Sügisest jälle koolijüts!

Arutasime vana kursakaaslase Lauraga, et meil on nüüd väiksed jõmmid kodus olemas ja nüüd oleks aeg viimased õpingud ära teha, enne kui pered veel suuremaks lähevad. Tegelikult on juba ammu plaan raamatupidamine endale selgeks teha. Niisiis seamegi septembris sammud Tallinna Tehnikaülikooli ning asume õppima täiendkoolitusel "raamatupidaja - finantsist". Õppekava sisaldab kümmet erinevat ainet: arvestuse alused, raamatupidamisarvestus, raamatupidamise arvutiprogrammid, maksundus, juhtimisarvestus, kuluarvestus, finantsaruandluse analüüs, ettevõtte finantsjuhtimine, tabelarvutus (excel), tööseadusandlus ja töötasuarvestus. Kursus kestab septembrist juunini ning toimub reede õhtuti ja laupäeva hommikuti. Kui õpingud läbi, siis lõpetamisel saame TTÜ täiendkoolituse tunnistuse. Nii palju kui kuulnud oleme, siis koolitus sobib väga hästi neile, kes alustavad nullist, ehk siis midagi meile. Aastatasu pole ka väga hull, loodetavasti tulevad need õpingud kasuks, siis poleks ka rahast kahju :) Eks kui kooliminek, siis kirjutan pikemalt oma muljetest!

Lenna on 5 - kuune!

Meie armas Lennake sai täna viis kuud vanaks. Uskumatu, kuidas aeg läheb! Järgmine kuu saabki pool aastat täis. 20.05 käisime arsti juures ning Lenna on 67 cm pikk ning kaalub 6,5 kg. Selline mini-inimene, aga kui laps on rõõmus, juu siis on kõik hästi. See kuu on nii tähtis kuu olnud! 1. maist hakkasime Lennat püreega harjutama. Pool kuud andsin ainult hommikuti ning nüüd õhtuti veel lisaks. Mida Lenna siis sööb? Vaieldamatu lemmik on kõrvits, on söönud porgandit, kartulit, mingisugust segu herne ja maisiga, banaani ja pirni. Õhtuti sööb ta ööuneputru või pudingut. Söömine läheb meil kuidas kunagi, tavaliselt ikka edukalt. Siis kui käte ja jalgadega vehkima hakkab, on juba keerulisem seda lusikat suhu saada. Kuu aega veel proovime igasuguseid juurikaid ja muud kraami ning siis hakkab saama ka vaikselt liha ja kala kõrvale. Hakkab täitsa inimeseks saama! J

Pool kuud tagasi hakkas Lenna meil lõpuks roomama! Sellest tunneme kõige rohkem rõõmu. Nii tore, et ta on jälle grammikene iseseisvam ning liigub vabalt. Oma kabariite ta veel hästi ei tunneta. Tihti tuleb ette, et ta üritab näiteks läbi diivani ja tooli roomata. Nügib ja nügib oma peaga ning lõpuks läheb närvi, et edasi ei saa. Tagurdada ta meil ei oska.

Paljud ütlevad, et Lenna on pigem vaikse häälega beebi, kuid nüüd sel kuul on ta tõsiselt hakanud testima oma häälepaelu. Üritab juba täitsa lapse häält teha!

Oleme Lennaga nii ära harjunud, selline tunne nagu ta oleks meiega koguaeg olnud. Ta läheb aina vahvamaks. Oh seda õnnistust, kui ta kord istuma hakkab! Ma juba unistan sellest, et tõstan ta enda kõrvale istuma ja ta lihtsalt iseseisvalt istubki. Ma arvan, et alguses ma lihtsalt vaatan ja imestan. Siis oleks elu ikka palju lihtsam. Praegu ta nii väga üritab ise, aga kui lahti laseb millestki, siis kukub.

Ootan juba põnevusega, mis järgmine kuu meile toob! Ehk hakkab käputama!? :)

Vauu, kui hea ma välja näen!

Plikale omaselt jäi Lenna täna pikemalt peeglisse vaatama. Nimelt ei suutnud ta ära uskuda, kui armas ta on! Hakkas juba oma teed minema, aga siis leidis, et peab ikka veel natukene vaatama. Kui keegi mõtleb, kust Lenna küll nii imelise seongu saanud on, siis ei, me pole juuksuris käinud. Puhtalt ta enda looming. Kasvatab ainult väikest mulletit ja Chipollino tutti, ülejäänud hõõrub magama minnes ära, nii et voodi juukseid täis. Tundub, et mingisugune uus tänapäeva mood, millest ma veel miskit ei tea, aga peaasi et ise rahul on :)

PS! Veelkord, veelkord palume hääli! Lenna on hetkel esikolmikus ja rebimine on tihe :) 

Ühe hääle väikesele ilueedile saab anda siin: http://www.libero.kampaania.ee/finalistid (2. pilt)

See lambategu on ikka imelihtne!

