Pärimine pole lust ega lillepidu!

Kirjutan pärandusest ja pärimisest. Kõik puutuvad sellega elu jooksul kas kaudselt või otseselt kokku. Pärida saab siis kolmel viisil: pärimislepingu (kokkulepe, kus pärandaja nimetab teise isiku oma pärijaks), seaduse (pärand jagatakse esimesel ringil võrdselt laste ja abikaasa vahel, teisel ringil näiteks kui lapsi pole saavad vanemad ja abikaasa jne) või testamendi järgi (pärija ise valib kuidas ta oma vara pärandab).  Kõige keerulisem variant on siis, kui inimesed pole teinud pärimislepingut või testamenti ning seda eriti kärgperedes, kus mehel või naisel on elu jooksul olnud mitmeid abikaasasid ning nende kõigiga erinevad lapsed.

Tahangi kirjutada sel teemal, et inimesed oleksid natukene rohkem teadlikumad, mida see pärandamine ja pärandus endaga kaasa toob. Esiteks on see küllaltki keeruline teema, sest  leibkonnad on nii erinevalt üles seatud. Teiseks ei ole pärimises mitte midagi positiivset, kui pärandit pole korralikult vormistatud. Eestis on nii palju neid juhtumeid stiilis „ma poleks iial arvanud, et minu perekonnas selline rahaahne inimene on” . Üllatus, üllatus. Selliseid inimesi on igas perekonnas ja nad ilmuvad alles siis välja, kui ise kasu tahavad saada. Tavaliselt on tegu just nende inimestega, kellest sa kõige vähem seda ootaksid. Seega ärge arvake, et teie kõik õed- vennad, tädid- onud (nende elukaaslased, perekonnad) nii üllad on, et mõistlikult asju lahendada suudaksid. Eestlastele on kombeks kõik asjad kokku kraapida ja sellest samuti ei piisa. On ka vaja teiste inimeste rahakotti piiluda.  Olen kuulnud ja näinud nii palju absurdseid olukordi, kus järgmisel päeval pärast inimese surma, tullakse ja hakatakse nõudma oma osa. Võetakse isegi kadunu kodust pildid ja pildiraamid seinte pealt kaasa. Tegelikult need inimesed, kes minemas on, ei kujuta ettegi kui palju jama nad võivad endast maha jätta. Vildakad ja ebaselged testamendid, kus pärandatakse x- inimestele oma vara, tekitavad tohutult segadust. Ja lahkunu ei kujuta ettegi, mis juba päev pärast matuseid toimuma hakkab. Muidugi ei saa ka pahaks panna, sest selliseid heauskseid inimesi on nii palju. Tihti leidub perekonnas vähemalt üks ebanormaalne inimene, kes ei austa lahkunut. Ja see on lihtsalt vastik. Jääb lootus, et kadunu seda lihtsalt pilvepiirilt näeks.

Teine asi, millele absoluutselt ei mõelda, on probleem, mis võib ka puudutada traditsioonilise perekonna mudelit. Näiteks, perekonnas on ema-isa ja neli last. Laste vanematel on ainukeseks varaks suur maja, kus on mitu põlvkonda üles kasvanud. Nüüd vanematega juhtub midagi ja pärand läheb seaduse järgi kõigile neljale lapsele võrdselt. Idee poolest tähendaks see seda, et maja müüakse maha ning summa jagatakse neljaks. Aga oh üllatust, kaks neist lastest leiavad, et maja ei saa ikkagi maha müüa, sest see on justkui omaette ajalugu ning nemad koliks sinna hea meelega ise sisse. Muud ei jääks neil sellise variandi puhul üle, kui teistele lastele nende osa rahas kinni maksta. Aga kui ei ole sellist võimalust ? Mis siis saab?  1. Kaks last loobuvad oma osast 2. Müüakse suure vihaga maja maha. Noo igal juhul ei jää mingi osa neist inimestest rahule ja väga kergelt juhtub see, mis paljudega. Perekonnad lähevad tülli ja peavad pikalt viha teineteise vastu.

