Kiitused suurepärasele mehele!

Vahel ma mõtlen, et kust küll üks naine nii hea mehe sai? Aga eks heal naisel peabki hea mees olema!

Ta on ikka uskumatult tubli. Ei suuda vahepeal ära imestada. Lihtsalt kõik mis ta ette võtab, teeb ta ära ilma suurema jututa. Vahel ma näen kui palju ta endale eesmärgistab ja ükskõik kui raske ka poleks, saab ta lõpuks oma asjad ikka tehtud. Milline mees on viie aasta jooksul käinud sõjaväes, astunud kõrgkooli, kooli kõrvalt tööl käinud, elujärge parandanud, vanemate kodust välja kolinud, norra keele algkursused lõpetanud, kõige kõrvalt trennis käinud, kihlunud, naise võtnud, kõrgkooli edukalt lõpetanud, paremale ametikohale saanud, isaks saamas, maja ehitust planeerides ning kahel töökohal käies veel nii muuseas A- kategooria load saanud? Ise alles 25! Olles samasugune nagu kõik teised, lihtsalt tahe midagi teha on suur. Kõige juures suudab ta jääda rahulikuks, lõbusaks, heas mõttes irooniliseks ja olla tema ise. Mulle pakub alati kõvasti nalja, kui keegi tuleb mulle rääkima, et oi ta on nii tasakaalukas ja rahulik, ei ärritu kunagi ning teda on kindlasti jube lihtne veenda. Tegelikult on temas nii palju, mis pealtvaadates välja ei paista. Täpselt vähi tähtkujule omane, teda tunnevad ainult need, kelle ta on lasknud endale ligi. Minule jäi ta kunagi silma just maitseka sarkastilisuse ja irooniaga. Inimene, kes suudab ärritudes jääda mõistuse juurde, sealjuures ei jäta ta midagi ütlemata. Ta on täpselt selline inimene, kes võib väga ilusti öelda sulle väga halvasti. See mulle meeldibki, sest erinevalt temast olen ma tema vastand. Ta on arukas ning teadlik paljust, temaga on hea argumenteerida ning temas on sisu. Ta on hooliv ja armas oma lähedaste vastu, aga mitte kunagi selline imal mees, kes kasutab mingeid tobedaid „armsaid” väljendeid, mis tegelikult paljudele naistele vist ka peale läheks. Õnneks mitte mulle. Ta oskab naise panna tundma naisena ning suudab märgata pisiasju. Ta aktsepteerib mind täpselt sellisena nagu ma olen. Kohe üheksa aasta jooksul ei ole mul siiani saanud temast villand.

Minu meelest muutub ta iga aastaga aina paremaks!

Kõik saavad ilmselt niigi aru, kellest ma räägin. Aga ma tean, et talle ei meeldiks kui ma postituse temast kirjutaksin, seega ma nime jätsin välja J

Ma armastan Sind! ♥

Õunakook

Mõtlesin üle pika aja õunakooki teha ja mitte mingit tervisliku, vaid ikka sellist nagu vanasti tehti. Käin usinasti trennis, vahepeal peab ennast premeerima ka :) Kuigi seda kooki sööme me ilmselt nüüd mitu päeva, aga väga hea tuli!

Tainas:

• Neli muna
• 2 tassi jahu
• veerand tassi suhkrut 
• 400 ml kohvikoor
• 1/2 tl küpsetuspulber
• 1/2 tl vanillisuhkur
• 200 g margariin

Veel:

• 4 suurt õuna
• kaneel

Segad kõik taignasse minevad asjad kokku. Hakid õunad, vajutad taigna sisse, lisad kaneeli. Ahjus 220 c, 20 minutit.

Seenekaste oma seentest

Sel aastal on kõva seeneuputus. Mul vanemad sattusid korjates nii hoogu, et saime neilt ligi 2 kilo seeni, mis olid juba läbi praetud. Tegin lõpuks traditsioonilist seenekastet. Kogused viiele.

