Nädalavahetuse rõõmud!

Tore nädalavahetus on jälle selja taga. Oleme Erikuga endale eesmärgiks võtnud kiirelt lõputöö valmis saada. Mina alustasin oma lõputöö kirjutamisega juba märtsi esimesel nädalal. Kuna Erik peab ka oma töö valmis saama, siis otsustasime, et hakkame koos kirjutamas käima. Kodus pole seda ilmselgelt võimalik teha, sest siin on nii palju häirivaid asju.  Sellepärast käimegi Eriku töö juures (mis ühtlasi on mu venna firma) kirjutamas, seal tekib kohe selline töö tegemise tunne. Nii laupäeviti kui pühapäeviti oleme kirjutanud kuskil 10-18ni kaks nädalavahetust järjest. Tundub tüütu, aga vähemalt on efektiivne. Istume isegi eraldi ruumides, sest ma kipun muidu Erikut tüütama. Selle nädalavahetuse laupäeval otsustasime miskit muud ka teha. Käisime Patrickus söömas ja läksime õhtul kella üheksaks kinno Wall Streeti hunti vaatama. Linnas elamise boonus on ikka lühikesed vahemaad. Varem käisime kinos alati autoga, nüüd hea jalutada läbi vanalinna – 10 -15 minutit. Pärast pikka õppimist oli see igatahes super hea vaheldus. Alguses kartsin, et film on nii pikk (3 h), kindlasti tüdinen ära. Polnud erilisi ootusi. Kujunes välja super kinoelamuseks. Kõvasti sai naerda ja DiCaprio oli oma rollis suurepärane. Mõne jaoks võib ehk film liiga ropp olla, aga mind tavaliselt sellised asjad ei häiri, nii et jäin väga rahule. Pühapäeval siis sai jälle lõputööd kirjutada. Kokku juba 40 tunni ligi lõputööd kirjutatud ning 32 lk valmis, lõpp juba vaikselt paistab. Tahaks bakalaureusekraadiga ühele poole saada, ei jõua ära oodata!

Uus nädal tuleb dieedinädal, poes nädalatoitu ostes läks seekord ainult 25 eurot. Pole saanud kaks nädalat trenni teha pärast operatsiooni ja üks nädal jäänud veel kannatada, nii et viimase nädala pühendan madalale kalorsusele & aprillist saab jälle sammud Reval Sporti seada! 

Mõnusat uue nädala algust! 

Putin & tema "toredad" ettevõtmised

Minu, noore inimese, jaoks on tegelikult ikka päris hirmutav lugeda erinevaid sõnavõtte ja arikleid sellest, kuidas Venemaa oma ajuvaba propagandat levitab ja aina absurdsemaks oma tegudes muutub. Seni, kuni jutt käis ainult Ukrainast, oli ainuüksi juba see täiesti ebanormaalne, kuidas lihtsalt üks riik pressib end teise riigi territooriumile sisse. Tundub, et Krimmiga ongi ühel pool. Selline suhtumine Euroopa Liidu ja Ameerika poolt on ausalt öeldes masendav. Kõik on väga diplomaatilised ja viisakad. Teevad väikseid noomitusi ja räägivad mõningatest sanktsioonidest. Täielik müstika, kui aus olla. Üleeile rääkis Putin föderaalkogu ees, kuidas Krimm oli ja on Venemaa lahutamatu osa ja üleüldse Nõukogude Liidu juhi Nikita Hrustsovi otsus anda Krimm Ukrainale, oli täis vigu. Eriliselt märkimisväärne on muidugi Krimmi referendum, kus hääletasid suure tõnäosusega „vene passi” inimesed ning kuna nimekirjad olid iidsetest aegadest, siis ka sai surnud inimeste arvelt hääl edasi antud.  Putin siis rõõmsalt teatab, et referendum oli ajaloolise tähtsusega ja kooskõlas demokraatlike reeglite ja rahvusvahelise õigusega. Ja siis muidugi, kuidas Euroopa Liit ja USA sellele kõigele reageerisid. Mis muud, kui kehtestaks paar järjekordset sanktsiooni Vene ja Krimmi ametiisikutele! Juba pärast selliseid toiminguid tekkis, ma usun, paljude pähe küsimus, et mis saaks kui Ukraina asemel oleks järgmisena Balti riigid. Venemaa tuleb päästma näiteks Narva ja Kohtla-Järve elanike, sest neil on nii raske siin Eestis ju elada.

