Suur ehmatus!

Mõtlesin kirjutada, sest endal on elus kaks korda  väikeste lastega selline juhus olnud, kus on hädasti vaja teada, kuidas käituda. Just siis, kui nad tõmbavad endale midagi kurku, mis võib üsna tihti juhtuda.  Esimene kord juhtus see ühega mu venna lastest, kui ta oli alles kuue kuune ning tõmbas vist viinamarja omale kurku. Õnneks hoidsime emaga last koos ja kui mind see esimese hooga ära ehmatas, siis ema käitus väga rahulikult ja enesekindlalt ning pööras lapse ümber ja oligi mure lahendatud. Jumal tänatud, et mu elus esimene kord sellisel hetkel ema kõrval oli, sest ma poleks vist osanud nii väikse lapsega midagi teha, see oli ka ca 8 aastat tagasi.

Nüüd täna väikest manni hoides juhtus täpselt samamoodi. Laps sõi ilusti ära ja hakkas suure hooga jooma ning ilmselt tal oli veel „viimane amps” suus. Ma viisin parasjagu nõud kööki ja hakkasin pesema, kui kuulsin, et tüdruk köhib ja tõmbas endale ilmselt midagi kurku. Esimese asjana ma alati ütlen, et „võtame hästi rahulikult”, no juba kaugelt hakkan rääkima ja püüan last maha rahustada, ükskõik mis siis ka ei juhtuks. Ja siis kui ma ümber nurga tulin ja nägin, et ta tõmbas ikka kõvasti kurku, sest ta oli näost jumala punane ja ehmunud,  siis mu sisemine alarm lõi küll põlema. Esimese hooga koputasin seljale ja midagi ei aidanud. Ilmselt ta tunnetas, et ma olen natukene närvis ja sain ise ka aru, et käitun väga valesti. Manasin rahuliku näo ette ja püüdsin teda maha rahustada öeldes, et kõik on hästi ja püüdku köhida. Kui ma nägin, et see ka väga ei aita, siis ma võtsin endale 5 sekundit mõtlemist. 2,5 sekundit ma mõtlesin, kas ma helistan ruttu tema emale ja teise 2 sekundiga sain aru, et see olekse ajakulu. Tavaliselt igasugustes „kriisiolukordades” tundub aeg nii pikalt minevat. Alles jäi ilmselt 0,5 sekundit kui ütlesin talle ruttu, et tõstan ta nüüd tagurpidi, näoga allapoole. Kopsisin talle mitte just väga kõvasti selja peale, sest kuskil kuklas oli meeles, et lastele ei tohi nii tugevasti koputada kui täiskasvanutele. Ja õnneks sai probleem lahendatud, natuke veel köhis, aga oli juba näost oma tooni tagasi. Suure üllatusena võttis ta ise asja üsna rahulikult, panin ta toolile ja istus seal vaikselt ning jälgis iga mu liigutust.  Kui talle uuesti juua pakkusin, siis põrnitses tigedalt oma mahla ning keeldus. Pole ka ime. Aga endal oli küll šokk ja käed ning jalad värisesid. Pole sellises olukorras üksi varem olnud ning tegelikult ju vastutad väikse inimese elu ja tervise eest. Õnneks Rebeca on hea kuulaja ja siis ma ikka rääkisin talle, et alati tuleb hästi rahulikuks jääda ja püüda köhida ning seletasin talle ilusti ära, miks lapsed teistpidi keeratakse, kui midagi kurgus on. Kuulas mu ilusti ära ja otsustas, et nüüd on aeg klotse minna laduma.

Igatahes manni uneajal ma võtsin uuesti lahti kliinikumi lehelt  „väikelapse tervisehädad ja kuidas nendega toime tulla”. Tegelt see on ikka A&O, mida võiks teada. Isegi kui endal lapsi pole. Sa ei või kunagi teada, millal võid sattuda seltskonda, kus on väiksed lapsed ning selliseid olukordi võib elus ikka ette tulla.  Kõige olulisem ongi ise esmasest ehmatusest ja blokist lahti saada ning kainelt edasi mõelda.

Mis lämbumist puudutab, siis selle puhul ei soovitata juua anda, mis pidi muidu inimeste esmareaktsioon olema.

Vot selline lugu.

Minu imearmas kallis hoolealune!

Artist, keda ma jumaldan

Ma pole kunagi olnud ühegi bändi ega artisti tõeline fänn. Mäletan, et paljudel teistel olid kodus seinte peal plakatid ja igast muud nänni.

Nüüd aga kuskil kaks aastat olen ma vahet pidamata kuulanud erinevatest žanridest enim R&B, pop /soul’i. Vaieldamatult lemmik artist on Beyonce Giselle Knowles-Carter.  Mida rohkem ma kuulan tema loomingut ning jälgin tema esinemisi,  seda enam olen ma veendunud, et ta on üks andekamaid.  Ma pole siiani näinud kedagi teist, kes annaks täispika kontserti, sealjuures andes endast kõik mis tal on. See mida ta laval teeb on uskumatu – koreograafia ja hääl ning kõik muu sinna juurde. Ta naudib seda, et suudab pakkuda kvaliteetset meelelahutust.