Ma olin koguaeg arvanud, et lammast on no nii keeruline teha, et ei hakka üldse proovimagi. Mäletan, et mingi aeg üritasin teha veiseliha ja sellest tuli välja üks kuiv käkk. Seal lõppesid ka mu katsetused. Nüüd võtsin end ikka uuesti kokku ja mõtlesin, et kui ämm koguaeg seda lammast nii hästi teeb, siis peab mul ka välja tulema. Ja oh imet, nii lihtne! Kellele lammas maitseb, kuid ise pole teinud, siis julgustan proovima! 

Tabasalus on gurmeepood ning ostan sealt viimasel ajal väga tihti miskit head kaasa. Viimastel kordadel olengi lamba abaliha ostnud. Tavaliselt on keskmisel neli tükki kilo ligi, aga kont kaalub ka üsna palju. Minu jaoks on üks tükk täitsa okei süüa, sest kui kont ja rasvasem osa ära võtta, siis taist liha jääb täpselt paras kogus alles. 

Ühesõnaga liha on vaja eelmisel õhtul maitsestada. Tavaliselt kasutan lihamaitseainet, mis sobib ka lambale. Juurde panen ühe suure sibula ja jätan ööseks külmkappi. Seekord seisis kaks ööd ja tuli paremgi veel. Järgmisel päeval ei jää muud üle, kui lambale potti vett peale valada ning ahju panna. Nagu ämm ütleb, mida kauem ahjus on, seda parem. 160 kraadi juures hoian 3 tundi ning siis on liha mõnusalt pehme ja laguneb kondi ümert ilusti ära. 

Head katsetamist!

Soetasime uue vidina!

Rääkisin juba Erikule ammu, et tahaks videokaamera ära osta. Midagi lihtsat, head, mugavat, millega oleks hea kodu- ja reisivideosid teha. Peegelkaameraga saab ka filmida, aga sellega on tohutult ebamugav. Läksime siis eile poodi nädalatoitu ostma ja nii see Photopoint ikkagi tee peale ette jäi. Me oleme vist Photopointi kuldkliendid varsti, sest kõik oma asjad ostame alati sealt, isegi pildid laseme seal ilmutada. Niisiis teadsin, et ilma videokaamerata ma poest välja ei lähe. Kuna ma tegelikult nendest kaameratest midagi ei tea, siis rääkis mulle müüja kõik plussid-miinused ilusti lahti. Lõpuks oli meil valida Canoni ja Sony vahel. Canon oli küll üle 100 euro kallim, aga oluline oli, et korraliku kaamera siiski saaks. Läks pikalt aega, et juurelda, kumb siis ikkagi parem on. Lõpuks tuli välja, et nende kahe erinevus on see, et Canonil on 8GB sisemälu, kõrvaklapid + wifi. Seega filmimise osas olulist vahet polnud ja otsustasime Sony kasuks. Hind oli ka võrreldes teiste kaameratega väga hea.

Ostetud sai siis Sony HDR- CX240EB. Pole sellega veel väga majandanud, aga hea valguse all on filmikvaliteet siiani hea olnud. Aparaat ise on mugav kasutada ja kerge. Ei ole vaja enne filmimist midagi seadistada, seega saab kiirelt head olukorrad jäädvustada. Optiline suum on 27x ja digitaalne suum 320x. Kõige enam olengi rahul sellega, et nüüd saan mugavalt kaugele/lähedale suumida, ilma et kvaliteet muutuks. Kaamera maksis 249 eurot, lisandus mälukaart 64 eurot ning kott 25 eurot, saime mingi väikse sooduka ja kõik kokku läks 333 eurot. Loodetavasi teenib kaamera end siis hästi!

Väike tähelepanek uue hitt-keefiri kohta!

Tükk aega on juba silma jäänud, kuidas kõik kiidavad uut keefiri, küll blogides ja erinevates gruppides. Ostsin siis ka täna ja maitse järgi oli juba aru saada, et tervislik see kohe kindlasti pole. Kiikasin siis pakendi teist poolt ja oh imet, 100g kohta on 11g suhkrut, ehk siis terves pakis 110g! Sama hästi jooge piima ja sööge lusikaga see suhkur kausist ära ning nautige "puhast tervist". Järjekordselt veendusin selles, et tasub enne ostmist lugeda pakendilt, mida see toode sisaldab. Nüüd ei jää muud üle, kui Erikule see sisse sööta! :)

Kõik südamelt ära ..