Pärast kõiki neid „toredaid” sündmusi Ukrainas, tuli eile Putin avaldusega, et kogu NSVL käest laskmine oli üks suur viga ning nõukogudeaegne meeltesegadus ja nüüd oleks tarvis ajalooliste Vene alade taasliitmine Moskvaga. Huvitav, huvitav. Võiks ju kohe ära öelda, millised riigid Venemaad täpsemalt huvitavad. Mis siin ikka nii pikalt keerutada. Jutt, kuidas Putin tahab vene inimesi ja venekeelsete kodanike huve kaitsta, on kergelt öeldes bulshit. Veel muidugi võttis sõna ka Hillary Clinton, kes süüdistab Putinit katses Euroopa piire ümber joonistada, lõppu lisades nii muuseas, et loodetavasti pole tegu uue külma sõjaga .. aga eks see sõltub Putinist. Ja kus hundist räägid. Eile õhtul väljendas Venemaa suurt muret selle üle, kuidas Eestis elavaid venelasi koheldakse.  Nüüd Ukraina sündmustele tagasi vaadates, just nimelt toimus ka Krimmi annekteerimine sealsete venelaste kaitseks.

Ei orienteeru väga selles, millised võiksid olla Venemaa motiivid ja otsene kasu sellist teed minnes. Saan aru, et territooriumi suurenemine ja võimu näitamine üleüldiselt. Majanduslik pool jääb ebaselgeks. On selge, et Vene majandus on stagneerunud. Briti majandusajakiri The Economist avaldas ka artikli, kus on kirjutatud, et Putin soovibki lääne sanktsioone selleks, et läänt süüdistada Venemaa majanduslikus allakäigus.

Loodetavasti ei lähe kõige hullema stsenaariumi järgi, sest ei kujutakski ette, kuidas oma elu edasi elada. Venemaal  elades kindlasti mitte. Sügavalt loodan, et ajalugu ei kordu. Isiklikult pole mul küll erilist usku NATO tegevusse. Ehk siis võibolla tõesti, kui konkreetselt Euroopa Liidu riiki sekkutakse, ehk võetakse mõned karmimad abinõud kasutusele. Aga no tõesti, hetkel Ukraina puhul on muu maailma reaktsioon naeruväärne.  Võibolla lihtsalt olen skeptiline.

Emotsionaalselt ajab see teema tõsiselt närvi, ei tea kas see on verega edasi antud, sest mu vanemad pidid elama sellisel ajal.  Üldiselt suur ebausk on ka Eestis elavatesse venelastesse, kes sõja korral võivad väga kergelt poolt vahetada. See on ilmselt ka üks suurimatest ohtudest.  Usaldus on nullilähedane.  Ja viha, mis tekib, kui vaadata seda idiootset venelaste karja, kes Eestis Krimmis elavate venelaste toetuseks kokku kogunes ja Eestile sellega reklaami tegi . Võib siis kolm korda arvata, kuidas käitutakse, kui Venemaa otseselt Eestit ründaks.  Kui sa tunned, et sa oled venelane, kes elab võõrriigis, siis parem ära võta sõna või kao siit kus kurat oma Venemaale tagasi. Ela seal oma suurtes hüvedes, mida Putin sulle pakub.  Tean ka neid eesti-venelasi, kes on uhked, et nad on sündinud ja kasvanud Eestis. Nad tunnevad end  eestlastena, saavad suhtlustasandil riigikeelega hakkama ning seisavad konkreetselt Eesti huvide eest.  Nende poole sügav kummardus ja austus!

Soovitage taskukohaseid söögikohti!

Ma olen suur excelitabelite fänn, tavaliselt on mul iga asja kohta üks tabel. Tahaksin kirja panna tegelikult kõik head ja taskukohased söögikohad, kuhu minna. Meil Erikuga on tihti nii, et mõtleme välja sööma minna ja siis lõpuks lõpetame ikka kuskil, kus alati oleme käinud. Nüüd tahaks proovida teisiti. Tahaks kirja panna kõik söögikohad, kus käinud ja mida soovitatakse ning iga kord kui mõte välja sööma minna, siis ei pea kaua nuputama, vaid saab võtta lihtsalt listist.

