Kas tolerandid on ikka nii tolerantsed?

Lugesin ühte kommentaari ja jäin pikemalt mõtlema. Mõtlema selle üle, et miks on paljudel raske mõista, et inimestel on erinevad arusaamad asjadest (siinkohal siis suhtumine kooseluseaduse, tulevikus ka abielu ning lapsendamise suhtes) . Loen ja tunnetan täpselt vastupidist hukkamõistu inimestelt, kes kooseluseaduse poolt on. Kui oled vastu, siis oled mittearvestav, mittesalliv, iganenud arusaamaga, venemeelne, homoseksuaale vihkav inimene, kes tuleks hukka mõista. Praegu on küsimuse all ainult kas jah või ei ning sellest tehakse täielik järeldus sinu vaadete kohta. Vaatame siis tolerantsuse küsimust ja mõistmist natukene teise nurga alt. Praegu on kõige päevakajalisem teema kooseluseadus, aga räägiks hoopis vene keele kohast Eestis. Eestis elab 1,3 miljonit inimest, kellest venelasi on ca 300 000 ehk nad on vähemuses, kuigi mitte nii drastiliselt (nii nagu on vähemuses ka homoseksuaalid heterode kõrval). Nüüd tõstataks küsimuse, et miks eestlased diskrimineerivad venelasi? Homoseksuaalid ja kooseluseaduse pooldajad ju pidevalt rõhutavad, et tuleb olla tolerantne kõigi suhtes, rääkimata rahvusest, seksuaalsest orientatsioonist, rassist jne ning ei saa mõelda teisiti, sest see on vale.  Kui palju eestlastest, ka need samad kooseluseaduse pooldajad pooldaksid teise riigikeelena vene keelt ? St. et tuldaks vastu „vähemusele” ning seadusega võetaks vastu, et teiseks riigikeeleks eesti keele kõrval saab olema vene keel.  Kui tolerantsuse küsimusest lähtuda, siis me peaksime ju kõik sellega nõus olema. Sest ega kui poolt ei ole, siis oled otseselt vene rahvust vihkav inimene, kes tahab nende igapäeva elu keerulisemaks muuta. See on täpselt samasugune tagakiusamine. Eesti-venelased, kes suhtlevad vaid vene keeles ei saa oma igapäeva asju lihtsamalt ajada, kuigi nende osakaal Eestis on märkimisväärne -  ¼ rahvast.  Ma usun, et paljud venelased tunnevad end täpselt samamoodi ahistatuna ning seadusega piiratuna, nii nagu ka homoseksuaalid, keda on ju kordades vähem. Jabur on see, et homoseksuaale ja heterosid nii must-valgena eristatakse ja neid teineteisele vastandatakse, et aina enam ja enam vihkamist süveneda. Nüüd keeleküsimuse juurde tagasi tulles, kahtlen ma siiralt, pannes see rahvahääletusele, et see ka vastu võetaks. Aga mis tunne tekiks sellel enamusel (usun, et see protsent oleks kindlasti suurem kui 67% kooseluseaduse küsimuse puhul), kes on vastu kuid ikkagi otsustaks Riigikogu sellise seaduse poolt. Pressides seda metsikut tolerantsust, millest kõik igapäevaselt räägivad, peale väevõimuga!

Ütlen veelkord, et minul ei ole homoseksuaalide vastu absoluutselt mitte midagi. Aga minus tekitab vastikust ja mu ihukarvad tõusevad püsti kui ma mõtlen kuidas riigis asju aetakse. Kellest otsustajad lõplikult lähtuvad? Häiriv on vaadata, kui mis tahes seadusi kiiruga tahetakse vastu võtta. Minu meelest on teavitustööd ja inimeste harimisega selles küsimuses ikka väga vähe tööd tehtud. Mina vaatan seda küsimust hoopis selle pilgu alt, et kui tulekski teemaks hoopis sisulisem debatt, näiteks kasvõi „vene keel riigikeelena” küsimus ning Riigikogu vastu rahva tahtmist selle ikkagi vastu võtaks, siis kas see oleks normaalne? Kas siis mõtleksime ikka, et tuleb olla lihtsalt tolerantne? Sügavalt kahtlen. Seega ärge olge nii väiklased.

