Muljeid Viimsi spast

Otsustasime siis ühe mõnusa nädalavahetuse Viimsi spas veeta. Ilm soosis seda ikka väga, sest mis saakski parem olla, kui vihmase ilmaga basseini, -sauna, - ja protseduurimõnusid nautida. Ütleme nii, et kui ise elad Tallinnas, siis natukene naljakas on Tallinna ümbruses spasse minna küll. Aga ikkagi väga mõnus! Viimsi spa suurimaks miinuseks on ilmselt see, et see on tehtud väga peresõbralikuks spaks ning tohutult palju on lapsi, eriti veekeskuses. Nüüd küll ehitati juurde spa 18+, aga meil see hinnas polnud. Ausalt öeldes väga ei mõelnudki sellele alguses, sest mõtlesin et kui väga need lapsed ikka häirida saavad.  Samas saunaosas oli kõik mõnus ja rahulik, nii et enamuse ajast veetsimegi saunas ja tavalises ujulas ujudes. Tuba oli meil superior ning samuti väga mõnus ja avar ning hotelli vaiksemas pooles. Protseduuridest oli meil 45 minutit kalateraapiat kahele ning kaks 60-minutilist Tai massaaži. Enda omast ma loobusin ning andsin pool massaažist Erikule, nii et laupäeval sai suur massaažisõber 1,5 h mudimist. Jäi väga rahule! Kalateraapia oli ka nii mõnus! Teist korda käinud ja väga meeldib.

Suureks plussiks spa juures on veel see, et kogu kompleksis on palju erinevaid võimalusi – erinevaid söögikohti ja kino. Reede õhtul käisime pubis Black Rose! Superlahe koht – toidud, interjöör, teenindus ja üldse kõik oli 5+. Hotelli juurde tagasi tulles miinuseks oli minu arvates hommikusöögilaud. Minu meelest väga niru valik, kui teiste spadega võrrelda ning kõik oli natukene korrapäratu. Õhtusöök oli samuti alla igasugust arvestust, nagu koolisööklas sööks. Võibolla oleme liiga kriitilised, aga samas kui oled maksnud, siis ootaks midagi enamat. Lõppkokkuvõttes oli väga lõõgastav ja mõnus, kui ise ei pea midagi tegema, käid vaid hommikumantlis ringi ja valid, mida vaid teha tahad. Kui ilma lasteta plaanite spad külastada, siis vaadake kindlasti et hinnas oleks spa 18+ pool ning lõuna- ja õhtusööke ei soovita hotellist võtta, vaid süüa mujal.

82 % beebiootusest täitunud!

Nädal nädala järel, täna 33 nädalat täis! Tähtajani siis 7 nädalat jäänud. Sisimas ootavad vist kõik, et ikka varem sünniks, aga eks näis J Enesetunne on hea, olemine isegi kergemaks läinud. Lenna liigutab viimasel ajal aktiivsemalt, ilmselt tunneb end hästi. Vahepeal olen jõudnud käia kolmel perekooli loengul, ühel neist Erikuga. Tõsiselt hea meel, et end ikka ära broneerisin. Absoluutselt kõigist on kasu olnud. Ämmaemandad, kes loenguid läbi viivad, on eranditult toredad ja räägivad igasugustest nippidest, mida võiks ära kasutada. Samuti on kõikidel loengutel nalja saanud nii et naeran pisarais. Kui enne mõtlesin, et kuidas ma selle lapse ikka ilmale toon, siis nüüd on küll kõik hirmud kadunud.  Absoluutselt kõikides loengutes räägitakse ristivastupidist sellele, mis suust suhu juttudes kuulnud olen. Aga eks tavaliselt teistega rääkides jäävadki kõige enam kõrvu need kõige hullemad versioonid ja jutt kuidas ikka kõik nii jube ja kohutav on. Ütleme nii, et Eestis on tõesti superhead tingimused sünnitamiseks. Nii palju erinevaid võimalusi ja rasedatele on nii palju lubatud. Ise kavatsen ka selle päeva enda jaoks mõnusaks teha! Erikuga käisime koos tugiisiku loengul, kus oli palju tulevasi emasid-isasid koos. See oli ka igavesti lõbus üritus. Kõigepealt pakkus kõvasti nalja, kuidas üks mees iga ämmaemanda kirjelduse peale mingeid nägusid tegi. Alguses mõtlesin, et huvitav kuidas nii erinev läbilõige meestest seal hakkama saab, aga said super hästi. Tõesti lõbus oli, eriti kui mehed pidid oma käpuli olevate naiste tagumike ja reisi masseerima. Mõni leidis, et küll see tugiisikuks olemine on üks tore asi küll. Kindlasti soovitan teistel ka nendest loengutest osa võta (igas haiglas pakutakse neid), eriti neil, kellel on sünnituse ees suur hirm. Tegelikult pole see midagi hullu, kui suudad mõelda sellele, mis su sees tegelikult toimub J Aga eks saan varsti praktiseerida, siis näis kuidas läheb..