Ise hindan kõige rohkem söögikohas, et teenindus oleks hea ja kiire, toit oleks maitsev ning iga pisiliigutuse eest ei peaks juurde maksma. Koht ise võiks olla mõnus. Eriti halva mulje jätavad alati need söögikohad, kus esimese asjana tuuakse lauale kõva leib/sai. No tõesti, milleks siis üldse tuua?  Eriti sellistes kohtades, kus maksad ühe toidu eest ca 12 euri, siis võiks ju toit laual värske olla. See selleks.

Igatahes praegu on kirjas: Little India, Vapiano, Reval Cafe, Talleke ja Pullike,  Hell Hunt, Chopsticks, Osman Grill, Nõmme Pubi, Brezza de Laguna, Dubliner, Amps, Tommi Grill (tõesti piinlik, et ma pole seal veel kordagi söömas käinud!), Taco Express, Patrick, Sushi Cat, Sushi Panda, Silk, Babyback, Prima Pizza & Pasta, New York Pizza, Scotland Yard (pole ka veel söömas käinud)

Ühesõnaga neid kohti on kindlasti veel igasuguseid erinevaid. Eriti toredad oleks mõned head grill või aasia toidukohad või  hoopiski söögikohad, kust saaks häid salateid.

Kui mõni söögikoht on väga meeldinud, siis soovitage! J

 Viimati käisime Babybackis. Seal on alati teenindus, atmosfäär ja toidud head. Ma tean, et paljusid tõmbab sinna see toidukogus. Tegelikult minu jaoks on see miinus. Erik küll valis oma suures näljas teadlikult nii suure toidu, aga mina võtsin lihtsalt tavalise grillitud lõhe. Kogused on tegelikult nii suured, et meie mõlema toidust jäi ehk pool alles. Selles suhtes justkui toiduraiskamine. Aga muidu koht 5 + ! :)

Haiglaelust

Lääne- Tallinna Keskhaiglasse Pelgulinna sattusin, sest mul oli plaaniline operatsioon.  Erik viis mu esmaspäeva hommikul 7.30’ks kohale. Mõtlesin, et mis seal siis ikka, ilmselt täidan mingid paberid ja kell 8 saab operatsioonile. Aga päris nii polnud. Mind viidi kahe teise naisega ühte palatisse ja seal me siis ootasime. Kuna mul on imelik ühes ruumis olevate inimestega vait olla, siis tegin kohe juttu nendega. Ühel naisel oli väike kasvaja, mida ta tuli eemaldama ja teine tuli end kontrollima ja steriliseerima.  Mõlemad pabistasid, ma ise olin väga rahulik. Esimene operatsioon elus, siis ei teagi mida oodata ja mis seal ikka siis nii väga ette muretseda. Alguses arvasin, et oleneb operatsioonist, ehk õnnestub samal päeval koju saada, aga ei. Õnneks võtsin hommikul igaks juhuks hambaharja ja hambapasta kaasa, see on A & O, milleta ma ei saa. Kasvõi rooman kraanikausini, aga hambad peavad puhtad olema. Ootasime rõõmsalt 1,5 h, siis kutsus arst mind eraldi ruumi ja küsis igasuguseid küsimusi, et kellele helistada, kui midagi minuga juhtub. Kas nad võivad igasuguseid imeasju minuga teha kui operatsioon ei õnnestu jne. Sel hetkel olin ma nagu minu vana õpetaja keskkoolist, kes alati surmast rääkides naerma hakkas. 

Küsimused küsitud, pidin jälle ootama. Ja lõpuks siis 10.30 sain esimesena operatsioonile. Kõigepealt sõidutati mind ühte ruumi, pandi kanüül ja tilgutid. Seal lamas veel üks naine, kellel operatsioon just lõppenud oli. Rääkisin seal temaga ja küsisin kuidas enesetunne on pärast narkoosi. Ta oli väga jutukas, nii et tundus, et kõik oli hästi. Minu kõrval mängis üks vene õde arvutimängu, ise väga rõõmsas tujus. Järsku hüppas püsti ja ütles, et läheb lahti. Siis viidi mind operatsioonisaali. Seal oli kolm õde ja mind opereeris meesarst. Üks hetk ütles õde, et nüüd ma jään magama. Tundsin kuidas veeni kaudu narkoos minu organismi jõudis. Vägisi hoidsin veel silmi lahti, aga ei õnnestunud. Kustusin ikka ära.