Ja mul on ausalt siiralt rõve ja vastik lugeda sõimu erinevas suunas, nii ajakirjanduses, arvamusavaldustes, kommentaarides, erinevatel veebilehtedel jne. See on tõsiselt rõve ja ebainimlik.  Ja palun, oled sa homoseksuaal või heteroseksuaal, kooseluseaduse pooldaja või vastane, katsu olla inimene ja ära pressi oma arvamust ja nägemust teisele vägisi peale. Usu mind, see ei vii kuhugile, ainult suurema vihkamiseni. 

Rasedusest & kursustest

Huh, aeg lendab nii et ise ka ei usu! Homme on 29 nädalat rasedust täis & 11 nädalat tähtajani ainult jäänud. Tundub, et raseduse lihtsam aeg hakkab mööduma. Erik juba naerab, et taarun vaikselt ringi. Lapse kaal iga nädalaga oluliselt kasvab ning aina raskemaks läheb. Koormus alakõhule on nii suur, et kohati on valus liikuda, eriti õhtuti kui päev tegemisi täis on olnud. Viimasel ajal näevad mu ööd välja sellised, et ärkan kell 4 üles, kobistan veits ringi, lähen 5 ajal magama ja ärkan 8-9 uuesti üles. Ööd on nii väsitavad, sest ei saa korralikult end välja magada. Ilmselt keha valmistab mind öisteks ärkvelolekuteks ette. Muid erilisi ilminguid polegi täheldanud. Söögiisus pole midagi erilist muutunud. Ei saa veel aru nendest juttudest, et raseduse ajal peaks olema meeletu isu ja ajad näost sisse kõike mis hing ihaldab. Ise söön enamjaolt samu asju mis varem.  Loodetavasti ei sõnunud nüüd ära ja kahe kuu jooksul ogaraks ei lähe. Mujalt pole väga paisunud, aga tunnen füüsiliselt kuidas kõht on tohutult kasvanud. Laps peaks olema 40 cm ligi ja kaaluma ca 1,3 kilo – umbes sama suur kui muskaatkõrvits. Toredatest asjadest nii palju, et laps liigutab aina rohkem ning nüüd tunnen käega katsudes täpselt kuidas ta mu sees on. Eile puudutasin ta kätt või jalga, millega ta mulle kohe vastu virutas.  

Vahepeal kirjutasin blogis, et võtsin ette raamatupidamiskursused ning saan usinalt oma viimased kuud õppimisega veel ära sisustada. Eile käisin siis esimeses tunnis ja sain täieliku shoki. Või õigemini ma ei olnud ainuke. Õppejõud oli pensionieas vanem mees. Alguses arvasin, et võibolla olen liiga kriitiline ning parem vaatan, mis saama hakkab enne kui kohe püsti tõusen ja minema jalutan. Esimese tunni ajaga tekkis mul tõsine hämming, kuidas üldse saab mõnda koolitust nii läbi viia. Õpetaja rääkis väga aeglaselt vaiksel ja monotoonsel toonil ning õppemeetodiks oli midagi taolist, et ta luges väljaprinditud paberilt infot maha ning eeldas, et meie selle endale märkmikusse üles kirjutaks ja osad kirjutasid ka. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kuhu ma sattunud olen. Mina muidugi vait ei olnud ja küsisin kohe, et kas sama materjal, millelt ta maha loeb, on internetis üleval. Siis ehmus ära ja tõdes, et on küll. No tõesti, mis asja, milleks me oma aega siis raiskame?? Huvitav oli vaadata, kuidas mõni inimene kõik usinalt kirja pani. Siis viskas mul täiesti üle, kui ta hakkas meile ette lugema, ise samal ajal sama juttu tahvlile kirjutades „Tänapäeval saab kasutada e-teenuseid, tänapäeval saab kasutada e-teenuseid, tänapäeval saab kasutada e-teenuseid (korrutas, et kõik ikka kirjutada jõuaks). E-teenuseid kasutades peab olema ID-kaart, e-teenuseid kasutades peab olema ID-kaart.. (kõik usinalt kirjutavad ja ma lihtsalt passisin suu ammuli, et mis toimub). 