Mul on selline tunne nagu oleks oma beebisse armunud! Veel on esimene kuu selgelt meeles, kuid tundub, et varsti on see unustatud ning olen see ema, kes räägib, kui lilleline kõik algusest peale oli. Tegelikult olid esimesed neli nädalat ikka täielik jubedus. TOP 1 kõige hullem aeg mu elus, sest tervet kuud saatis teadmatus, kas nii hakkabki olema. Ma arvan, et nii on paljudel esmaemadel. Haiglas olles tundus kõik nii tore ja mõnus, sest Erik oli ööd/päevad kõrval ning ei pidanud tööl käima. Ööd haiglas olid põhimõtteliselt sellised, kus Lenna ärkas tihti ning tahtis süüa ning oli palju kisa. Aga see kõik oli esmase vaimustuse varjus nii tühine, veel enam, sest teadsin, et alguses ei saagi laps piima kätte ning küll see on mööduv. Külmavärinad tulevad peale, kui meenutan esimest nädalat, mil Erik hakkas tööl käima. Ma lihtsalt kartsin hirmuga seda, et Lenna üles ärkab. Koguaeg soovisin sisimas, et ta magaks hästi kaua, siis ei peaks ma temaga tegelema. Enam täpselt ei mäletagi, aga ilmselt sellepärast, et ta nuttis pärast söömist nii palju (ei saanud kõhtu täis) ja ma ei saanud teda magama ning veel vähem mõistsin, mis tal üldse viga võiks olla. Oli ju söönud ja mähitud  ning väsinud, aga ikka nuttis lohutamatult. Mäletan, et see kisa viskas lõpuks nii üle. Mul polnud absoluutselt seda tunnet, et vaene laps, ära kallis jumala eest nuta. Mu mõtted olid, et jää ometi vait, mis sul küll viga on, miks sa röögid koguaeg. Minus tekkis viha ning sellele järgnes süütunne. Tundsin end süüdi, et nii vilets ema olen. Mõtlesin, et teised emad saavad kõik hakkama ja mina ei suuda ühte imikut magama saada. Öösiti Lenna praktiliselt ei maganudki, 3 h magas, siis 2-3h karjus, kuni väsis ja hakkas otsast peale. See oli nii masendav, sest nägin, et Erik üritab mind hullult öösiti aidata ja aitas ka, sest oli väga palju lapsega üleval ja üritas teda rahustada. Nutsin end tihti magama, sest mul oli nii kahju, et lasen Erikul esimene pool ööd lapsega olla, kuigi hommikul pidi ta juba tööle minema. Samas viimane asi, mis ma tahtsin, oli lapsega öösel koos olla. Siis kui üleval pidin olema, olin röökimisest ja üleväsimusest nii läbi, et ma lihtsalt ütlesin Lennale halvasti ja siis jälle nutsin. Kaks korda isegi pigistasin teda kussutades. Ja ma üldse ei imesta, miks lastega sellised asjad juhtuda võivad, kui vanemad viimsele piirile viidud on. Õnneks Erik alati sekkus, kuigi oli ise ka täiesti läbi, sest tema nädalad nägid välja umbes nii, et öösel sai 3 h magada, siis läks otse tööle, õhtul jõudis 5-6 aeg ning oli lapsega kuni magamapanemiseni. Väljast tundus kõik muidu jubenunnu ja armas. Emale rääkisin ikka üht teist, aga mitte kõike. Mäletan, kuidas viivitasin iga jumala hommikut, et Erik võimalikult hilja tööle läheks.  Ja hakkasin juba päeval kell 12 teda pommitama, millal ta täna koju tuleb. Üks hommik olin Lennaga olnud öösel ning hommikul  kui Erik ära läks, ta ainult nuttis ja nuttis. Läksin temaga lõpuks 7.30 jalutama, õues oli megakülm, aga muud ei jäänud üle. Vankris jäi alati magama, isegi kui kõht tühi oli. Ma olin sel hommikul täielik zombie. Jalutasin scnelli pargis ringi kodudresside, suvaliste jalanõude ja jopega, juuksed olid segamini ja ma proovisin kõndida silmad kinni, et ehk saan nii magada. Ma ei kujuta ette, kui keegi mind sellisena näinud oleks. Aga see hetk oli mul lihtsalt nii savi. Ma ei mäletagi kui kaua, aga vast esimesed kaks nädalat oli nii, et kui Lenna voodisse magama panime, siis läksime elutuppa, Erik magas diivanil ja mina dumbal, et jumala eest last üles ei ärataks.. ehk magab seekord kauem kui 2 h. Mõtlesin, et millal see aeg veel tulema peaks, kui oma voodis magada saaks. Tundus tõsine müstika. Hirm vist lapse ees oli nii suur. Väga palju oli neid öid, kus Lenna oli nõus ainult nahkkontaktis magama, nii magas ta minu ja Eriku peal kordamööda. Ise olime poolistuvas asendis terve öö ning padjad olid ümber, et ta maha ei kukuks. Olgu tänatud see päev, mil hakkasime Lennale vastu õhtut andma lisatoitu, täiesti omal käel ning seetõttu, et tekkis lõpuks kahtlus, et ehk ta ei saa kõhtu täis. Esimest korda lisatoiduga magas ta vist 4 h järjest!  Tunne oli selline, et lõpuks tuli päästeingel! Elu muutus lilleks siis kui avastasime õhtuselt jalutuskäigult tulles, et laps magas kookonis 5-6 h järjest. Lõpuks panimegi ta vankrikookonisse akna alla ja ta magas terve öö! Alates esimestest pikematest unedest tekkis jälle inimese tunne. Piima juurde tagasitulles. Mul on ausalt siiralt ükskõik, kas laps saab rinnapiima või ei. Terve esimene kuu ma ainult rinnaga sööta üritasingi. Haiglast öeldi, et imetamisvõte ja kõik on õige ja ma olin nii rumal, et lihtsalt uskusin kõike muud jura kui iseennast. Kuulasin püüdlikult, kuidas ema ikka peab rinnapiima oma lapsele andma ja et see on üks ja ainuõige. Nii palju sai negatiivset tagasisidet ja pilke, kui rääkisin, et hakkasin rinnapiimaasendajat (rpa’d) andma. Nüüd tagantjärele mõtlen, kui ajuvaba see valehäbi on. Lenna on täiesti terve ja tubli, väga hästi arenenud, pole kordagi haigestunud ning 5+ laps rpa’ga. Mäletan seda, et olin täiesti läbi ja tundsin end isegi alguses süüdi, kui üldse rpa’d hakkasime esimesi kordi andma. Kõigele kuuldule mõtlesin veel, kui jube halb ema ma olen, et isegi rinnapiimaga toita ei suuda. Lõpuks nägin, kui rahulik on mu laps rpa’d saades – magas hästi, rõõmsameelne ja vanematele rõõmuks, alles siis sain aru, et käitun õigesti. Lenna saab loetud päevade pärast viie kuuseks ning ütlen sirge seljaga, et mul on tohutult hea meel, et ma rinnapiimaga toitmise ära lõpetasin. Jamasin sellega lõpuni välja, isegi 10 ml söötsin talle kolmekuuselt sisse. Algus oli minu jaoks igatahes väga- väga keeruline ja ehk oli mul ka kergemat sorti depressioon, aga see polegi oluline.