Palju on üleshaibitud staare, kellele kirjutatakse mõned hitid ning nad laulavad need kuulsaks või kellel on taga lihtsalt superhea tiim. Beyonce kirjutab enamus oma laulud ise ning kogu tema olemus ja emotsioonid peegelduvad tema loomingus, sellepärast polegi imestada, miks tal üle maailma nii palju fänne on. Põhimõtteliselt tema looming on tema enda elust. Palju on ta lauludes armastust ning pühendumist oma lähedastele. Ta esinemistes on tugevus, hingestatus ja energia, täpselt selline nagu ta ise on. Eriti ehe ongi see, et ta on täpselt sama haavatav kui igaüks meist ning suutnud kogu edu ja tagasilöökide juures jääda iseendaks. Ta töötab oma fännidele täie pühendumisega.

Kindlasti on tema edu taga ka palju muud. Näiteks tema abielu ühe edukama ameerika räppari Jay-Z’iga, kellel on oma osa oma abikaasa tänasel tuntusel. Siiski Beyonce oli juba 1990’ndatel tuntud tüdrukute bändi Destiny’s Child esilaulja, seega ta alustas oma karjääri juba 9-10 aastaselt. Minu meelest kõige märkimisväärsem on see, et ta oma 22 eluaasta jooksul ei ole loorberitele puhkama jäänud, vaid teeb kõvasti tööd edasi – annab välja uusi albumeid ning korraldab tuure. Ta on ise ka öelnud, et tihti esinejad rahulduvadki sellega, mis on juba saavutatud ning ei püüdle paremuse poole, kuid tema seda teed pole valinud.

Temast võikski kirjutama jääda, sest ta tegeleb veel heategevusega ning on naiste õiguste eest üks suurimaid seisjaid. Samuti paneb oma videod, filmid, tuurid, plaadid ja kõik muu ise kokku.  Ühesõnaga suurepärane naine, kes jõuab palju ja on heaks eeskujuks.  

Ilmselt pärast nii pikka juttu, võin ma öelda, et ma olen väikestviisi fänn. Nii, et kui te sõbrad mõtlete, mida mulle sünnipäevaks kinkida, siis võite Beyonce albumitest alustada. Erik kinkis mulle eelmine aasta plaadi „4” ning ma ei liialada kui ütlen, et olen seda vähemalt mitukümmend korda algusest lõpuni kuulanud. 

Beyonce - I am world tour

Visuaalse albumi tutvustus

Lennujaamas

Arvutis on hunnik videosid, sest alati filmime kui kuskil käime. 

Leidsin video, kus polnud veel reisilgi, aga juba käisin Erikule kaameraga närvidele.

Saaks vaid aega tagasi keerata!

Suupiste

Jagan teiega ühte lihtsat varianti, mida pakkuda külalistele. Tavaliselt on see esimene asi, mis otsa saab ja enamjaolt maitseb kõigile.

Aastavahetusel tegin 8-le inimesele:

·         3 pk lavaši (olen võtnud seda lavaši, kus on 10 ruudukujulist tükki pakis)
·         2 pk riivjuustu (300g), võib tegelt rohkem olla
·         Persillade maitseaine
·         6-7  küüslaugu küünt
·         Oliivõli

Laota lavaš ahjuplaadile laiali, tavaliselt 9 ruutu mahub mul korraga plaadile. Segan eraldi kruusi sees õli ja küüslaugu. Ühe plaadi kohta läheb 1-2 küünt ja 4-5 spl oliivõli. Määri lavas seguga kokku. Pane maitse järgi Persillade’t ning kõige peale riivjuustu.

Ahjus hoia 220 kraadi juures 7 minutit.  (Mida paremini lavas kaetud on, seda vähem lavasiotsad „raisku lähevad”)

Head uut aastat!

Meie võtsime sel korral uut aastat vastu kodus koos sõpradega. Üleüldse on aastavahetused tavaliselt rahulikud olnud, vaatame aastalõpu saateid ning öösel lähme kuhugile ilutulestiku vaatama. Kuna elame kesklinnas, siis seekord sai käidud Vabaduse väljakul. Poleks uskunud, et nii palju inimesi sinna kohale läheb. Bussid, mis meist mööda sõitsid, olid paksult inimesi täis ning tänavad samuti. 

Ilutulestik oli muidu super, päris pikalt paugutati. Ja nii see uus aasta saigi vastu võetud!

Kingiloosi võitis ...

Nii nagu lubatud, siis lugejate vahel, kes ideid jagasid, läks loosi Sushi Cati 20- eurone kinkekaart ja CCPlaza kinopiletid. Saab uut aastat tervislikult ja lõbusalt alustada J

Loos oli igati aus & väike videotõestus ka sellest allpool. Erik tõmbas muidugi kõigepealt oma nime, aga oleks ilmselt natukene ebaaus olnud.