Ärkasin siis seal tilgutiruumis 11.15, kus ma rõõmsa patsiendiga juttu rääkisin. Seekord oli mu kõrval see neiu, kellel kasvaja eemaldati. Tema alles oli operatsioonile minemas. Enesetunne oli mul hea, aga uimane, kuigi alguses kartsin, et see narkoos äkki ei mõju hästi. Siis viidi mind meie palatisse tagasi puhkama, kus kahe tuttava naise asemel oli keegi kolmas. Ja siis magasin ma vahelduva eduga hommikuni välja. Uni tuli ilmselt narkoosist.  Vahepeal puhastati mu haavu ja arst käis teatamas, et kõik läks väga hästi ja olen terve. Õhtul kuue ajal toodi süüa ka – puljongit ja krõbileiba. Tundus nii istuäratav siis, sest polnud 24 h midagi söönud. Hommikul äratati juba kell kuus üles, saime mingid rohud, kell 9 veel süüa ja saingi lõpuks koju tulema. Palatikaaslast vaadates tundus, et mul läks vist kõigil opilkäijatest kõige paremini. Kasvajaga tüdruk viidi intensiivi, teine naine viidi eraldi ruumi ja palatikaaslane ei tõusnud kordagi voodist. Ma kooberdasin ikka öösel ringi, käisin hambaid pesemas jms.

Ühesõnaga, kui mõni kardab haiglaid või väiksemaid operatsioone, siis ei tasu küll üle mõelda. Minul vedas toreda persionaliga ka, kes minu nime igal pool kiitsid ja kõik ette-taha ära tegid. Raviarst oli samuti tore! Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. Nüüd peavad kaks auku mu kõhul ära paranema ja paistetus alla minema ning olengi jälle triksis-traksis. 

Räsitud ja haiglakitlis

 Kõht on üleni oranz, pundunud ja plaastreid täis

Kõige ebameeldivam ehk oligi, et 24 tundi oli mul kanüül koguaeg veenis. 

Kõik on uus märtsi kuus!

Eile oli üks hea päev! Hommikut alustasin nagu ikka, loomaaiaga. Kõik hoolealused said söödetud, koertega jalutamas käidud. Üldse olen see nädal tubli olnud, iga päev koertega jalutanud ja jooksmas käinud. See loomadega majandamine on ikka päris väsitav, eriti kui neid kolm on. Väike pähman on megaaktivist, ainuüksi tema vaatamine juba väsitab. See selleks. Siis sai lõputöö asju vaadatud ja õhtul Maurusega (pere pesamuna Berni karjakoer) koertekooli mindud. Oh üllatust!  Kui me koertekoolis teisi koeri nägime, siis sain aru, et Maurus on ikka täielik viieline. Kui siiani olin arvanud, et nii väsitavat kutsikat mujal olemas pole, siis ma eksisin. Seal oli kaks labradori kutsikat, üks neist oli täiesti hullumeelne, rihm oli tal koguaeg pingul, sest ta oli pidevalt meeltesegaduses.  Ja eriti käest ära oli Husky kutsikas, isegi tema perenaine ütles, et ei suuda temaga enam (kutsikas alles 5-6 kuune) hakkama saada. Siis saadeti koer nagu väike laps teise tuppa rahunema. Täitsa tore oli tõdeda, et meie koer on täiesti normaalne. Tegime seal igasuguseid harjutusi, aga koerad väsisid ca 20 minutiga ära, nii et edasi pidi kodus praktiseerima. Vahva!  

Jõudsime siis koju. Tegin süüa ja parasjagu selgus, et samal õhtul on võimalik ka auto juba kätte saada.  Jah, just, Erik vahetab auto välja. Enne sõitis Honda Accordiga (tubli ja hea auto, ostke ära!),  aga kuna plaanid on muutunud, siis otsustas ta auto välja vahetada. Kohe alguses olime kindlad, et jääme Hondale truuks ja siis jäigi valik, kas Honda Accord universaalkerega või Honda CR-V linnamaastur. Muidugi küsib hea mees naiselt nõu ja naine andis hea nõu, et ikka CR-V.  Nii ta meie perre jõudiski. Kui alguse juurde tagasi tulla, vingusin ma siis Erikule, et nüüd tulevad alguses igasugused kulutused autoga ja minu telefoniplaan lükkub edasi. Erik niisama noogutas kaasa ja vahetas teemat. Valmistusime siis söömiseks ja söögilaua juurde jõudes oli minu arvuti peal väike pakike. Erik ütles, et saan naistepäevakingi varem, et ma väga kärsituks ei muutuks. Olin juba rõõmust lakke hüppamas, mõtlesin, et JESSSS, SAMMULUGEJA (mida ammu olen plaaninud osta)!! Ja oh seda rõõmu, pakki avades, piilus mulle vastu minu UUS TELEFON Samsung Galaxy S3. Nii õnnelik! Tundsin normaalsest telefonist tükk aega puudust ja lõpuks see minuni jõudiski! Aitäh minu kallile mehele!

