Suurepärane & sisurohke nädalavahetus erinevates Eesti linnades!

Eriku sugulastel on Põltsamaa lähistel Meleskis suur maakodu, kus Erik lapsepõlves suviti aega veetis. Kõik hüüavad seda Mummumaaks, sest Eriku vanavanaema nimi oli Mummu ning tema elas seal. Viimati käisime me Meleskis 2009. aasta jaanipäeval, mina olin siis 17, Erik 20. Mummumaal elavad praegu Eriku vanaonu koos oma perega. Niisiis Erik on juba mitu aastat rääkinud, et tahaks ikka uuesti sinna minna ja nüüd kui Lenna ka meiega on, tundus just õige aeg. Eriku vanemad, vend oma naisega ja meie võtsime siis reedel suuna Põltsamaa poole. Natukene muretsesin, sest Lenna oli autosõiduga eelneval nädalal kõvasti lamenti löönud. Näiteks kui autoukse lahti tegin, pistis ta kohe karjuma ja kui ükspäev Kiili emale külla sõitsin, siis röökis ta terve see 20 minutit ning ma tegin vahepeal 5 vahepeatust. See ligi 2-tunnine sõit tundus natukene ulmeline. Aga tegin temaga enne minireisi veel kolm pikemat autosõidupäeva ning keerasime turvatooli teistpidi. Lenna küll kaalub ligi 8 kilo ning alles 9'st kilost tohiks tooli ümber keerata, aga meil enam ei kannatanud istuda teistpidi. Ja uskumatu, täpselt terve tee ta magas oma esimest und ning ehk minut enne kohalejõudmist tegi alles silma lahti, nii et sellega läks väga hästi. Jõudsime oma perega esimesena kohale ning käisime tegime väikse ringkäigu. Minu silmis oli päris palju samamoodi, samas kuulda oli uusi mõtteid. Kõige toredam plaan on aga see, et plaanitakse sinna veised ja pull võtta. Seda ootan küll pikisilmi, siis saab hakata Lennale järjest loomi tutvustama. Vastuvõtt oli soe ja tore ning Eriku sugulased väga muhedad. Lennast oldi vaimustuses, sest nii pisikesega polnud keegi vist tükk aega kokku puutunud. Vahepeal jõudsid teised ka kohale ja nagu Eriku perele kohane, siis igasugused üritused tuleb ikka shampaga alustada. Vanaonu naine Linda oli meile söögid vaaritanud. Seal peres osutus väga popiks toiduks kartul, seda sai igal kujul. Ma ei viitsinud söögilauas enam niisama juttu kuulata ja hakkasin vanaonu Ennu pommitama Siberi küsimustega. No nii põnev, et võikski kuulama jääda! Sealt selgus ka, miks seal peres peamiseks toiduks kartul on. Siberis oli see pea ainuke toit, mida pärast esimest nälja-aastat süüa sai ja isu polnud tänaseni täis saanud. Siberilood on ikka nii kurvad, õõvastavad ja viha tekitavad ning vestluse käigus tuli Ennulegi pisar silma, meenutades seda aega. 

Igatahes, jutt jäi pooleli täpselt seal kohal, kus Lenna ärkas. Kuna ilmaga vedas ning päike paistis, siis võtsime suuna Võrtsjärve äärde, see on maakohast ca 5 minutit autoga sõita. Mina ja mehed läksime ujuma ning Ljontšik jäi vanaemaga kaldale. See oli selle aasta esimene ujumine, aga selle eest väga mõnus! Pärast ujumist hakkasime vaikselt otsi kokku tõmbama. Pakkisime Lenna vanavanemate autosse ja nemad võtsid suuna Tallinnasse tagasi. Meie aga panime volüümi põhja ja asusime Tartu poole teele.

2009. aasta Mummumaal

Ma olen tähele pannud, et meie Lenna on jube uudishimulik ja üsna tõsine tüdruk. Ta on nagu väike vanainimene, kes uudistab, uurib ja puurib. Ta naerab väga harva, vaid siis kui temaga lollitada või teda kõdistada.  Aga ilmselt pildid räägivad enda eest. Selline ta oli näiteks terve laupäev:

Lisaks sellele on tüdruk väike harakas. Kasutas reisilgi juhust ja proovis oma kahe hambaga järele, kas vanaisa kuld on ikka päris. 