Järgmisel nädalal on veel ämmaemanda visiit ja ülejärgmisel lähmegi juba dr. Šoisi juurde! Kaalusin end ja olen hoopis eelmise visiidiga võrreldes alla võtnud. Ei teagi kas see on nüüd hea või halb, sest ideaalis peaks iga nädal paarsada grammi juurde võtma. Hetkel siis kilosid kogunenud 8,5. Pooled asjadest on haiglakoti jaoks juba kokku pandud, viimased asjad lisab jooksvalt.. ja ega vist väga muud polegi jäänud teha – hambaarst, juuksur, autoga seonduv. Jääb vaid paar nädalat veel puhata ja oodata :)

Lähme Erikuga homme terveks nädalavahetuseks Viimsi Spasse puhkama. Erikul tööl pingeline olnud ja mõtlesin talle üllatuseks mõnusa puhkuse teha, seni kuni veel kahekesi oleme. Ei tahtnud Tallinnast väga kaugele ka sõita, sest ega kunagi ei tea, millal laps nüüd tulla otsustab. Nii et viimased puhkused ja asjaajamised ning olemegi juba kolmekesi :)

Saime fotograafilt pildid!

Pildid tegi: Marika Talpas - Taltsepp

www.marikafoto.ee

Laps saab nimeks ..

Nimi on meil ammu lapsele olemas, tegelikult juba siis kui veel lapse sugu ei teadnud. Oleme õnneks selles ühel meelel, et ajame ühe nime poliitkat ning miskit keerulist panna ei tahaks (Xcynthya’d jms jäid välja). Kõigepealt mõtlesime, et kuna poiss tundub tulevat tõenäolisemalt, siis mulle meeldisid väga nimed Oskar ja Robert. Erikule ei sobinud kumbki. Mulle meeldivad nimed, mis on selged ja ei tekita liialt küsimusi ja mulle väga meeldib O täht. Kuna perekonnanimi on Vesiloik, siis oleks minu arvates nii hästi sobinud näiteks Oskar Vesiloik. Aga nimesid tegelikult palju, nii et Oskari jätsin varuvariandiks. Eriku lemmik täht on vist A, nii et tema nimevalik „must be” oli Artur ja teine oli Romet. Vahepeale jäid igasugused Armin, Armand jms. Lõpuks ta otsustas, et kui poeg tuleb, siis on kindlalt Artur. Minu jaoks see nimi lemmik just polnud, aga leppisime kokku, et tal on 7 kuud aega mind nõusse rääkida ja kui ära räägib, siis jääb Artur. No ja läks vist aega paar nädalat ja selge oli, et poiss tuleb Artur. Ma olen selline, kes vaatab nimede tähendusi ka ja Artur oli positiivse tähendusega, nii et pikemat juttu polnudki. Samuti pole minu jaoks oluline nii väga üle tähtsustada seda teemat. Nimed ei saa lõppude lõpuks kõigile meeldida, aga fakt on see, et nendega harjutakse nii või teisiti ära.