Minu jaoks on veel arusaamatu, kui pärandatakse üle põlve. Muidugi on erandjuhtumeid ja kõike ei saagi ühtemoodi vaadata. Siiski pean normaalseks, kui pärandatakse põlvest põlve. Nii nagu ka õigusjärgselt, peaksid esimesed pärijad olema ikkagi kõige lähedasemad – ja nendeks on sinu enda kasvatatud lapsed ning abikaasa, kellega oled lubanud olla nii heas kui halvas.

Ühesõnaga neid variante, mis kõik võib juhtuda, on väga palju. Nii et ei tasu arvata, et see pärandi saamine mingi suuremat sorti õnnistus on. Ja mina leian, et see on normaalne, kui kõik lapsed oma vanematega selle teema ükskord ette võtaksid, et hullemaid tagajärgi tulevikus vältida. See on väga vale arusaam, kui ei julgeta sellest juttu teha, sest „äkki keegi arvab, et ma loen ta raha või ootan kellegi surma”.

Palju edu, isegi kui puutute selle teemaga alles 30 aasta pärast kokku! Tõsiselt, ärge kartke rääkida oma lähedastega sel teemal, sest ma usun, et keegi poleks huvitatud oma õe- venna või teiste sugulastega eluaegset viha pidamast. 

Abieluvaralepingust

Polegi sellest veel kirjutanud. Samas see teema puudutab kõiki abiellujaid, nii et miks mitte kirjutada. Nimelt kui abiellute, siis on valida kolme variandi vahel: varaühisus, varalahusus ja vara juurdekasvu tasaarvestus. Õnnepalees oma aega broneerides tuleb see otsus ära teha. Meie valisime vara juurdekasvu tasaarvestuse, sest pidasime seda kõige mõistlikumaks. Kõige arusaamatum on minu jaoks varalahusus. Kui sa omale abikaasa võtad (olgu ta siis heal või halval järjel), siis võiks ikkagi olla ühtne pere, seda ka rahaliselt.  Ise mõtlen, et ei saa olla nii ahne ja omakasupüüdlik, et isegi abikaasaga on raske oma vara jagada. Eks see ole minu enda arvamus. Siin kohal mainin ka ära, et noorelt abiellumise eelis on see, et kõik maise vara saabki üheskoos luua. 

Igatahes kirjutasin need kolm varasuhet välja ka:

Varaühisus:

Põhimõtteliselt olete abikaasaga majanduslikult tugevasti seotud. Vara jaguneb teie vahel võrdselt, sest tegemist on ühisvaraga. Ühisvara hulka ei kuulu:

·         Isiklikud tarbeesemed

·         Enne abiellumist kummagi abikaasa omandis olnud vara

·         Abielu kestel tasuta käsutuse (kingid, pärimine) teel omandatud vara

·         Lahusvara arvel omandatud vara (vara, mis on ostetud ühele abikaasale enne abielu kuulunud vara müügist saadud raha eest)

Samuti kõiki tehinguid peate tegema koos või siis teise nõusolekul.

Varalahusus:

Sellega on lihtne, sest abikaasad on teineteisest varalises mõttes täiesti sõltumatud. Varaga tehinguid tehes, pole vaja abikaasa nõusolekut ning samuti pole seadusest tulenevaid ühiseid õigusi vara suhtes.

Vara juurdekasvu tasaarvestus:

See varasuhe annab abikaasadele suurema varalise iseseisvuse, säilitades majanduslikult nõrgemale abikaasale siiski selged tagatised. Mõlemad abikaasad on enda poolt omandatava vara ainuomanikud ning saavad teha sellega ka üksi tehinguid. Tehingud perekonna ühise eluasemega nõuavad ka teise abikaasa nõusolekut, sõltumata sellest, kummale eluase kuulub.