Erik sõi parasjagu kommi, kui Lenna temalt oma pilguga aru päris..

Meie aga võtsime siis suuna koos Eriku venna ja ta naisega Tartu poole. Tegelikult pakkus ämm juba varem ise välja, et nad võivad Lennaga tagasi sõita ja me tehku mis tahame. Mõtlesimegi siis, et suvi saab ju varsti läbi ja tuleks ikka midagi veel teha. 20.07. oli meil ühtlasti teine pulma-aastapäev ning broneerisimegi siis toa endale Pallas hotelli.

Hotelli ja teeninduse kohta on mul küll ainult kiidusõnad. Esiteks sinna jõudes tekkis meil küsimus, kuhu me oma auto paneme, sest hotelli taga parkimiskohti nappis. Eriku vend sai viimase ning me parkisime üldse kuhugile suitsunurka varikatuse alla. Administraator ei teinud sellest probleemi ning me ei pidanud kuhugile mujale end sättima. Meie saime omale double deluxe toa neljandale korrusele vaatega linnale. *** hotelli kohta olid maja ja toad suurepärased. Kõik oli värske ja omapärane. Esimese asjana köitiski pilku toa olemus - seinad olid joonistatud ja maalid seintel väga lahedad. Sisekujundus on Pallase koolkonna kunstnikest inspireeritud. Suured klaasaknad ja vaade olid 5+. Vannituba avar ning võrreldes näiteks L'Ermitage hotelliga oli suureks eeliseks see, et kraanikausi ääres oli palju pinda, kus oma kola hoida. Tõesti, olen töödanud ja ööbinud *** hotellides ning minu arvates Pallas on neist peajagu üle. Ainukeseks miinuseks toas oli puuduv minibaar. Meid ootas aga aastapäeva puhul šampus, mille me kohe ka avasime. Tegime endid korda ja läksime hea ja paremaga Eriku venna tuba uudistama. No täpselt sama lahe, kuid ilma vannita. Tegime mõned dringid ja kuna kõhud olid väga tühjad, siis võtsime suuna linna. Läksime kohe pea esimesse kohvikusse "Suudelvad tudengid". Teenindus oli suurepärane, toit mitte nii väga. Hiljem sai veel hotellis "juttu puhutud" ja linna peal natukene tuiatud. Käisime ka korra Püssirohukeldrist läbi, mis iseenesest tundus lahe koht, aga sealolev üritus mitte nii väga. 

Jõudsime üsna varakult, vist südaööks (kes seda enam mäletab), hotelli tagasi ja langesime voodisse. Sai mõnusalt hommikuni magatud. Automaatne äratus tuli küll 5 ajal hommikul, aga teadmine, et saab edasi magada, oli väga mõnus! Hommikusöögilaud oli samuti täitsa hea, seda sai hotelli pubis söödud. Tavalisele *** hommikusöögile oli laual veel näiteks kalavalik ja lasanje (?). No ühesõnaga kõike sai! Meil oli küll hiline check out ja isegi pärast hommikusööki veel magasime, aga hotellist sai ikkagi 12 ära mindud. Ühesõnaga, mis ma ikka muud oskan öelda, kui et soovitan väga ning kui kunagi Tartus taaskord ööbida vaja, siis seame oma sammud sinna tagasi!

Lauril & Marjul oli meile (pigem mulle) aastapäevaks ka kingitus. Nimelt Erik kirjutas mulle kaks aastat tagasi poissmeesteõhtul luuletuse ning see sai ära raamitud ning pidulikult üle antud :)

Lennale jõudsime järele kell 16.00 ja rõõm oli kuulda, et ta oli järjekordselt tubli laps olnud - ilusti maganud ja mänginud. Mul on hea meel, et ta vanavanematega nii harjunud on, et tal pole sooja ega külma, kas on meiega või nendega. Kohale jõudes oli ta vanaisa süles, vaatas meid korra ja ei kibelenudki kohe sülle, vaid tegeles omaette edasi. Küll on tubli, iseseisev beebi! Tabasalus jõudis ta muidugi uue oskuse omandada - trepist ise üles ronida. Stiilinäide videos:

Tabasalus on Lenna parimaks sõbraks bernikas Maurus. Nagu näha siis mänguasjad, mis ei liigu, ajavad ikka närvi küll!