No aga siis tuli välja, et hoopis tuleb tüdruk! Alustasime jälle nullist.  Igasuguseid lemmikuid oli, minul olid Nora, Kirke, Teele. Erikul oli üks ja ainus Anete. Siinkohal ma järeleandmisi ei tahtnud teha ja Anete langes välja. Nora ja Kirke ei sobinud, sest Eriku töökaaslase tütred on sama nimega. Ma küll ei saa aru, mis vahet sel on ? Aga no ju siis ei saa ikka sama nime panna. Teele kadus ka arutelu keskel kuhugile ära.  No ja lõpuks siis MINA pakkusin välja nime Lenna. Erik küll koguaeg räägib, et tema tuli selle nime peale, aga ei tasu uskuda. Tegelikult nimi tuli nii, et käisin lapsehoidjana oma põnniga võimlemistundides, kus tal tekkis sõbranna Lenna, kes oli ka hästi ilus ja armas tüdruk. Kui tüdruku ema riidles temaga või kiitis, siis nimi kõlas alati hästi. Niisiis pakkusin Erikule nime välja ja talle ka meeldis. Meeldib see, et ei tea peale kahe Lenna ühtegi teist, kuigi Erik just mingi aeg luges, et nimi on kuskil topide listis juba, loodetavasti ei muutu see nii populaarseks, et lapse tutvuskonnas kunagi veel 10 Lennat on . Nimi ise tähendab lõviliku vaprust ja tugevust. Meeldib, et nimi on lühike ja lihtne ning sarnane minu nimega ja sobib ka perekonnanimega.  Samas tüdruku puhul pole väga vahet, sest kui ta kunagi abielluma peaks, muutub see suure tõenäosusega nii kui nii. Nii meie pliks nimeks Lenna saigi. Perekond, lähedased ja me ise räägime ammu juba temast kui Lennast. 

Vahelduseks videosid esimesele ultraheliuuringule minemisest

Leidsin eile vahvad videod Eriku telefonist. Mul ikka nii hea meel, et 9 -aastaga olen Eriku pildi- ja videosõbralikuks muutnud! Muidu poleks midagi endast tulevikus meenutada. Videod siis sellest, kui 12. nädalal (17.06.14) käisime esimesel, kõige olulisemal ultraheliuuringul. Seal, kus lõpptulemusena hirmutati meid ühe näitajaga ära. See oli esimene põhjalik ultraheli, kus me koos käisime ja beebit reaalselt nägime. 

Ei tea kui hästi kuulda on, sest just sellel hetkel kui arst ütles, et suure tõenäosusega on poiss tulemas, hakati haiglas puurima.. Aga tore meenutada, kuidas selle teadmisega koju läksime ja poisi nimele mõtlema hakkasime :)

23.05.14 ei näinud veel üldse rase välja.

Jätkuvalt kasvame

Oktoobri lõpp paistab! Me pole Erikuga sel kuul oma kodus elanudki, vist ainult 2 päeva. Oktoobri esimese nädala olime minu vanemate kodus Kiilis, sest nad käisid Küprosel puhkamas ning väikse atsi eest pidi hoolitsema.  Järgmised kaks nädalat selle pühapäevani oleme olnud Tabasalus ja siin loomaaeda valvanud. Lõpuks on kauaoodatud pühapäev kohe käes ja saab oma koju tagasi! Positiivne on muidugi see, et oktoober on kiirelt läinud.

Vipsu

 Palmer

Maurus

 Tripsu

Rasedusest. 32. rasedusnädal hakkas jooksma, enesetunne on väikeste mööndustega väga hea. Tegelikult on kõik nädalad ikka väga hästi kulgenud, küll kulgevad edasi ka. Eile käisin ämmaemanda vastuvõtul, kus läks väga hästi. Sain lõpuks oma proovide tulemused teada, kõik oli supertimm. Veresuhkur oli ideaalne – 4,4 (viimane kord oli 5,2), nii et mingisuguseid lisateste tegema ei pea. Kõik muud näitajad olid ka korras. Hemoglobiin oli madalam kui võiks, 108, nii et saan rauatablette hakata sööma. Sellest ka siis üksikutel päevadel halb enesetunne. Endiselt olen aktiivne ja käin kaks korda nädalas vesiaeroobikas ning oktoobris palju jalutamas käinud. Kodust ära olles sööme tihti väljas ning ühel hommikul kaalule astudes teadsin, et sealt midagi väga toredat vastu vaadata ei saa. Siis sain aga shoki ja ei suutnud oma silmi uskuda, et 11,7 kilo oli lisandnud. Ideaalis võiks ju sellise kaaluga lõpetada. Mõtlesin, et tore küll, nüüd saab rohkem kodus olles jälle toitumist jälgida, jube tüütu. Harjusin juba mõttega ära ning meie detsembribeebide grupis sai ka lohutust, sest päris palju on rasedaid, kes on praeguseks rohkem juurde võtnud. Hakkasin juba siis vaikselt leppima oma suure kaalunumbriga, aga ei andnud ikka rahu ja järgmisel hommikul kaalusin end uuesti ja tore-tore, kaalu juures ikkagi 9,5 kilo.  Õnneks veel alla 10 kilo!  Nii palju on neid, kes ütlevad, et issand mis sa muretsed, et 2 kilo siia sinna ja keha varubki täpselt nii palju kui vaja on, eriti kui liigud ja vaatad mida sööd. Samas eks enne vist aru ei saagi kui ise rase oled ja kaalunumber aina tõuseb ja tahaks ikkagi et hiljem ei peaks vaevlema oma lisakilodega või sünnitama suurt last. Aga see selleks. Lapsest veel nii palju, et tunneb end kõhus mõnusalt ja on end õigetpidi keeranud. Loodetavasti siis jääb ka nii.

