäeva puhul šampus, mille me kohe ka avasime. Tegime endid korda ja läksime hea ja paremaga Eriku venna tuba uudistama. No täpselt sama lahe, kuid ilma vannita. Tegime mõned dringid ja kuna kõhud olid väga tühjad, siis võtsime suuna linna. Läksime kohe pea esimesse kohvikusse "Suudelvad tudengid". Teenindus oli suurepärane, toit mitte nii väga. Hiljem sai veel hotellis "juttu puhutud" ja linna peal natukene tuiatud. Käisime ka korra Püssirohukeldrist läbi, mis iseenesest tundus lahe koht, aga sealolev üritus mitte nii väga. 

Jõudsime üsna varakult, vist südaööks (kes seda enam mäletab), hotelli tagasi ja langesime voodisse. Sai mõnusalt hommikuni magatud. Automaatne äratus tuli küll 5 ajal hommikul, aga teadmine, et saab edasi magada, oli väga mõnus! Hommikusöögilaud oli samuti täitsa hea, seda sai hotelli pubis söödud. Tavalisele *** hommikusöögile oli laual veel näiteks kalavalik ja lasanje (?). No ühesõnaga kõike sai! Meil oli küll hiline check out ja isegi pärast hommikusööki veel magasime, aga hotellist sai ikkagi 12 ära mindud. Ühesõnaga, mis ma ikka muud oskan öelda, kui et soovitan väga ning kui kunagi Tartus taaskord ööbida vaja, siis seame oma sammud sinna tagasi!

Lauril & Marjul oli meile (pigem mulle) aastapäevaks ka kingitus. Nimelt Erik kirjutas mulle kaks aastat tagasi poissmeesteõhtul luuletuse ning see sai ära raamitud ning pidulikult üle antud :)

Lennale jõudsime järele kell 16.00 ja rõõm oli kuulda, et ta oli järjekordselt tubli laps olnud - ilusti maganud ja mänginud. Mul on hea meel, et ta vanavanematega nii harjunud on, et tal pole sooja ega külma, kas on meiega või nendega. Kohale jõudes oli ta vanaisa süles, vaatas meid korra ja ei kibelenudki kohe sülle, vaid tegeles omaette edasi. Küll on tubli, iseseisev beebi! Tabasalus jõudis ta muidugi uue oskuse omandada - trepist ise üles ronida. Stiilinäide videos:

Tabasalus on Lenna parimaks sõbraks bernikas Maurus. Nagu näha siis mänguasjad, mis ei liigu, ajavad ikka närvi küll!

Beebide veealune pildistamine

Paar kuud tagasi tekkis mõte, et kuna Lennaga nii või teisiti ujumas ja sukeldumas käime, siis tahaks temast mõnda vahvat veealust pilti ka saada. Uurisin siis välja, et praktiliselt ainuke tubli tegija on Martin Koot (www.aquaphoto.ee). Kevadel toimusid Lenna trennid Reval Spordis ja kuna seal parasjagu pildistati, mõtlesin, et võtaks ka järgmine kord osa. Tuli välja, et hind oli ikka väga kõrge, vähemalt minu jaoks. Ei andnud ikka rahu ja kirjutasin Martinile otse. Ütlesin, et panen grupi ise kokku ja saime ilusti hinnas heale kompromissile. Siit loo moraal – alati võta otse ühendust ja sulle võidakse peaaegu, et ligi pool hinnast alla lasta. Kuna pakkumine oli nii hea ja huvitundjaid tekkis ootamatult palju, siis sai ühe grupi asemel hoopis kolm kokku pandud. Mõeldud, tehtud ja pildistamised toimusid meil 14 – 15 - 16 juuli Audentese Spordiklubis.

Meie käisime Lennaga 15. juulil. Kogunesime ca 20 minutit varem spordiklubi fuajees, panime kirja oma nimed ja aadressid. Seda siis selleks, et Martin ei riputa pilte mitte netti üles, vaid saadab ilusti CD peal koju. Saime kaardid ja läksime riietuma. Audenteses puudusid mähkimislauad, kuid selle eest sai kasutada mähkimismatti. Tundub, et kellelgi probleeme ei tekkinud, sest järsku olid kõik juba basseini kadunud. Kõigepealt tegi fotograaf ülevaate, mis toimuma hakkab ja andis paar nõuannet. Pildistamine nägi välja nii, et kümnekesi võtsime ritta ja korda mööda käisime kaamera eest läbi. Fotograaf läks vee alla, pidime lugema viieni, laskma beebi vette ja ise kõrvale astuma. Siis lugema omakorda nii kaua palju keegi tahtis. Okei, no umbes nii 4-5ni ja lapse välja võtma. Mõni ema pabistas natukene rohkem, mõni vähem. Järgmisel ringil olid lapsed juba nagu kalad vees. Mina panin tähele, et mida kauemaks ma Lenna vee alla jätsin, seda kiiremini ta ise pinnale hakkas ujuma. Mulle meeldis see, et pärast iga sessiooni näitas fotograaf meile, mis välja tuli. Lenna sukeldus vist viis korda tunni aja jooksul ning vahepeal vahetasime riideid. Ütleme nii, et poole tunniga jõudis piisavalt pilte teha, kuigi me olime täitsa lõpuni välja.  Ühesõnaga jäime väga rahule ja soovitame teistele ka! Fotograaf tegi super head tööd. Minu poolt veel kiidusõnad, et igasugune suhtlus käis sõbralikult ja kiirelt ning pildid saime kätte juba esmaspäeval, ehk siis nelja päevaga! :)

Lenna sai palju veiderduspilte, mis mind üldse ei imesta, sest vee peal on ta ka koguaeg üllatunud:

Ütlen kohe ära, et koospildistamine meil kohe üldse ei õnnestunud ja seda suurelt sellepärast, et ma ei suuda vee all olla ilma, et ma välja ei hingaks.. 

 Saime Lennast ühe ilusa esinduspildi ka! :)