Pärast 30 minutit lahkus esimene noormees, kes on samuti iseenda tööandja ning tuli lihtsalt harima end. Ma ausalt ei tea, miks ma seal edasi istusin, lootes vist et midagi muutub. Lõpuks kui tekkis paus, korjasin samuti oma kodinad kokku ja ütlesin kogu selle klassi ees õppejõule, mida ma sellisest asjast arvan. Minu jaoks oli lihtsalt nii tragikoomiline, et ma reaalselt maksin ettemaksu ära ja lootsin midagi asjaliku sealt leida. Eks see õpetaja natukene ka solvus ja küsis, kas nüüd hakkavad kõik järjest ära minema. Isegi vist natukene ärritus, aga ega ma võlgu talle ei jäänud ja tulin sealt lõpuks tulema.  Siiamaani ei suuda uskuda, kus kohas ma ometi käisin. Praktiliselt terve see jura aeg uurisin ma tarbijakaitseseadust, et kuidas ma küll ometi oma ettemaksu võiks tagasi saada. Nimesid ei nimeta ka seetõttu, et sain sekretäriga jutule, et ta mulle minu 64 eurot tagastaks. Kuigi mul on tunne, et tema poole pöörduvad ka kõik ülejäänud õpilased.  Aga no mis teha. Kui ikka raha tahad teenida, siis pead väärilist teenust ka pakkuma. Kahju on muidugi, sest olin oma aja ilusti ära planeerinud, aga ju siis pidigi nii minema!

Hakkab juba siiber saama.

Ausalt öeldes mul hakkab täiesti siiber saama kogu sellest trallist ümber kooseluseaduse. Endal on mul vastakad tunded selle suhtes. Ma püüan olla igati tolerantne ja aktsepteeringi seda, et meie ümber on paare, kes on omasooiharad. See on läbi aegade nii olnud ega kao ka kuhugile. Mind see ei häiri, mis inimesed oma kodudes teevad. Mind häirivad aga muud asjad, näiteks see, et ma pean absoluutselt iga päev kas uudistest või sotsiaalmeediast lugema selle kohta, kuidas geisid/lesbisid (keda iganes) diskrimineeritakse. Minu jaoks on ajuvaba suhtumine neisse, kes seda ei tolereeri. Kuidas saab üks inimene teisele peale pressida oma tahtmist, kui teine ei ole selleks valmis? Emor viis läbi uuringu, kus suurem osa eestlastest on kooseluseaduse vastu. Tehkem siis oma järeldus- meie ühiskond pole veel selleks valmis. Minu jaoks on müstika, kuidas saab näpuga näidata ja halvasti öelda neile, kes on selle vastu? Kes ütlevad, et nemad ei poolda kooseluseadust, sest leiavad, et homodel (ma ausalt ei tea, milliseid termineid on üldse viisakas kasutada) on juba praegugi võimalus oma vara ja muu notari juures registreerida. Igal inimesel on asjast oma arvamus ja ei tasu tuua mingeid nõmedaid paralleele mustanahaliste diskrimineerimisega. Ma arvan, et natukene vähe on tehtud ka rahumeelset teavitustööd, sest valdav osa heterodest kardavad seda, et kui nad tulevad kooseluseadusele vastu, siis nõudmised aina suurenevad ning hirm selle ees, et lõpuks puudutab see lasteaedades/koolides nende endi lapsi. See on täiesti inimlik, et inimestel on omad hirmud, kas need siis on alusetud või mitte. Nüüd pointi juurde tagasi tulles.. minu jaoks jääb täiesti arusaamatuks see, et kooseluseadus läheb kolmandale lugemisele ning suure tõenäosusega võetakse see ka vastu. Olgu nii, paari kuu pärast on nii kui nii uued kuumad teemad ning kooseluseaduse vastuvõtmine on kauge minevik.  Aga kuidas saab olla võimalik, et rohkem kui 50% (oli vist 72%?)  ühiskonnast on seaduse vastu, aga vastu võetakse see ilmselt nii või teisiti?  Kas otsuseid võtavad vastu tõesti rahvaesindajad? 