Tasaarvestamisele ei kuulu:

·         Enne abiellumist abikaasa omandis olnud vara

·         Abielu kestel tasuta käsutuse (kingid, pärand) teel omandatud vara

·         Abikaasale tervisekahjustuse ja kehavigastuse tekitamisest tulenevad ning riikliku ja kohustusliku pensionikindlustuse alusel kuuluvad õigused

·         Vara, mis on omandatud tasaarvestamisele mittekuuluva vara arvel.

Lõppkokkuvõttes lahutuse korral jagatakse abielu kestel omandatu abikaasade vahel võrdselt. 

Näiteks: mehel oli abielludes 25 000 eurot ja naisel 20 000 eurot. Lahutamise ajaks oli mehel vara 15 000 euro võrra ja naisel 10 000 euro võrra rohkem. Seega oli mehe vara juurdekasv 5000 euro võrra suurem kui naisel, kel on nüüd õigus nõuda mehelt poolt varade juurdekasvu vahest ehk 2500 eurot. Sel moel suureneb mõlema abikaasa vara ühepalju.

Mida ise pooldaksite ?

Maitsev & lihtne teha!

Ammu küsiti minult erinevaid retsepte. Panen siis ühe kirja, mida kodus tihti teen. Valmistamine võtab vähe aega ning lõpptulemus on maitsev! Kogus sõltub sellest, kui paljudele teha tahad.  Kolmele- neljale inimesele: 

Salat:

·         Kirsstomateid (8-10 tk)

·         Pikk kurk

·         Väike purk päikesekuivatatud tomateid

·         Sinihallitusjuust

·         Mesclum fresh salads (võib ükskõik mis kapsast või salatit)

Kaste:

·         1 supilusikas vedelat mett

·         3 supilusikat oliivõli

·         Sidrun

·         Pipar

Salati jaoks haki kirsstomatid, kurk, päikesekuivatatud tomatid, sinihallitusjuust ja lisa need salatile juurde. Kõik kastme osad enne ära segada ja valada salatile peale.

Salati juurde haki kana- või broilerifilee(400g)  kuubikuteks ja prae karri, pipra või ükskõik mis muu maitseainega. 

Ongi valmis. Head isu! :)

Kodulooma võtmine

Mul on kodus alati olnud loomad, üldjuhul kassid – koerad. Vanemad on mul koerainimesed, seega nendega rohkem kokku puutunud. Ise tahaks oma perekonda ka kodulooma võtta. Kui ma mõtlen kassi või koera peale, siis pigem koer. Samas viimasel ajal olen nii palju lahedaid kasse näinud, et see oleks ka huvitav valik.

Kindlasti, ükskõik mis koduloom võtta, tuleb hoolikalt mõelda oma raha- ja ajaressurssidele. Majas elades pole vahet, kas suur või väike koer. Korterisse kindlasti suurt koera ei võtaks.

Isiklik lemmik on West Highland White terjer. Armas, väike ja kompaktne koer. Küllaltki tugeva tervisega, va.  tõule iseloomulikud probleemid. Westie’d on head kaaslased ja mängusõbrad lastele. Minu jaoks on neil üks miinus – küllaltki rikkalik karvkate. Koera valikul on minu jaoks eriti tähtis, et ta ei tekitaks liialt mustust, ajades palju karva. Mõne koeraga on võimatu koos elada, kui iga sabaliputamise peale lendleb hulk karvu. 

Teine lemmik on Jack Russell terjer. Ei teagi, mis mind terjerite poole tõmbab? Russell on väga aktiivne ja ülienergiline ning tahab palju liikumist. Samuti koostööaldis ja kergesti koolitatav. Ilmselt miinuseks rahulikumale inimesele ongi ülim aktiivsus. Samas meeldib jällegi lühike karv, mida on lihtne hooldada ja et antud tõug on küllaltki terve.

Üldjuhul leian, et koduloom võiks olla ikkagi igas perekonnas, kes vähegi ise tahab ja seda võimaldada saab. Koerad on nii head stressimaandajad ja seltsilised, kes alati sind koju ootavad. Vastu tahavad saada nii vähe – sinu hoolt, armastust ja mängu. Eriti kui on peres lapsed, võiks olla ka loom. Ise näen, kuidas 2 – aastane tüdruk hoolitseb oma armsa kassi eest iga päev nii suure hoolega. Usun, et kodulooma võtmine annab palju kohustusi, kuid rõõm kaalub selle üle.  