Pärast suurt rõõmustamist, läksime siis Eriku uuele autole järele. Sai rõõmsalt Tabasalust Viimsisse sõidetud. Poleks vist elusees viitsinud sõita, aga elevus oli nii suur. Erik usaldas mul isegi ise tagasi sõita.  Pole ka ime, sest auto polnud veel Eriku nimel ning puudus kindlustus. Ilmselt panustas ta minu moosinäole, juhuks kui politsei kinni peaks pidama. Õnneks jõudsime ilusti tagasi ja trahvi ei saanudki.

Veel tahaks lõppu kirjutada, et ma räägin koguaeg koertest, aga tegelikult on Tabasalus mu lemmikloomaks hoopis kass Sofia Petrovna. Me mõistame teineteist hästi. Ta magab minust alati paarikümne cm kaugusel, kuid kunagi süles mitte. Nädala jooksul on tal tulnud isegi üks lembehetk, kus ta tuli end minu vastu hõõruma. Aga mulle tundub, et ta saab hästi aru, et mulle pealepressitud füüsiline kontakt ei meeldi. Selle eest on ta tore seltsiline, ei pinguta mulle meeldimisega üle ja toob tihti ukse taha hiiri, et ma ikka aru saaks, miks ta pasteeti väärt on. 

 Ilusat tulevat nädalavahetust ja kaunist naistepäeva naised!

Talvespordist

Talv jäi sel aastal küll päris lühikeseks. Just täna vaatasin vanu pilte ja leidsin 2001., 2002., 2003., 2005. ja 2006. aasta pilte suusareisidest. 2005 perega Soomes, 2006 Eriku, venna pere ja tuttavatega Levil. Üldse kui noorem olin, siis sai palju käidud talviti suusatamas, mitmeid kordi Tahkol, ka Himosel, Sälenis ja Levil. Tore traditsioon oli. Tavaliselt käisin vanemate ja nende sõpradega, kellel olid ka lapsed kaasas. Sälenis käisime kogu perekonnaga. Murdmaasuusatamise fänn ma eriti ei ole, mäesuusatamine aga selle eest väga cool. Ilmselt meeldib see kiirus, mis tekib. Kahuks 2006. aastal Levil käik on jäänud siiani viimaseks. Eestis vahepeal Otepääl käinud, aga sellest ei hakka kirjutamagi, sõidaks nagu lagedal maal.

Ikka nii pikk aeg on möödas viimasest korrast – jookseb juba 8. aasta.  Viimasel korral proovisin ka lauda sõita, sest Erik sõidab ainult lumelauaga. Algaja kohta seisin päris palju püsti ja liikusin, aga pole ikka minu teema.  Plaan on tulevikus tegelikult suusatraditsiooni jätkata. Kahjuks pole seltskonnas väga palju neid, kes lumelauda või mäesuuska sõidaks. Nii et pudinad tuleb kõik välja koolitada, siis saab oma perega käia.

Igatahes toredad mälestused!

2001 Kuutsemäe (vend, mina, ema)

 2002 (Tahko ehk?)

 2003 Sälen (vend, isa, ema, õde, mina)

2005 Soomes tollipunktis

 Mäletan, et 2005. aastal Soomes käies olin ma juba Erikuga tuttav ja nagu alguses ikka tahad kõigega kursis olla. Nii me siis sõnumeerisime ja helistasime teineteisele Soomest ja mu telefoniarve oli järgmisel kuul 1000 krooni. Seda oli küll tore vanematele seletada, kuidas see arve küll nii suur oli.

2006 Soomes Levil. Esimesed katsetused lumelauaga.

 Mina olin siis 14 ja Erik 17.

Karvased sõbrad

Kui kuuled, et iga hetk on keegi läbi elutoa ukseklaasi lendamas, siis see võib üks põhjustest olla: