Naistepäeva üllatusest & Lennast

Naistepäevast. Uskumatu, päevad lähevad nii ruttu! Pole nädal aega bloginud, nüüd siis võtsin endale aega. Tegelikult on mul nüüd terve ööpäev vaba. Nimelt Erik tegi mulle naistepäevaks kingituse. Ise oli neljapäeval nii põnevil ja tahtis selle kohe üle anda. Sain siis ümbriku ja mõtlesin, et kindlasti mingi kinkekaart. Aga vot ei olnudki, Erik saatis mu üheks ööks hoopis L’Ermitage hotelli puhkusele. Esialgu mõtlesin, et eriti veider ja kuidas see nüüd välja peaks nägema, et ma jätan Lenna ja Eriku ööseks koju. Mida enam ma sellele mõtlesin, seda toredam see mõte tundus. Nii ma nüüd tulingi täna kella viieks mini-puhkusele. Plaanin õhtupooliku veeta oma hobidega tegeledes. Avastasin, et pole oma päevikut eelmise aasta lõpust täitnud ning tahaks Lennast esimese kahe kuu video kokku panna. Kodus on see üsna võimatu, sest nii palju muud on teha. Kõige uskumatum tundub, et saan terve öö magada nii, et pool jalga koguaeg voodist väljas poleks. Tegelikult on supermõnus lihtsalt olla oma mõtetega. Alguses mõtlesin, et kindlasti võib üksi igav hakata, aga ei. Suured tänud kallile mehele, kes üldse ise sellise asja peale tuli J Lenna on väga hea laps ja praktiliselt magab terve öö, kuid ikkagi tean, et üksi temaga olemine on üsna väsitav. Igatsus põnni vastu on suur, tahaks teda juba musitada ja tema põski pigistada ning seebijuttu rääkida. Aga see jäägu homseks!

Lennast. Leenu muutub meil iga päevaga üha armsamaks. Vaikselt on minuni ka jõudnud see ahviarmastus on pisikese tüdruku vastu. Mõned päevad võivad olla väsitavad, kuid valdav enamus on nauditav. Ilmselt on jäänud paljudele arvamus, et jube raske on temaga. Tegelikult ei ole, ma arvan asi on pigem minus. Kui panna Lenna skaalale raske-keskmine-lihtne, siis ma arvan ta jääb keskmise ja lihtsa vahele. Ma olen küllaltki individualist ja mulle meeldib olla omaette. See väsitabki ilmselt kõige rohkem, et 24/7 peab olemas olema, aga sellega olen juba harjunud. Eks mida vanemaks ta saab, seda rohkem kõik paika loksub ning jääb ka aega oma asjadega tegelemiseks. Kui käisin oma kallist Rebecat hoidmas, siis päevad temaga olid lust ja lillepidu, aga eks vanus oli ka selline (1,5 aastat). Ei tohiks oodata, et aeg kiiremini läheks, aga natukene ootan ikka kuni enda tüdruk ka sama vanaks saaks! Kindlasti pole lapsesaamine mind ära hirmutanud ning soovime veel lapsi, kuid kõik omal ajal J 

Siis kui Lenna oma kõhu täis on söönud!

Jonnipunninägu.

Unedemaal.

Üks väike selfie emmega.

Mängumatti avastamas.

Lennast muidu nii palju, et käisime arsti juures ja pikkust on ta visanud kuni 59 cm ning kaalu poolest hoiab saledat joont ning kaalub 4920g. Tegelikult on ta kaalus vähe juurde võtnud, kuuga ainult 500+g. Tean, et osad meie detsembribeebid on palju rohkem kosunud, üle ühe kilo ja nii. Eks peame nüüd jälgima. Arst arvas, et kui tüdrukul tuju hea ja meel rõõmus, siis on vast kõik korras. Ja eks ta hakkab meil varakult ka lisatoitu püreede näol saama. Aprilli lõpus teemegi juba esimesed katsetused. Seni saab ta rinnapiima ja asendajat. Kuna tal oli üsna tugev toidu tagasiheide, siis pidime hakkama kasutama asendajana paksemat pulbrit. Nii, et kes mõtleb, et mida küll võiks tuua või kinkida, siis jumala eest ainuõige vastus on Aptamil AR piimapulber. Muidu oleme varsti pankrotis! Seda kulub tõesti palju! 

Minu vanaemale meie pere poistest üks pilt ka. Järgmine aasta on paras sinna üks roosa lisada!