Saturday, March 21, 2015

Palju külaskäike sel nädavahetusel!

See nädalavahetus algas jälle nii tegusalt! Reedel käisin juuksuris, seekord siis suure kiiruga sai Salon+ aeg pandud, muidu olen Laagri ilusalongis käinud. Aga eks kiirustades saabki kõige kiiremini rahast lahti. Koos palsamiga läks arve 67 eurot! Ja mainiks ära, et triibutasin ainult väljakasvanud juuksejuuri! Tulemus sama nagu ikka, ainult, et maksta sai kahekordset hinda. Eks nüüd olen siis jälle targem. Reede õhtul käisime Lennaga sõpradel külas. Nii tore oli üle pika aja näha, kuid ega pikalt olla ei saanudki, sest õhtustel aegadel lapsega külas käia pole juba eos mõistlik. Pärast kella kuute hakkab Lenna vaikselt ööuneks valmistuma ning väsib kiiremini ja teeb ainult 30-40 minutilisi uinakuid, seega tegemist on pidevalt. Aga vähemalt sai natukene juttu räägitud ja Erikul saunas käidud.
Laupäeval käisime minu õepoja kuuendal sünnipäeval. Seal oli palju lapsi ja lärmi, kuid õnneks kohale jõudes magas Lenna veel mõnikümmend minutit autos ning selle võrra pidas kauem sünnipäeva vastu. Sai palju uut emotsiooni. Lenna jätsime sünnipäeval minu emale ja isale ning läksime ise kinno. Kuna Kiilis kõik teineteisele nii lähedal elavad, siis nemad said põnni vankrisse lükata ja koju jalutada temaga. Tundus, et see 3-tunnine hoid läks üsna hästi. Eks Lennaga on tegemist ikka, sest nagu beebid ikka, tüdineb ka tema kaua ühes asendis passimisest ja siis vaja talle jälle uut meelelahutust pakkuda. Aga üldiselt on ta väga tubli laps. Arutasime just Erikuga, et meie jaoks tundub ta juba nii suur ja asjalik nagu päris laps juba. Ja meil on temaga nii lihtsaks läinud, sest teame millal ta mida tahab. Kinos käisime muidu vaatamas "1944". Täitsa hea film oli ja tekitas emotsiooni ning pani mõtlema. Mulle tundus, et eestlaste kohta väga hästi välja kukkunud. Samas midagi väga erilist ka nagu polnud. On ka paremaid filme.
Kuidas üldse Lennaga külas käia on? Üldiselt näeb see välja nii, et kodus üritame enne minekut tal pikemalt magada lasta, söödame kõhu täis, räägime tiba juttu ning siis turvahällis autosse. Autos jääb ta uuesti magama ning kõige lihtsam on kui külla jõudes magab veel mõnikümmend minut autos, kuid tihti ärkab ta ca 10-15 minuti pärast üles. Tavaliselt enne seda jõuame teisi tervitada ja kogu pagasi maha laadida - vankri rattad, kookon, Lenna kott, kaamera, minu käekott jms. Lapsega külas käies on auto tavaliselt asju paksult täis, sest eks vanker võtab oma ruumi. Õnneks on Erikul suurem auto ja vähe mugavam sellega majandada. Mõtlen juba huviga, kuidas kahe väikse lapsega liigelda oleks!? Siis tavaliselt laseme Lennal turvahällis seni tiksuda kuni ta ära tüdineb, nii kohaneb ta kõige paremini uue ümbrusega, sest sealt hea turvaline vaikselt jälgida. Kuigi tavaliselt vaatab talle kohe 10 nägu vastu. Lõpuks veedab Lenna aega minu või Eriku süles ning kui siiber saab ja kiire jorr hakkab tulema, on tavaliselt aeg süüa. Sööb oma piima 10 minutiga ära ning siis on veel aega veits ringi vaadata ja eks 1-1,5h on ta juba täitsa läbi ning aeg mähkida ja vankrisse magama lükata. Hea on, kui magab 1,5-2 h, aga võib ka juhtuda 30-40 minutit ning siis hakkab kõik otsast peale. Külaskäiguks on kõige parem ajavahemik 12-18, sest siis on suur tõenäosus, et ta teeb ühe pikema une ning ise saab vabamalt võtta. Sama kehtib ka siis, kui külla kutsume. Õnneks üldiselt valdav enamus, kes lastega kokku puutunud on, saavad hästi aru, millal oleks mõistlik minema hakata. Aga on ka neid, kes nii hästi aru ei saa. Seetõttu ka käime parema meelega ise külas kui külla kutsume. Ehk kui oma majja elama saab, on lihtsam. Korteris on aga tüütu, kui lähen külaliste kõrvalt teise tuppa üleväsinud last rahustama.