Beebide veealune pildistamine

Paar kuud tagasi tekkis mõte, et kuna Lennaga nii või teisiti ujumas ja sukeldumas käime, siis tahaks temast mõnda vahvat veealust pilti ka saada. Uurisin siis välja, et praktiliselt ainuke tubli tegija on Martin Koot (www.aquaphoto.ee). Kevadel toimusid Lenna trennid Reval Spordis ja kuna seal parasjagu pildistati, mõtlesin, et võtaks ka järgmine kord osa. Tuli välja, et hind oli ikka väga kõrge, vähemalt minu jaoks. Ei andnud ikka rahu ja kirjutasin Martinile otse. Ütlesin, et panen grupi ise kokku ja saime ilusti hinnas heale kompromissile. Siit loo moraal – alati võta otse ühendust ja sulle võidakse peaaegu, et ligi pool hinnast alla lasta. Kuna pakkumine oli nii hea ja huvitundjaid tekkis ootamatult palju, siis sai ühe grupi asemel hoopis kolm kokku pandud. Mõeldud, tehtud ja pildistamised toimusid meil 14 – 15 - 16 juuli Audentese Spordiklubis.

Meie käisime Lennaga 15. juulil. Kogunesime ca 20 minutit varem spordiklubi fuajees, panime kirja oma nimed ja aadressid. Seda siis selleks, et Martin ei riputa pilte mitte netti üles, vaid saadab ilusti CD peal koju. Saime kaardid ja läksime riietuma. Audenteses puudusid mähkimislauad, kuid selle eest sai kasutada mähkimismatti. Tundub, et kellelgi probleeme ei tekkinud, sest järsku olid kõik juba basseini kadunud. Kõigepealt tegi fotograaf ülevaate, mis toimuma hakkab ja andis paar nõuannet. Pildistamine nägi välja nii, et kümnekesi võtsime ritta ja korda mööda käisime kaamera eest läbi. Fotograaf läks vee alla, pidime lugema viieni, laskma beebi vette ja ise kõrvale astuma. Siis lugema omakorda nii kaua palju keegi tahtis. Okei, no umbes nii 4-5ni ja lapse välja võtma. Mõni ema pabistas natukene rohkem, mõni vähem. Järgmisel ringil olid lapsed juba nagu kalad vees. Mina panin tähele, et mida kauemaks ma Lenna vee alla jätsin, seda kiiremini ta ise pinnale hakkas ujuma. Mulle meeldis see, et pärast iga sessiooni näitas fotograaf meile, mis välja tuli. Lenna sukeldus vist viis korda tunni aja jooksul ning vahepeal vahetasime riideid. Ütleme nii, et poole tunniga jõudis piisavalt pilte teha, kuigi me olime täitsa lõpuni välja.  Ühesõnaga jäime väga rahule ja soovitame teistele ka! Fotograaf tegi super head tööd. Minu poolt veel kiidusõnad, et igasugune suhtlus käis sõbralikult ja kiirelt ning pildid saime kätte juba esmaspäeval, ehk siis nelja päevaga! :)

Lenna sai palju veiderduspilte, mis mind üldse ei imesta, sest vee peal on ta ka koguaeg üllatunud:

Ütlen kohe ära, et koospildistamine meil kohe üldse ei õnnestunud ja seda suurelt sellepärast, et ma ei suuda vee all olla ilma, et ma välja ei hingaks.. 

 Saime Lennast ühe ilusa esinduspildi ka! :)

Lenna mänguasjadest!

Ostsime vahepeal Lennale uusi mänguasju. Neid sai nüüd päris palju, nii et tükk aega on rahu majas! Facebookis on selline tore grupp nagu Muksula, kus on ca 18 000 liiget, kes müüvad/annavad ära/ostavad laste asju - vankrid, söögiasjad, mänguasjad, vanniasjad, riided jne. Ma olen sealt päris palju häid leide saanud ja mänguasjadega vedas kümnesse :) Algselt soovisin osta Fisher-Price laulukoera, aga lisaks sellele sain ka muid pakkumisi. Niisiis:

Fisher - Price laulukoer. Sobib alates 6. elukuust. Vajutades erinevatele kehaosadele laulab ja räägib eesti keeles. Koer korralik ja töötab hästi. Lenna alguses kartis teda natukene, sest polnud sellist imeasja varem näinud, mis ka rääkida oskaks. Tänaseks on ära harjunud ja käib teda närimas.