Alustasin postitust sellega, et oleks justkui oma beebisse armunud ja täpselt nii ongi! Esimesed kuud on mulle nii palju õpetanud. Nüüd tunnen lõpuks sügavat kiindumust oma lapse vastu, mida ei ole võimalik sõnadesse panna. Lenna on küll omamoodi väsitav, aga see pole kindlasti midagi sellist nagu esimestel nädalatel. Nüüd löövad lihtsalt ealised iseärasused välja. Naudin nii väga seda, et näen, kuidas temast sirgub väike inimene. Ta on lihtsalt nii mõnus, et ma ainult musitaks teda. Ma arvan, et ta saab meilt Erikuga päeva peale 1000 musi kindlasti kokku. Kui algus tundus nii lootusetu, siis nüüd on kõik nii imeline! Nagu näha siis kõik on mööduv! Ma usun, et paljud esmased emad võivad midagi taolist tunda. Ma siiralt loodan, et see postitus jõuab õigete inimesteni ja et värsked emad julgeksid küsida abi, kui seda vaja on!  Tohutult suureks toeks on muidugi kaaslane. Ilma Erikuta ei kujutaks ma ausalt ette, kuidas ma üldse toime oleksin tulnud. Polekski vist. Nii tore on lõpuks emadust täiel rinnal nautida ning enam ei kujutaks ettegi, kui Lennat meiega poleks. Selline tunne nagu ta oleks meiega alati olnud. Sellest ma ka aru ei saa, kuidas on võimalik ainult ühe lapsega piirduda? Lapsed annavad nii palju vastu, et iga pingutus on seda väärt! Järgmiste lastega olen ma kindlasti palju targem ja rahulikum, sest tean, mis mind ees võib oodata :)