Lapsendamine

Tükk aega olen mõelnud sellest kirjutada, aga pole leidnud sobivat aega. Mõtlesin kirjutada lapsendamisest, sest kunagi tundus see teema nii võõras. Üha enam lastega kokku puutudes ja nendel teemadel arikleid lugedes, mõtlen ma aina rohkem, kui üllas tegu see tegelikult on.

Normaalne on muidugi see, kui kaks tervet noort inimest saavad bioloogilise lapse. Miks mitte saada, kui see võimalus on. Samas täitsa tore idee on näiteks kolmas laps lapsendada.  Ma olen täiesti seda meelt, et lastekodust adopteeritud laps pakub võrdselt rõõmu bioloogiliste lastega, eriti kui kasvatada teda põnnist peale. Kindlasti on adopteerimine suurepärane võimalus just neile, kes lapsi ei saa. Võimalusi on tegelikult veel- näiteks nagu surrogaatemandus, IVF (kehaväline viljastamine). Ma arvan, et ise valiks nendest kolmest variandist kõige ennem adopteerimise ning lapse lapsendaks kindlasti Eestist. Arvan, et kui üldse seda teed minna, siis pigem toetada eesti lapsi.

TV3 uudistes oli just üks päev väike filmilõik, kus siis kaks vanemat rääkisid, et see protsess on tegelikult nii pikk ja mõned võivad oodata aastaid.  Siiski lapsendatakse Eestis päris palju lapsi aastate lõikes. 2004.  aastal oli viimase kümne aasta rekord – 165 last,  2012.  aastal 87 last.  

Ma arvan, et enim kardatakse adopteerimise juures just seda, et ehk laps tõrjub su täiskasvanueas eemale ja ei pea sind ikkagi päris vanemateks. Usun, et kardetakse rohkem kui asi väärt on. Ma olen nii paljude perekondade kohta lugenud, kes räägivad vastupidist. Lapsed on tänulikud sulle kui vanemale, et oled neid armastusega kasvatanud. Ise olen arvamusel, et  lapse vanemad on siiski need, kes ta üles kasvatavad, mitte need kes ilmale on toonud.

Tõde bioloogiliste vanemate kohta? Ma arvan iga laps peaks teadma tõde. Kui kasvatada last, olles enne kõike aus ja armastav, siis usun et ei teki ka probleeme. Pole ime, kui mõned vanemad on suures hirmus varjanud lapse mineviku  tema eest ning kui tõde siis puberteedieas välja tuleb, ollakse ahastuses ning ei osata lapse emotsioone kuidagi vastu võtta.

Halvad geenid ? Ma ei teagi, miks sellepärast üldse muretsetakse. Äkki isa on joodik ja ema on narkomaan, et siis kohe on laps samade mõjutustega? Ei usu. Kindlasti võib olla palju pärilike tegureid, aga last kasvatad sa ikka oma väärtuste ja tõekspidamist järgi. Eeskuju ja kasvatus tuleb sinult endalt!

Igatahes adopteerimine tundub minu jaoks küll üks tore mõte! Nagu ka varasemalt mainitud, siis lapsendamissoov ei tohiks tulla haletsusest või kurbusest. Vaid ikka sellest, et endal on suur soov üks uus inimene üles kasvatada.

Kas sa ise oled pigem adopteerimise poolt või vastu?

Valimised 2013!

Käes on jälle aeg, kus poliitikud leiavad natukene rohkem aega, et rahvale meeldida– mis muud kui kohalike omavalitsuste voligkogu valimised! Ma ei tea, kas asi on minus või varasemalt olen ma niivõrd noor olnud, et pole süvenenud. Mainin ka kohe ära, et pole ühegi erakonna tulihingeline fänn. Tõesti pean tõdema, et sellel aastal valimistele eelnev aeg on olnud väga piinlik. Mõned näited:

1.      Kampaaniad, kus ennast nähtavaks tehes ei jää muud üle kui teisi mustata. Vähe on kuulda ja näha sisulist poolt, rohkem ikka sellist võimuvõitlust.