Loosi võitis aga LAURA LAUR! Palju õnne! J

Ja aitäh kõigile, kes osa võtsid! Tore, kui on tuttavaid ja sõpru, kes uusi ideid toetavad :)  Oli ka neid, kes ei tahtnud oma nime avaldada ja kirjutasid mulle postkasti. Alati on hea tagasisidet saada.

Uuel aastal uue hooga.

Mõnusat aasta lõppu & uue algust kõigile!

PS! Video kvaliteet pole just mis tipptasemel, aga küllap saab ikka aru!

Tagasivaade

2013 on olnud minu jaoks suurepärane aasta!  Aasta alguses sai isegi Erikuga selle aasta eesmärgid paberile kirja pandud. Nüüd tagasi vaadates oleme mõlemad need täitnud. Mõlemad tahtsime kooliga ainete poolest ühele poole saada ning võlgadest vabaneda ja nii on ka läinud. Saada kokku abiellumiseks vajaminev ressurss ning korraldada pulmapidu, millega mõlemad rahule jääksime. Mõned väiksemad sihid veel, kuid ei hakka väga detailselt kirjutama.

Üleüldse ma mõtlen, et elu tuleb elada nii, et igav ei hakkaks. Tuleb ikka aegajalt teha suuremaid otsuseid. Ma ei kujuta ette, kui ma peaksin elama järgmised kümme aastat ühtemoodi, nii et aastast aastasse käin tööl ja lihtsalt „elan”- hingan, magan, söön, käin tööl. Just Erikuga ka rääkisime, et iga aasta on midagi põnevat toimunud, millele tagasi vaadata. 2011. aastal lõpetasin ma keskkooli ja kolisime Erikuga kokku, andsin paberid ülikooli sisse. Erik samuti tegi suuremaid plaane ja läks päevaõppe asemel kaugõppesse ning asus kooli kõrvalt täiskohaga tööle. 2011 oli emotsioonirikas aasta. 2012. aastal toimus palju põnevat – kõige meeldejäävam oli kihlumine ning pulmade korraldamine. 2013. aasta on jälle olnud suurepärane, kooliga on kõik läinud plaanipäraselt (paremini veel), pulmade korraldamisega läks kõik väga hästi. Samuti kevadel otsustasime astuda sammu edasi, sest esimene etapp oli läbitud – vahetasime elukohta. Suvel abiellusime ning sel aastal sai ka reisil käidud. Ka saan tegeleda kooli kõrvalt sellega, mis mulle hästi sobib.  Võib ju tunduda, et kõik on nii lihtne, käi vaid tööl ja naudi elu. Kui mõlemad pooled käivad koolis ning peavad kooli- ja tööasju jagama kodu kõrvalt, siis nii lihtsalt need asjad ikkagi ei tule. Selleks, et hästi elada, tuleb ise tubli olla ja pingutada. Kiitused ka minu tublile mehele!

Tegelikult tagasi mõeldes leian ma küll, et ega ei saakski mõnusalt tagasi vaadata, kui poleks võtnud õigel ajal suuremaid ja väiksemaid riske. Mulle sobib, et oleme Erikuga samal lainel. Isegi kui alguses tunduvad mõned otsused riskantsed (vanemate kodust väljakolimine 19 - aastaselt, pulmapeo korraldamine, korteri vahetus, Eriku koolivahetus ning plaan asuda kaugõppesse jne), siis tuleb lihtsalt julgelt need väljakutsed vastu võtta.  Nii oluline on ikka leida enda kõrvale partner, kes sind su sihtides edasi utsitab ning ideid toetab. Sama hästi võiksime mõlemad elada veel oma vanemate kodudes kuni ülikooli lõpuni ning lihtsalt nautida sealseid hüvesid. Näiteks eramajas elamist, ruumi, sauna, tasuta sööki/elamist, taskuraha, tarbida piiramatult mida hing ihaldab. Mind see tegelikult ei köida, pigem see, et saan elada elu enda moodi. Palju on neid tuttavaid, kes käivad koolis ning sellega nende pingutused piirduvad.

Samuti leian, et alati võiks endale seada mingid eesmärgid, kas lähemad või kaugemad. Kavatseme 2014. aasta plaanid ka kirja panna, siis on aasta lõpus jälle hea vaadata, mis on õnnestunud, mis ebaõnnestunud. Ja kui nüüd rääkida horoskoopidest, mida ma aasta lõpus tavaliselt jälgin, siis minu mäletamist mööda pidi 2013 aasta vähkide jaoks väga edukas olema (me mõlemad Erikuga sõralised). Mine tea, ehk ikka midagi sealt vastab tõele J Loodetavasti tuleb uus aasta sama hea!

Ma loodan, et teie aasta on ka olnud mõnus ning järgmine on tulemas veel parem!

Ja kui nüüd see kuu kokku võtta, siis oleme olnud Erikuga usinad trennisellid. Muidugi ma panen ikka pildi sellest kuust, sest tegin Erikule detsembris kahe trenniga pähe (mina 14, Erik 12).

Mõnusat aastavahetust teile & homme loosin välja Sushi Cati kinkekaardi koos kinopiletitega! Olge muhedad!