Ma saan kõigest sellest aru, et mida rohkem me anname endast erinevatele inimestele õigusi ja mida tolerantsemad me oleme, seda parem on elada sellises keskkonnas. Aga olgem ausad, tolerantsust ja mõistmist ei saa peale suruda, sest see tekitab hoopis vastupidise efekti. Minu arvates on vale, et selliseid seaduseid võetakse kiirustades vastu, sest see tekitab ühiskonnas aina rohkem viha juurde. Milleks? Üldiselt ma leian, et see seadus ei anna ega võta kelleltki mitte midagi. Ei tekita see seadus rohkem homosid juurde, ei lõhu see seadus heteropaare, ei anna see neile oluliselt uusi õigusi juurde (sest juba praegu annab igasuguseid lepinguid, vara jagamine/pärand jms.., notari juures sõlmida). Samuti ei muutu ühiskond selle seaduse võrra tolerantsemaks või mõistvamaks.  Ma arvan, et alustama peaks hoopis mujalt kui mingisuguse seaduse pealepressimisega. Aga las jääda igale ühele oma arvamus ning katsuks jääda vähemalt siinkohal arusaajaks, et ongi kolme tüüpi inimesi: a) kes kooseluseadust pooldavad b) kes on kooseluseaduse vastu c) kes on erapooletud.

Üheksa ühist aastat!

03.10.2014 sai meil koos oldud üheksa ühist aastat! Nüüd hakkab juubeliaasta jooksma. Tähistasime siis päeva kohviku ja kinoga. Kuna õhtu oli Eriku poolt, siis kinkisin talle enda poolt Jan Uuspõllu monoetenduse piletid ja üht-teist veel. Käisime söömas kohvikus Komeet. Super-mõnus koht, väga meeldis. Hinnad küll kallimad kui mujal, aga väga seda väärt! Panime laua juba varem kinni, vaatega linnale. Hea, et seda tegime, sest kõik lauad olid reede õhtul täis. Mina sõin veise sisefileed ja Erik talleliha. Mõlemad toidud olid väga head & koogid veel paremad! Ühesõnaga ainult kiidusõnad! Polegi kuskil nii kaua kahekesi õhtustanud, olime kohvikus vist ligi kaks tundi.

Pärast läksime kinno "Kadunud" vaatama. Minu meelest kinos jookseb igasugust jura viimasel ajal ning heale filmile on raske pihta saada. Muidugi maitseasi ka, aga üldiselt valik on minu meelest nigel -  Maagiline Oz, Sipelgapoiss, Galaktika valvurid, Dracula jne jne. Aga film oli ise jälle kümnesse. Lõpp oli lihtsalt nii sürr, et me tükk aega pärast filmi vaatamist rääkisime sellest.

Õhtu oli super ja koju jõudsime alles pool üks öösel. Muidugi elevust tekitas ka see, et saime lõpuks oma esimese majajoonise arhitektilt kätte, aga seda laseme veel kõvasti muuta.

 

Ma tundun endale nendel piltidel hiiglama suur! Kilosid küll vähe juurde tulnud, aga samas 2,5 kuud veel jäänud. Järgmine pühapäev on plaanis beebiootuse pilte minna tegema, siis peab vist kõhu sisse tõmbama.. 

L'ist, riietest ja muust.