2.       Reformierakonna Tallinna linnapeakandidaat Valdo Randpere ummikus (mida polnud) ootajatele kohvi, saiakesi ja küpsiseid pakkumas. Teisisõnu siis küpsise eest häält nurumas.

3.       Eerik-Niiles Kross organiseeris Savisaare korruptsioonist teatava plakati Tallinna Televisiooni stuudio akna taha, kus käis otsesaade Edgari endaga.

4.       TV3 uudised vahendasid uudisklippi, kus Valdo Randpere käis ukselt uksele oma visiitkaarti jagamas. Mõni üksik avas ka ukse.

5.       Edgar Savisaar avaldas muusikapala „Kaunis maa”, kus ta isiklikult laulab meie kaunist kodumaast.

6.       Eerik-Niiles Kross omakorda avaldab jutuklipi „Vali muutus”, kus ta räägib oma valgest kutsikast (kes samuti videos), kellest saab siis Tallinna tuleviku koer.

7.       Keskerakonnal ei jää siin juures muud üle kui ennast kiita ja ühtlasi ka rõhutada tohutut Tallinna arengut. Samuti ei jõua ta kääre käest ära panna, sest vaja avada ehitusjärgus jäähalli.

Ja need „põnevad” rahastamise „skandaalid” pole ausalt ammu juba mingi uudis. Ja no tõesti, kas on neid naiivitare, kes arvavad, et ainult Keskerakond sahkerdab?

Tegelikult on kogu palagani taustal ka täiesti normaalseid poliitikuid ja aktiivseid inimesi, keda võiks rohkem märgata. Seega kindlasti on iga inimese kohus minna 20. oktoobril valima! Ja tõsiselt tahaks inimestele südamele panna, et ärge lähtuge valides üldisest mulast, vaid mõelge natukene kaugemale. Ärge olge kinni stampides või selles, mida olete koguaeg harjunud mõtlema. Mõelge sellele, millises ühiskonnas te enne kõike ise elada tahate ja siis leidke seoseid vastava poliitikaga. See on tegelikult masendav kuulata, kuidas inimesed näevad asju nii primitiivselt . Sotsiaaldemokraadid= rikas annab raha vaesele. Reformierakond= igaüks rügab enda eest. Keskerakond = Savisaar venelaste toetaja. IRL = Eerik-Niiles Kross. 

Mesinädalad Korful 10.09-17.09.13 (2. osa)

