Käisime neljapäeval kesklinna lastehaiglas neuroloogi juures. Juba see minek oli paras huumor, sest parkla on seal väike ja mina siis suure Land Roveriga pidin hakkama külgboksi tegema. Ära ei saanud ka minna, sest see oli ainuke koht ja niigi võtsin selle ühelt autolt julmalt ära, aga see oli ka puhtalt tema enda viga, et ta seal nii kaua passis. Proovisin ühel korral, teisel korral, kolmandal korral ja lõpuks hakkas imelik, võtsin end kokku, sõitsin üle äärekivide ning sain ilusti auto täpselt oma kohale. Kiirustasin siis Lennaga haiglasse, sest meie aeg oli kohe kätte jõudmas, ise veel mõtlesin, et kuidas kurat ma selle auto küll sealt hiljem kätte peaksin saama. Ootasime arsti kabineti taga ja kaks poissi käisid kordamööda Lennat sebimas. Lenna oli mul süles ja hea et nad päris mu varvaste peal ei seisnud, vaatasid ja näppisid tüdruku sokke. Poiss-sõbrad üle vaadatud, saime lõpuks sisse. Neuroloog küsib, et kuidas Lennal läheb, mis ta teha oskab. Ohh, ma siis uhkusega rääkisin, et jaaa, minu tütreke oskab mõlemale poole pöörata, ümber oma telje liikuda ning juba roomata. Panime siis Lenna mähkimislauale, et arstile ka näidata tema imelisi oskusi. Aga siis proovisime ühtepidi ja teistpidi, toppisime mänguasjad paremale ja vasakule. Lenna lihtsalt lamas ja vaatas, et on ikka rumalad, itsitas seal omaette. Ma siis pidin rääkima, et eieiii, ta oskab küll. Neuroloog kontrollis siis, kuidas ta liigub, lõpuks panime ta ise kõhuli ja ta haaras asju ühe käega. Arst tegi siis kohe järelduse, et jajaa, eelistab ühte poolt, sest sirutas paremat kätt kaks korda ette, vasakut mitte kordagi. Noo okei, ma siis mõtlesin, et mis seal ikka. Lõpuks kui Lenna tuuri täis läks, keeras kahel korral üle ühe poole ja neuroloog ütles, et selge, kirjutab meile taastusravi välja. Neuroloog muidu kiitis Lennat ja ütles, et ta on arengus isegi ees ning peaks jälgima, et kui ta mõne kuu pärast liiga ruttu jalgadele tahab tõusta, et siis ei tasuks lasta. Eks siis ole näha. Kodus peaksin kindlasti jälgima, et Lenna teist poolt ka kasutaks. Tulime sealt lõpuks suure kisaga ära, sest suhkrutükikesele sobis ainult kõhuli olla, kuid paraku nii on teda raske riidesse panna. Parkimissaaga sai ka lahenduse, sest kuna Erik oli parasjagu linnas, siis tuli ja sõitis ta sealt välja. Sealt kus ma neli korda proovisin ja ta ühe korraga välja keeras. Tundub, et mul pole silmamõõtu.
Kodus siis rääkisin Erikule, et jura jaa, nüüd vaja kuskil neljandas kohas käima hakata. Panime Lenna põrandale maha, roomas ilusti kahe käega tõmmates, haaras asju seekord vasaku käega ning pööras end mõlemale poole. Meie üllatuseks, keeras ta end eile õhtul kolm korda ka kõhult seljale, kuid ükski kord ei õnnestunud seda näha. Täna jälle, aga teolt tabada ei õnnestunud. Nii otsustasimegi, et kuhugile taastusravisse me temaga ei lähe, sest mõlemad poole funktsioneerivad ühtemoodi hästi!
Lennoška käis täna vanaema juures ja kui keegi mõtleb, miks tal müts toas olles peas on, siis sellepärast, et ta oma kõrvu pöörates ja maas lamades lonti ei paneks.