Nüüd on ametlikult viimane trimester käes ning 90 päeva on veel rasedust jäänud. Ei-ei, ma ei loe iga päev tunde tähtajani, mul on selleks telefonis äpp ("I'm Expecting"), mis minu eest arvutab :) Eile sai juba 27 nädalat täis, 13 veel ainult jäänud. Mäletan, et kui Erik sõjaväes oli, siis ca viimased 13 nädalat ma lugesin päevi, et ta metsast välja saaks. Nüüd umbes sama pikk aeg jäänud. Käisin siis eile ämmaemanda visiidil. Kõik oli tip-top. Kuue kuuga kaalu juures 5,9 kilo, nii et täitsa rahul. Ehk jään nüüd ikka viimase kolme kuuga sinna 10-12 kilo vahele. Järgmist kohtumist oktoobri lõpus ma enam väga ei oota, sest siis pean vereanalüüsi viima ning vaadatakse, ega ma juhuslikult paari kuuga HIVi endale ligi pole saanud (mind ajab igakord nii naerma, kuidas ämmaemand surmtõsiselt räägib, et jaa nüüd järgmine kord kontrollime, ega sul HIVi pole. Kaks kuud tagasi juba kontrolliti, no tõesti? Aga ju siis on vaja), kontrollitakse veresuhkrut ja muud. Seda veresuhkru tulemust ootangi kõige vähem. Rasedatel nimelt on see tavaliselt kõrgem kui muidu ning möödunud kord oli see mul 5,2, kuigi võiks alla viie olla. Ja nüüd kui peaks kõrgem olema, siis mind saadetakse tegema mingit nõmedat testi, kus peab jooma hunnik glükoosivedeliku tühja kõhu peale. See ei kõla üldse hästi! Ämmaemand ise räägib ka, et ega see tore olema ei saa. Emadel veresuhkur normaliseerub pärast lapse sündi, aga kardetakse just, et äkki süüakse laps liiga suureks. Põhimõtteliselt peaksin ma oma menüüs puuvilja tarbimise minimaalseks viima. Jube- jube, ei kujutagi ette, mis ma siis sööksin. Praegu söön 1-2 puuvilja päevas ja see tundub nii asendamatu. Loodetavasti nii hullu stsenaariumi järgi ei lähe, kuigi seda rasedusdiabeeti ma endale kirja küll kuskile saada ei tahaks. Õnneks on nii vähe veel jäänud, et need arstid ei jõuaks mind selle aja jooksul oma testide ja nõustamistega enam palju piinata.

Manni nimi hakkab meil L'iga ning on üleüldse sarnane minu nimega. Pliksi jaoks on kõik ette valmistatud ja suuremaid kulutusi enam tegema ei pea. Olen siiani kirja pannud kõik kulutused (alates vitamiinidest raseda riieteni välja) ning läinud on 1174 eurot. Arvestades minu sahkerdamisi ja diilitamisi, siis oleme üsna headesse piiridesse jäänud, sest kulutuste hulgas on täiesti uus 3n1 vanker, uus voodi ja palju muid uusi asju. Samas tean ka neid, kes on ostnud endale 1000 euro eest ainult vankri. Seega oleme oma eelarves hästi toimetanud. Väiksemaid kulutusi tuleb muidugi veel - beebikool, haiglasse nipet-näpet, võibolla veel vann jne. Kui on keegi, kes asju plaanib osta, aga ei tea kust alustada, siis mul on üsna hea nimekiri olemas. Küsi julgelt.

Ja nüüd lõpuks riietest. Nendega on kõige rohkem diile tehtud. Kokku on ca 60 riideeset. Ei tasu muretseda, päris hull ma ka pole, sest riided on mõeldud kuni 8-10-kuusele. Rohkem neid pole plaanis varuda ka, kui just poes midagi väga ilusat ei näe. Osad asjad oleme poest ostnud, osad Aliexpressist tellinud ning pooled riietest ostnud neilt, kes hästi oma asju hoidnud, mõned asjad ka saanud. Vahepeal ma istusin kolme suure kilekotitäie riietega ja siis ma sain aru, et pole mõtet üleliigseid asju kokku koguda. Alles jätsin kõige ilusamad asjad ning ülejäänud müüsin edasi. Nii et lõppude lõpuks sain ma need asjad ikkagi tasuta. Aliexpressist tellitud titeriided on kõik olnud superkvaliteetsed, oleme väga rahul. Osad asjad on olnud samad, mis H&Mis müüakse, lihtsalt poole odavamad. Võib siis kolm korda mõelda, mis juurdehindlus poodides tegelikult on. Puudu on kõige väiksemad riidenumbrid, sest neid tundub kõige mõttetum varuda, kuna beebi kasvab neist kohe välja. 20 november lähme tasulisse ultrahelisse dr Šoisi juurde (kirjutan temast hiljem) ning siis saab ehk lapse eeldatava suuruse teada. Ja eks kui sünnibki päris tilluke, siis saab Erik haiglast otse poodi minna. Kõikide nende asjade peale on läinud 54 eurot!