Reede- Selle päeva valisime päevitamiseks. Selge see, et soojalt maalt ei saa valge nahaga tagasi tulla, seega pühendasime reede ja laupäeva ainult puhkamiseks! Ilmad on Korful endiselt soojad, kuigi siin peaks juba talv olema. Sellel armsal pisikesel saarekesel toimib päikesevärk natukene teistmoodi. Hommikust kuni pärastlõunani on jahedam (ca 25 kraadi) ja kolme ajal on päike kõige tugevam ning soojakraade kuni 30. See meid muidugi ei mõjuta ja reedel olime rannas juba enne 10.00. Rannas on meil alati kaasas kaardid ja snorgeldamiseks vajalikud asjad.  Kolme ajal läks üsna pilviseks ning korjasime oma kodinad kokku ja tegime väikse matka eeslinna. Külastasime pagaripoodi, mis on kreeklaste seas üsna popp. Tegelikult on see popp just hommikuti ning sattusime sinna just sel ajal, kui pagarimees oma poodi kinni hakkas panema. Mõtlesime,e t maitseme, mis head kraami siis pakutakse. Ostsime kaks pirukat, mis olid vähe erilisema nimega ning nägid hoopis teistsugused välja. Saia oli pirukas minimaalselt ning peamiselt koosnes see õuna-kaneelikreemist vms. Ühesõnaga nad teevad oma saiakesi hoopis teistmoodi kui seda tehakse Eestis. Tegime siis väikse pikniku mere ääres ning kuna päev oli puhkamisest nii väsitav, siis läksime puhkasime hotellis veel veidi. Pärast seda käisime ujumas. Me oleme praktiliselt kõik võimalikud vabad hetked vees püüdnud olla. Vesi on siin mõnusalt soolane ja kannab hästi. Snorgeldada on ka kihvt, sest taimi on igasuguseid ning kalad käivad samuti tervitamas. Õhtul käisime söömas. Läksime seekord poole 8 restorani ja kõik kohad olid tühjad. Tundsime end veidralt. Õnneks läks ca tunnike mööda ning inimesed juba vaikselt kogunesid. Siiski oli rahvast vähem kui tavaliselt. Sõime siis nii nagu igal õhtul salatit ja võtsime juurde mingit liha, mille juurde tavaliselt tuuakse ka mõned friikartulid. Seekord mõtlesime, et proovime ka miskit magusat. Tellisime mõlemad omale head paremat ja no tõesti, need magustoidud olid tohutult suured. Viimased ampsud olid tõeline pingutus!

Laupäev – Laupäev ei erinenud väga reedest. Ehk vaid selle poolest, et taevas polnud seekord ühtegi pilve ning rannas sai oldud ligi 7 tundi – selle reisi rekord! Ujusime, fun’isime, snorgeldasime ja tundsime elust rõõmu. Päike võttis väga hästi, sest õhtuks olid juba toredad randid näha. Seega need kaks päevituspäeva läksid asja ette! Õhtul siis järjekordselt einestasime restoranis.  Arved lähevad minu meelest iga korraga ainult väiksemaks. Nagu ennist ka mainitud, siis peamiselt söövad kreeklased õhtuti salatit ja see on küllaltki odav (hind jääb 6-7 euro vahele) ja eks alati võetakse ka miskit juurde. Õhtusöögi arved on meil jäänud keskmiselt 20€ kanti ja mõnel õhtul isegi alla. Toidukvaliteet ja teenindus on hinda kindlasti väärt. Nähakse klientide nimel nii palju vaeva. Meie vaieldamatult lemmikuks kohaks on hetkel Teodoki’se perekonna restoran. Restoran kuulub siis ühele perekonnale, kus ema kirjutab tsekke välja, isa hoiab silma peal ning lapsed/sugulased teevad tööd. Kõik on tohutult abivalmis ning toetavad teineteist. Võiks arvata, et isa on kõrge perepea, kes käsutab ja näitab näpuga, kuid tegelikkuses aitab ta igal sammul perekonna abisatamisele kaasa – korjab mustad nõud, võtab tellimusi ning enne kõike on positiivne ja elurõõmus. Terve perekond on nii usinalt aktiivsed ja sebimine käib pidevalt. Igale kliendile leitakse koht ning ilmselt see perekond ongi restorani põhiliseks tõmbenumbriks, sest absoluutselt igal õhtul täitub see söögikoht alati esimesena inimestega. Kindlasti ei saa väita, et kreeklased on laisad ja ootavad, et kõik teised neid aitaks. See on liiga üheülbaliselt üldistav. Üks asi, mis mind häirib ning mida ma juba mitmes kohas tähele panen on suitsetavad naised. Neid on nii rõvedalt palju ning nad suitsetavad kõik siseruumides. Restoranis süües oli meie ümber neli lauda, kus kõigis suitsetas üks naine. Täiesti tülgastav. Ma absoluutselt ei saa aru, kuidas naised ei mõista, et nad on eemaletõukavad. Aga eks see ole iga ühe enda asi. Selles suhtes olen ma küll tohutult rahul sellega, et Eestis siseruumides suitsetamine ära keelati. 