Wednesday, March 18, 2015

Miks me Lenna rotaviiruse vaktsiinikuuri pooleli jätame?

Mina olen see ema, kellel otseselt vaktsiinide vastu midagi pole, kuid kõik mis tundub üleliigne, jätan kavast välja. Üleliigse all pean silmas, et nende haiguste vastu, mida on võimalik läbi põdeda, ma vaktsineerima ei hakka. Olin rasedana juba otsustanud, et komplekssüstid lasen ära teha ning rota viiruse vaktsiinist loobun. Olles ise esimest korda ema ja kõik tundus natukene roheline, lasin end arstil ümber rääkida ja kiirelt sai see esimene rota sisse manustatud. Perearst veel rääkis, et kõrvalmõjud on tavaliselt minimaalsed, võivad tekkida gaasid ja kõht võib korrast ära olla. Aga saingi esimese õppetunni kohe kätte. Veelkord sain veenduda selles, et käi oma südame järgi ning kui see ütleb sulle, et miski on vale, siis usalda oma sisetunnet. Lennal oli pärast vaktsiini saamist esimesed kaks päeva üsna tavalised, kuid siis hakkas järjest hullemaks minema. Tekkisid tugevad gaasivalud ja kõht mulises tohutult kõvasti ning oli korrast ära. Leenu oksendas toitu välja, nii palju kui välja ajada sai, sest endise 150 ml asemel sõi ta nüüd 50 ml üks toidukord ja seda ka suure nutuga. Tundsin end nii halvasti, et oma lapsele seda mürki sisse lasin toppida. Põhimõtteliselt põdes ta vaktsiiniga mini-rota versiooni läbi, ainult et ilma palaviku ja vedelikukaotuseta. Mõte sellest, et ma peaks kahel võimalikul korral uuesti oma last nii tundma panema, tundus väga vale. Seega otsustasime Erikuga, et ei jätka selle juraga. Rota vaktsiini mõjusid uuritakse siiani ning ei leia, et minu laps peaks olema mingisugune katsejänes. Igatahes meie Lennale see vaktsiin ei sobinud  ja seetõttu jääb ta teisest kahest vaktsiinist ka ilma. 

Ainult pildistaks oma Lennat!

Sunday, March 15, 2015

Külalised ja muud juttu

Pühapäeval käisid sõbrannad Lennat vaatamas ning nüüd on vist küll enamus külas ära käinud. Leenu sai omale kõvasti mähkmeid ja riideid. Ei mäletagi, millal ise viimati mähkmeid ostsime, jaanuaris vist. Hommikul sai Lenna väikse spa, sulistas esimest korda koos partidega ja hiljem läksime jalutama. Ilmad on nii kevadiseks ja mõnusaks läinud ning suvi polegi enam kaugel. Ei jõua ära oodata! Rannahooajaks on Lenna juba asjalik ning mida aeg edasi, seda rohkem saab temaga erinevates kohtades käima hakata.
Kahe nädala pärast läheb Erik kolmeks päevaks Šveitsi ning olengi kolme kuu jooksul esimest korda Lennaga nii pikalt kahekesi. Ei mõista siiani üksikemasid. Mul on tunne, et ma vist ei saaks hakkama, kui kedagi aitamas poleks. Lenna magab meil endiselt öösiti kookonis ja akna all, sest ainult nii magab ta 21-06 järjest. Meie muidugi järjest magada ei saa, vaid ikka 4-5 korda saab talle öösel lutti topitud ja kiigutatud. Voodis ärkaks iga 45 minuti tagant üles. Aga lootus on, et ta nüüd varsti selgitab välja, et need asjad mis ta näo ees koguaeg ringi vehivad ongi tema enda käed! Siis võtaks ette kõva ümberharjutamise, et ta ikkagi oma uned voodis ära magaks. Praegu pärast pinnapealset und virutab omale näppudega silma ja ärkab selle peale üles. Meie voodis saaks ta ka magatud, kui vahepeal käsi kinni hoida, aga me ise ei taha. Muidu magaks ta oma voodis ka, kui me ta kinni mähiks, aga see tundub mu jaoks 3-kuuse lapse puhul nii vale, et magagu parem kookonis edasi.
Just ükspäev rääkisin Erikule, kuidas ma rasedana mõtlesin, et beebit erinevate asjadega harjutama hakkan. Peamine jutt oli, et laps peab kõik oma uned enda voodis magama. Ei osanud arvata ka, et beebi võib end ise niimoodi üles ajada. Nii on paljude teiste asjadega ka. Aina enam ma mõtlen, et ma ei peaks oma asjades nii kinni olema, vaid võtma vabalt. Peaasi, et laps oma une saab täis magatud ja ennast miski ei häiriks. Lõpuks kasvavad nad kõik suureks. Olen siin kuulnud lugusid, kuidas mõni vanem kärutab öösel 4 tundi mööda tänavaid, et laps saaks ööund magatud ning enda tutvuskonnas on inimesi, kes käivadki öösel autoga sõitmas, et laps unele jääks  ning alles siis toovad ta tuppa magama. Nii et ma võin vist kokkuvõttes õnnelik olla, et mu laps kookonis 9 h järjest magab. Ootan juba huviga, millal mu sõbrad/sõbrannad lapsevanemateks saavad. Isegi kui oled tohutult palju lastega kokku puutunud, siis oma laps on hoopis midagi muud. Kui meile Erikuga enne lapse sündi kõik mainisid, et "varuge kannatust" "palju kannatust" "küll ta lõpuks suureks kasvab" ja "teil tuleb palju unetuid öid", siis endamisi mõtlesime, et nohh mis seal ikka, magada saab vähem ja rohkem on tegemist. Nüüd alles saame aru, millest kõik lapsevanemad meie ümber rääkisid. Õnneks oleme Erikuga jõudnud mõlemad sinna faasi, kus naudime lapsega olemist ja oskame temast rõõmu tunda. Tegelikult on see pisike armas olevus ikka nii kallis! Aga kui keegi minult küsib, kuidas elu lapsega on, siis ma püüan alati võimalikult objektiivselt vastata ja mitte ülemäära seebijuttu ajada nagu paljud seda teevad. Jah, on küll väsitav, ajaplaneerimine käibki lapse ümber, tihe väljaskäimine on mitmeteks kuudeks unustatud, sõpru/tuttavaid nägime viimati jaanuaris jne. Aga, mis kõige tähtsam - Lenna on seda väärt! :) Lõppude lõpuks on imikuiga eluga võrreldes nii lühike aeg. 

Thursday, March 12, 2015

Lenna, Erik & lollused

See on nii tore, kui Erik õhtuti koju tuleb ja lapsega tegeleb. Lenna on nii armsaks muutunud, et nunnutaks teda siis ka kui Erik kodus, aga nii ei saakski neil olla oma aega. Ma kindlasti ei taha olla selline kanaema, et kellelegi oma last ei anna ja lõpuks kui Lenna suuremaks saab, ei julge ta kellegi teisega peale minu olla. Niigi me veedame 7 päeva nädalas aega koos ning üritan juba algusest peale võimalikult palju panustada sellesse, et ta teistega sotsialiseeruks. Vanaemasid ja vanaisasid tunneb juba suure rõõmuga ära ning kingib neile teadlikult naeratusi. Igatahes tänase päeva nali oli lilled. Ma ei teagi, miks isad alati lastega rohkem lollitavad kui emad. Kuigi ma ise olen ka suht selline, kes Lennaga naltsi viskab, aga Erikul tuleb see paremini välja. Usun, et Lennal saab tulevikus päris lõbus olema!
 

Saturday, March 7, 2015

Naistepäeva üllatusest & Lennast

Naistepäevast. Uskumatu, päevad lähevad nii ruttu! Pole nädal aega bloginud, nüüd siis võtsin endale aega. Tegelikult on mul nüüd terve ööpäev vaba. Nimelt Erik tegi mulle naistepäevaks kingituse. Ise oli neljapäeval nii põnevil ja tahtis selle kohe üle anda. Sain siis ümbriku ja mõtlesin, et kindlasti mingi kinkekaart. Aga vot ei olnudki, Erik saatis mu üheks ööks hoopis L’Ermitage hotelli puhkusele. Esialgu mõtlesin, et eriti veider ja kuidas see nüüd välja peaks nägema, et ma jätan Lenna ja Eriku ööseks koju. Mida enam ma sellele mõtlesin, seda toredam see mõte tundus. Nii ma nüüd tulingi täna kella viieks mini-puhkusele. Plaanin õhtupooliku veeta oma hobidega tegeledes. Avastasin, et pole oma päevikut eelmise aasta lõpust täitnud ning tahaks Lennast esimese kahe kuu video kokku panna. Kodus on see üsna võimatu, sest nii palju muud on teha. Kõige uskumatum tundub, et saan terve öö magada nii, et pool jalga koguaeg voodist väljas poleks. Tegelikult on supermõnus lihtsalt olla oma mõtetega. Alguses mõtlesin, et kindlasti võib üksi igav hakata, aga ei. Suured tänud kallile mehele, kes üldse ise sellise asja peale tuli J Lenna on väga hea laps ja praktiliselt magab terve öö, kuid ikkagi tean, et üksi temaga olemine on üsna väsitav. Igatsus põnni vastu on suur, tahaks teda juba musitada ja tema põski pigistada ning seebijuttu rääkida. Aga see jäägu homseks!



Lennast. Leenu muutub meil iga päevaga üha armsamaks. Vaikselt on minuni ka jõudnud see ahviarmastus on pisikese tüdruku vastu. Mõned päevad võivad olla väsitavad, kuid valdav enamus on nauditav. Ilmselt on jäänud paljudele arvamus, et jube raske on temaga. Tegelikult ei ole, ma arvan asi on pigem minus. Kui panna Lenna skaalale raske-keskmine-lihtne, siis ma arvan ta jääb keskmise ja lihtsa vahele. Ma olen küllaltki individualist ja mulle meeldib olla omaette. See väsitabki ilmselt kõige rohkem, et 24/7 peab olemas olema, aga sellega olen juba harjunud. Eks mida vanemaks ta saab, seda rohkem kõik paika loksub ning jääb ka aega oma asjadega tegelemiseks. Kui käisin oma kallist Rebecat hoidmas, siis päevad temaga olid lust ja lillepidu, aga eks vanus oli ka selline (1,5 aastat). Ei tohiks oodata, et aeg kiiremini läheks, aga natukene ootan ikka kuni enda tüdruk ka sama vanaks saaks! Kindlasti pole lapsesaamine mind ära hirmutanud ning soovime veel lapsi, kuid kõik omal ajal J 
Siis kui Lenna oma kõhu täis on söönud!
Jonnipunninägu.
Unedemaal.
Üks väike selfie emmega.
Mängumatti avastamas.

Lennast muidu nii palju, et käisime arsti juures ja pikkust on ta visanud kuni 59 cm ning kaalu poolest hoiab saledat joont ning kaalub 4920g. Tegelikult on ta kaalus vähe juurde võtnud, kuuga ainult 500+g. Tean, et osad meie detsembribeebid on palju rohkem kosunud, üle ühe kilo ja nii. Eks peame nüüd jälgima. Arst arvas, et kui tüdrukul tuju hea ja meel rõõmus, siis on vast kõik korras. Ja eks ta hakkab meil varakult ka lisatoitu püreede näol saama. Aprilli lõpus teemegi juba esimesed katsetused. Seni saab ta rinnapiima ja asendajat. Kuna tal oli üsna tugev toidu tagasiheide, siis pidime hakkama kasutama asendajana paksemat pulbrit. Nii, et kes mõtleb, et mida küll võiks tuua või kinkida, siis jumala eest ainuõige vastus on Aptamil AR piimapulber. Muidu oleme varsti pankrotis! Seda kulub tõesti palju! 

Minu vanaemale meie pere poistest üks pilt ka. Järgmine aasta on paras sinna üks roosa lisada!