Enne lapse sündi mõtlesin juba ammu, et tahaks erinevate asjadega tegeleda – raamatuid lugeda, käsitööd teha, teatris/kinos/väljas käia ja muidugi kõik ette valmistada, et ei oleks viimastel kuudel mingisugust ülemäärast rabelemist. November on kohe käes ja listile võib linnukesed taha tõmmata. Vahepeal lugesin läbi „Viiskümmend halli varjundit” triloogia. Selline naistekas, väga meeldis! Soovitan teistele ka. Pigem neile vast mitte, kellele seksuaalne alatoon vastu on. Siis sai vahepeal tekk ja sall valmis heegeldatud. Kolmapäeval käisime Erikuga Jan Uuspõllu monolavastust „Brüsseli kapsas” vaatamas, lõbus oli. Ma üldse igasuguste monoetenduste fänn! Kinos ja väljas käimised on tihedama graafikuga kui eelnev.  Panin veel end Pelgulinnas kirja erinevatele perekooli loengutele. Alguses mõtlesin, et võtan 2-3, aga lõpuks sai ikkagi kuue eest makstud. Esmaspäevast hakkab pihta, täitsa põnev on! Aga eks midagi mööda külge maha ei jookse. Kõige rohkem ootan muidugi neid, kuhu saame Erikuga koos minna. Kõik asjad, va apteegiasjad, on olemas, nii et enam palju polegi teha jäänud. Viimased asjad ostetud, siis teen postituse ka, kui palju ning mille peale raha kulus beebi tuleku ettevalmistuseks. Novembrikuuga peakski kõigega ühele poole saama. Tahaks veel ära käia hambaarsti juures, millest Haigekassa vist kompenseerib 28 eurot. 20. november on veel visiit dr. Šoisi juurde, mida ka väga ootame! Esmaspäevast hakkab dekreet ka, mis minu jaoks tegelikult midagi ei muuda, aga dekreedirahad peaksin novembri alguses kätte saama!

On olnud tegus oktoober ja ega jõulud ka enam kaugel pole!

31+1 pallike

Natuke käsitööd beebile

Sain oma tekikese lõpuks valmis, vähemalt heegeldatud osa. Mõtlen veel, kas teen midagi edasi või ei. Ilmselt hakkab see olema vankris pealistekina, võibolla õmblen sellele teisele poole riidest osa. Igatahes mõte oli juba ammu, et ise ka miskit lapsele teha. Viimati kudusin ja heegeldasin 6-7 aastat tagasi 9. klassis, seega ei mäletanud ma sellest suurt midagi. Õnneks tänapäeval saab appi võtta youtube ja kasutasingi kolme video selleks:

Teki põhiosa:

Teki ääred: 

Lill: 

Materjali kohapealt ostsin Prismast 4 suurt lõngakera, kõige paksemad. Varras oli mõõdus 10,5, mis oli ka kõige paksem.  Lõngad läksid maksma 28 eurot, varras oli vist 2 eurot. Nii et ega see heeledamine nii odav polegi, aga selle eest mõnus ajaviide.Välja kukkus täitsa mõnus. Ei suuda ainult otsustada, kas õmmelda see lill sinna külge või mitte. Püüan seda hästi hoida, aga eks ole näha kaua ta ilusana püsib.