 

Pühapäev – Albaania. Pühapäeval sai käidud Albaaniaga tutvumas. Hommikul oli varakult äratus ning hotellist startisime juba kell 8.00. Korful on kõik nii lähedal, et sadamasse sõit võttis aega vaid 10-15 minutit. Siis ootasime seal kohaliku giidi ning lõpuks kui praamile saime, olime kõik juba stardivalmis. Aga kus sa sellega. Praam pidi väljuma 09.00. Siis öeldi, et selge, ootame natukene veel ja stardime 9.10. Lõpuks saime siis teele asuda kell 10. Kellaaegadest nii väga kinni vist ei peeta. Sõit oli mõnus ja lühike. Korfult Albaaniasse on kõigest 20 km linnulennult. Meie sihtkoht oli Saranda, mis on küllaltki väike linn ning seal elab ca 30 000 elaniku. Albaania puhul räägitakse inimeste arvust alati ligikaudu, sest seal pole võimalik erilist statistikat teha. Saranda on ühtlasi ka turistide hulgas kõige populaarsem paik, samuti käib seal palju noorpaare pulmareisil puhkamas. Albaania on ajalooliselt küllaltki sarnane Eestiga, sest mõlemad riigid taasiseseisvusid samal ajal. Saranda, mis pidi olema nii imeline ja arenenud võrreldes muu Albaaniaga, oli läbi meie silmade ikka tohutu sara. Praktiliselt üle ühe maja oli valmis ehitamata ning tee äärtes oli palju prügi. Parematel aegadel alustasid kõik ehitusega ning plaaniti suurejoonelist turismimagnetit, kuid praktiliselt kõik jäi pooleli, sest raha lihtsalt lõppes. Uskumatu on mõelda, et Eesti on nii palju arenenud selle ajaga.  Kohalikud neti- ja nutiajastust ei tea vist miskit. Tegelikult pole midagi imestada, sest riigi eesotsas pole just kõige asjalikum seltskond. Albaanias pidi paljudel perekondadel oma erakond olema – kokku ligi 70 erakonda. Albaania maffia, mida filmides näeme, pole samuti müüt. Riigis on eraldi linnad, kuhu riigivõim ei ulatu  ning politseil asja ei ole. Veel mainiks ära, et Albaanias on keskmine riigitöötaja palk 200 eurot kuus kätte, millest tuleb siis tasuda kogu elamiseks vajalik. Muideks, albaanlased on tohutult uhked ema Teresa üle, kes on just nende riigist pärit.

Meie siis suundusime Sarandast edasi Unesco kaitse all olevasse Butrinti. Loodus on seal iseenesest väga ilus ning rikkumata ning silm puhkab. Külastasime arheoloogia-alal olevad rooma amfiteatrit, bütsantsi basiilikat, rooma templit ja muud.  Bussist välja astudes ja alale sisenedes jooksid ümber minu 3 väikest tänavalast, kes kõik müüsid igasugu käevõrusid. Albaanias üldse oli väga palju näha räpaseid lapsi, kes nurusid igalt poolt süüa. Kurb vaatepilt, niisiis minagi ostsin neilt mõned kulinad.  Vaatamisväärsused olid super-lahedad ning kindlasti on vajalik need teed läbi käia giidiga, kes räägib palju huvitavat juurde. Jäime väga rahule.

Sarandasse tagasitulles oli meil vaba aega ning mõtlesime, et nüüd lähme shoppama ja ostame palju kohaliku kraami. Jama oli aga selles, et pühapäevasel päeval olid osad poed kinni ning just siis kui meie seal olime, oli siesta. Seega polnudki väga linnas midagi teha. Jalutasime mööda promenaadi ja külastasime mõnda üksikut poodi.  

Albaania plussiks kindlasti on see, et elu on seal väga odav ning palju on looduskauneid kohti. Samuti on kohalikud väga sõbralikud ja abivalmid, eriti Sarandas nendega kokku puutudes. Võibolla tõelist Albaaniat me ei näinudki, sest Saranda oli kohalike jaoks kõvasti ettearenenud piirkond.