Seenekaste:

1. 5 dl seeni
2. 5 dl piima
3. 100 g merevaiku
4. 2 väikest sibulat
5. 3 spl jahu
6. soola

Prae seened sibulaga. Lisa jahu ja kuumuta veel korra läbi, võta tulelt. Lisa piim, kuumuta keemiseni pidevalt segades. Lõpus lisa merevaik, sega seni kuni ära sulab. Lisa vahepeal maitse järgi soola. Ongi valmis :)

Kartulipuder:

1. 1 kg kartulit
2. 1 tass piima
3. 2 spl taluvõid
4. soola

Keeda kartulid pehmeks, nõruta. Lisa või ja lase seista. Tambi pudrunuiaga ja lisa piim ning maitse järgi sool.

Rasedana kursustele

Olen juba ammu mõelnud, et tahaks raamatupidamisega natukene tutvust teha. Kasulikud teadmised, mida omandada ja ära kasutada oma tegemistes. Samuti saaks tulevikus ehk ka ise raamatupidamisteenust pakkuda. Kuna ma väga ei orienteeru selles, vaid baasmõistetes kui sedagi, siis tekkis mõte raamatupidamise algõppe kursused võtta. Mõtlesin, et kuna praegu on veel kolm kuud vaba aega, siis plaan ongi kursustega alustada oktoobri alguses. Kogu algõpe kestab 60 akadeemilist tundi, mis hakkavad toimuma teisipäeviti ja neljapäeviti. Üks kord kestab neli tundi õhtusel ajal, seega kursus peaks lõppema juba novembri lõpus. Nii jääks veel kuu aega enne lapse saamist puhkust nautida. Programm on jaotatud teoreetiliseks ja praktiliseks osaks ning iseseisvaks tööks. Samuti tundub õpe üsna intensiivne. Ehk jäävad teadmised nii paremini külge ka. Kindlasti kui huvitama hakkab, siis tahaks seda poolt edasi täiendada ning võtta ka täiendõppe koolitus juurde. Eks näis.

Kui kellelgi on veel taolised mõtted peas olnud, kuid pole kuskilt alustanud, siis anna endast märku. Toredam oleks kellegiga koos need kursused läbida! :)  Koolituse hind on super mõistlik ning tasub end kindlasti ära ning uued teadmised ei jookse kunagi mööda külge alla!

Apelsinimaitseline kana

Nägin TV3's mõni aeg tagasi kui toitumisnõustaja Erik Orgu süüa tegi. Mõtlesin, et proovin järele ja täitsa hea tuli. Jagan teiega ka, sest toidu valmistamine ise läheb imekiirelt ja lihtsalt. Ma tegin söögi kaheks päevaks (4-le):

Vaja:

1. 900 g kanafilee
2. 400 ml kohvikoor
3. 1 apelsin
4. sool, pipar

Puhasta filee, lõika sobivad tükid, prae läbi soola ja pipraga. Pigista kanale peale 1 suur apelsin ning lisa kohvikoor. Sega, võta tulelt ning hoia kaane all mõni minut.

Kõrvale tegin riisi ja kurgisalatit (kurk, söögiäädikas, näputäis soola ja suhkrut, till)

Head isu!

Elu minu sees

Tegelikult on siiani imelik mõelda, et keegi reaalselt elab mu sees. Keegi väike inimene, kellel on oma süda, kopsud, pea, käed-jalad, oma nägu. Ja ta elab hoopis oma elu. 95% päevast pidi küll beebi magama, aga ma ikka vahepeal äratan ta üles ja räägin temaga juttu. Tegelikult tunnetab ta minu häält juba algusest peale, aga reaalselt kuulma hakkas ca kuu tagasi. Ma tavaliselt räägin nii kõva häälega ja palju, et vahel ma mõtlen, ega ma ei kurna teda sellega. Aga tundub, et ta on harjunud. Tavaliselt me suhtleme hommikuti ja õhtuti, vahel annab lõunal ka endast märku. Lasen talle tihti samu laule läbi kõhu, eks siis ole näha kas see talle sündides ka meeldib. Igasugused uuringud on näidanud, et laps oskab reageerida nüüd puudutustele ning tema pulss kiireneb erinevatele helidele ja ta liigutab end muusika rütmis. Muidu peaks beebs olema ca 35 cm pikk ja kaaluma 900 grammi ligi, aga need on sellised keskmised mõõdud. 

Kunagi mõtlesin koguaeg, et tahaksin juba nii väga teada, mis tunne on, kui keegi minu sees liigutab. Kui reaalselt vaatad oma kõhtu ja keegi teine seal sees end pöörab. Hakkasin liigutusi aktiivsemalt tundma 19. nädalal, kuigi varem oli ka märke, aga arvasin, et ajan millegi muuga segamini. Nüüd praktiliselt iga nädalaga näen, kuidas kõht aina suuremaks läheb ja tunnen reaalselt kuidas nahk ja organid mu sees venivad. Iseenesest see midagi toredat pole, sest tihti on see valus. Samas iga nädalaga tunnen ja näen lapse liigutusi aina tugevamalt ja tahaks juba näha seda hetke kui reaalselt tema jala- või käejälge oma kõhul näen. Tunne ise on naljakas, vahel kui ta omaette kõvasti rapsib, siis ma lihtsalt naeran. Sest tegelikult on see ikka nii veider, et inimese sees on teine inimene. Nüüd on muidugi eriti tore see, et ta reageerib mu puudutusele nagu ka all videos näha. Ei tea küll paljud reaalselt aru saavad, aga üsna raske on õigeid momente videole saada. Vast aimu saab ikka.

Just mõtlesin, et eriti naljakas oleks suvel lõpurase olla. Lähed bikiinides oma kõhuga randa ja kõht elab võõrale silmale nähtavalt hoopis oma elu. 

Uskumatu, et juba järgmisel nädalal algab raseduse viimane trimester ning pole enam kaua jäänud, et meid varsti kahe asemel kolm on.

Kuhu aeg kaob, mis edasi saab?

Uskumatu kuidas aeg lendab! Vahel ei suuda lihtsalt uskuda. Mul on tunne, et mida aasta edasi, seda kiiremini see läheb. Mäletan, et lapsena tundus suvi nii pikk ja igasugused lastelaagrid, mis kestsid tegelikult nädal, tundusid kuu pikkustena. Nüüd vaatad ühte aastat ja jõuad vaid mõelda, wow, suvi algab ja jõulud juba läbi. See paneb aina rohkem mõtlema, et tuleb iga võimaliku hetke nautida ja hästi ära kasutada. Ei ole mõtet lükata oma tegemisi edasi lootuses, et äkki läheb ajaga elu veel paremaks ja veel lihtsamaks. Elada tuleb hetkes.

Õnneks ma olen leidnud enda kõrvale inimese, kes mõtleb minuga sarnaselt. Või õigemini kohe-kohe üheksa aasta jooksul oleme kokku kasvanud ja selle aja jooksul oleme hakanud mõtlema ühes suunas. Juba põhikoolis olles arutasime Erikuga, millised on laias laastus meie tulevikuplaanid ja kas ning kui kardinaalselt need teineteisest erinevad. Oleme mõlemad sellised, kes mõtlevad 1-2 sammu ette ja juba siis sai kõik võimalikud olukorrad, mis elus ette võiksid tulla, läbi mõeldud. Ala, et mis saaks, kui ma peaksin 17- aastaselt lapseootele jääma või kui koolidega ei peaks mingil imelikul kombel kõik plaanipäraselt minema jne. Ma ei tea miks, aga ma olen alati olnud selline, kes mõtleb igast eluetapist kõige hullema versiooni välja ning lepin sellega juba eos ning siis kui kunagi midagi sellist juhtuma peakski, ei kukuks ma shokist kõrgelt pilvedest alla reaalsusesse. Hea hiljutine näide oli ka pulmadega. Täpselt tüüpolukord, kus kujutasin endale ette, et kui pulmadega peaks kõik nihu minema (äikesetorm, välitelk on vihmast läbi vettinud, inimesed rahulolematud, vale tort..), siis olgu kasvõi nii, aga isegi siis ei laseks oma meeleolu alla.  Nüüd põhipointi juurde tagasi tulles, siis ma leian, et kõige õigem on käituda oma sisetunde järgi ning kui see ütleb, et mõte on hea, siis järgi seda. Tuleb ennast lihtsalt rohkem usaldada. Eelmise aasta veebruari kuus võtsime Erikuga vastu otsuse, et nüüd oleme valmis koos pere looma. Kiired arvutused ja exceli tabelid ning kõik tundus õige, kuigi elasime siis veel 35 m² korteris ja mina käisin veel kõrgkoolis. Aga siis oli  juba kõik minu jaoks  absoluutselt läbi mõeldud, alustades hetkeolukorrast, lõpetades lapse sünni tähtkujuga. Üldjuhul tunnen, et elu paneb ka ise paika, mis ja millal tulema peab. Laps otsustas ka alles aasta hiljem tulla.

Samas ma tunnen, et kui on mingid sihid, unistused, mõtted, siis ei ole mõtet ajal raisku minna. Meil on Erikuga olnud kindel plaan kunagi oma majas elada, kas siis varem või hiljem. Nüüd mõtleme, et milleks oodata 10 aastat, lootuses, et äkki toimub mingisugune metsik rikastumine lotovõidu näol. Tõenäosus et see juhtub on ehk 0,5% kui sedagi ning kümne aasta pärast ei tahaks kahetseda tuulde loobitud aega, mis kulus ainult mingile ootusele ja tühistele tegemistele. Ei ole hea end teistega võrrelda, aga imetlusväärne on vaadata Eriku eakaaslasi, kellel on meiega sarnased plaanid. Erinevalt meist, peavad nad alustama oma teekonda maa ostmisest pangalaenuga. Aga ikka on visadust edasi minna. Samas hingab mul kuklas alati oma isa suhtumine, kes on mitmeid maju ehitanud, et see ei ole midagi nii utoopilist, kui alguses tundub.  Lõppude lõpuks otsustame ikkagi Erikuga ise, mis on meie võimalused ja soov, aga hea on näha ja kuulda positiivseid mõtteid kõrvalt. Kindlasti ei tasu mõelda, et oh see ongi nii lihtne, kui raha on ja mine vaid panka ning võta laenu. Ei ole need asjad päris nii. Raha pole kunagi liiga palju. On olnud ka kuu lõppe, kus pangakontol vaatab vastu 65 senti, aga midagi pole sellepärast tegemata jäänud. Ütlen ausalt, et see ei ole edu võti. Võti on hoopis oskuses suhelda ning leida alternatiive, julgus küsida ja rääkida oma ideedest perekonnaga. Alati ei ole enda mõtted kõige õigemad ning ausalt oma mõtteid teistega jagades, on võimalik jõuda hea lõpplahenduseni.

Lõpuks võtsime nüüd Erikuga vastu otsuse, et kui kuskilt ei alusta, siis ei saagi midagi tehtud. Nii alustame ka lõppude lõpuks oma maja projekti loomisega. Palju on, millele mõelda ja kolm erinevat eskiisi on juba paberile visandatud. Oma maja loomisel tahan arvestada absoluutselt kõigega, ka feng shui ja hea tubade asetusega. Õnneks tegelevad nii Erik kui ka mu vend majade projektijuhtimisega ning ainuüksi oma peres on nii palju näiteid  erinevatest majadest, mida omavahel mix’ida. Hea on näha teiste tehtud vigu, et ise selle võrra paremini teha. Samuti ka näha häid lahendusi, mida enda kodus kasutada. Hea on olla pere „pesamuna” ja kõigilt teistelt õppida.  Aga nagu öeldud, siis kõik on veel alguses. 

Ära raiska oma elu, vaid tegutse! Samuti ei tasu pead norgu lasta, kui asjad ei õnnestu. Ju siis polnud õige seda teedpidi minna. Ja millega minul on raske kohaneda, on riskimine. Aga selge on see, et kes ei riski see shampust ei joo :) Olen õnnelik, et minu kõrval on tasakaaluks Erik, kes vahepeal toob mu ideede lennust maa peale tagasi, kuid samas on alati valmis leidma kompromisse, et üheskoos edasi minna.