Kui peaks millegipärast poiss sündima, siis  saan talle selle sinise kleidi selga panna!

Kiitused suurepärasele mehele!

Vahel ma mõtlen, et kust küll üks naine nii hea mehe sai? Aga eks heal naisel peabki hea mees olema!

Ta on ikka uskumatult tubli. Ei suuda vahepeal ära imestada. Lihtsalt kõik mis ta ette võtab, teeb ta ära ilma suurema jututa. Vahel ma näen kui palju ta endale eesmärgistab ja ükskõik kui raske ka poleks, saab ta lõpuks oma asjad ikka tehtud. Milline mees on viie aasta jooksul käinud sõjaväes, astunud kõrgkooli, kooli kõrvalt tööl käinud, elujärge parandanud, vanemate kodust välja kolinud, norra keele algkursused lõpetanud, kõige kõrvalt trennis käinud, kihlunud, naise võtnud, kõrgkooli edukalt lõpetanud, paremale ametikohale saanud, isaks saamas, maja ehitust planeerides ning kahel töökohal käies veel nii muuseas A- kategooria load saanud? Ise alles 25! Olles samasugune nagu kõik teised, lihtsalt tahe midagi teha on suur. Kõige juures suudab ta jääda rahulikuks, lõbusaks, heas mõttes irooniliseks ja olla tema ise. Mulle pakub alati kõvasti nalja, kui keegi tuleb mulle rääkima, et oi ta on nii tasakaalukas ja rahulik, ei ärritu kunagi ning teda on kindlasti jube lihtne veenda. Tegelikult on temas nii palju, mis pealtvaadates välja ei paista. Täpselt vähi tähtkujule omane, teda tunnevad ainult need, kelle ta on lasknud endale ligi. Minule jäi ta kunagi silma just maitseka sarkastilisuse ja irooniaga. Inimene, kes suudab ärritudes jääda mõistuse juurde, sealjuures ei jäta ta midagi ütlemata. Ta on täpselt selline inimene, kes võib väga ilusti öelda sulle väga halvasti. See mulle meeldibki, sest erinevalt temast olen ma tema vastand. Ta on arukas ning teadlik paljust, temaga on hea argumenteerida ning temas on sisu. Ta on hooliv ja armas oma lähedaste vastu, aga mitte kunagi selline imal mees, kes kasutab mingeid tobedaid „armsaid” väljendeid, mis tegelikult paljudele naistele vist ka peale läheks. Õnneks mitte mulle. Ta oskab naise panna tundma naisena ning suudab märgata pisiasju. Ta aktsepteerib mind täpselt sellisena nagu ma olen. Kohe üheksa aasta jooksul ei ole mul siiani saanud temast villand.

Minu meelest muutub ta iga aastaga aina paremaks!

Kõik saavad ilmselt niigi aru, kellest ma räägin. Aga ma tean, et talle ei meeldiks kui ma postituse temast kirjutaksin, seega ma nime jätsin välja J

Ma armastan Sind! ♥

Õunakook

Mõtlesin üle pika aja õunakooki teha ja mitte mingit tervisliku, vaid ikka sellist nagu vanasti tehti. Käin usinasti trennis, vahepeal peab ennast premeerima ka :) Kuigi seda kooki sööme me ilmselt nüüd mitu päeva, aga väga hea tuli!

Tainas:

• Neli muna
• 2 tassi jahu
• veerand tassi suhkrut 
• 400 ml kohvikoor
• 1/2 tl küpsetuspulber
• 1/2 tl vanillisuhkur
• 200 g margariin

Veel:

• 4 suurt õuna
• kaneel

Segad kõik taignasse minevad asjad kokku. Hakid õunad, vajutad taigna sisse, lisad kaneeli. Ahjus 220 c, 20 minutit.