Hind poes 44 eurot (ise ostsime 20 euroga). 

Pehma pall ja puidust klotsid on pärit Prismast. Klotsid on totaalne lemmik, sest neid on hea närida. Pall nagu näha ajas närvi, sest igemete sügamine on raskendatud. Pall 3 eurot, klotsid 12 eurot.

Fisher-Price küpsisetünn - õpetab lapsele numbreid, kujundeid, sortimist ning põhjust ja tagajärge. Laulud õpetavad, kuidas asju tööle panna. Tünn tunneb ära kujundid ja numbrid ning neid õigesti sisestades premeeritakse last. Hind: 35 eurot (ise ostsin 15 euroga).

Fisher-Price mängutorn - toetab lapse käelist arengut. Erineva läbimõõduga rõngad tuleb asetada alusele. Sobilik alates 6. elukuust. Hind 12 eurot (ise ostsin 5 euroga)

Fisher-Price valgusega klaver. Sellel on kolm erinevat mängurežiimi - klaver, meloodia koostamine ja mängurežiim. Sobib alates 6. elukuust. Hind: 25 eurot + rippuv närimislelu ca 6 eurot (koos rippuva närimisleluga hinnaks 15 eurot)

Neid kolme mänguasja Lennale veel näidanud pole, annan need mõne aja pärast kordamööda kätte, sest nagu teada, siis tüdinevad lapsed silma ees olevatet leludest kiirelt.

Kuna meie Leenukas tahab juba väga püsti seista ning usinalt harjutab, siis paari kuu jooksul ehk viskab kepsu alla ja hakkab kõndimist harjutama. Ostsime talle käimistoe, millega seni saab niisama mängida, kuni päris kasutamiseks läheb! Hind 45 eurot (ostsin 20 euroga)

Kõige lõpuks tahtsime juba ammu koju osta ühte suurt pehmet mängulooma. No ikka sellist tõsiselt suurt. Käisime siis Rocca Al Mare mängupoodides ja pettumus oli nii suur, sest vastu vaatasid umbes poole väiksemad lambad, mis maksid üle 100 euro. Mõtlesime, et eks siis tuleb netist tellida. Läksime Prismasse ja vastu vaatas selline karu! Nimeks sai ta Bruno ja Erik ostis ta meile lõpuks ära. Natukene kahju on, et enne Lenna sündi seda ostu ei teinud, sest siis oleks saanud sünnist saati Lennast tema kõrval pilte teha ning näha kuidas Leenu ajaga kasvab. Aga rakendame Brunot siis järgmise lapsega. Hind: 64 eurot.

Lõpetuseks kogu selle jutu mõte on see, et kasutatud asjade ostmisel säästsin ma 92 eurot ning lelud näevad välja praktiliselt uued ning toimivad superhästi! Seega, milleks osta poest uued, kui saab poole odavamalt ka mujalt :)

PS! Lenna sai oma esimese hamba! Suurel vingumisel oli ikka tõeline põhjus. Hurraa! :)

Videopostitus: lõpuks võttis Lenna kossi alla ja hakkas suure lapse moodi roomama!

Alustan sellest, et neljapäeva õhtul pidi Erik pärast tööd ööseks tööle minema ja reede hommikul omakorda töölt otse tööle (pole vaja küsida, kuidas ta jaksab, ma ise ka imestan). Mõtlesin, et mis seal siis ikka, teeme Leenuga tüdrukuteõhtu ja kuna neljapäeval oli ta nii hea laps, siis eeldasin, et öösel on ka. Aga ei tasu siin midagi nii väga eeldada. Öösel läksime me totaalselt tülli. Esimest korda pärast nö vastsündinuiga, otsustas ta öösel kell kaks ärgata ja poolteist tundi üleval olla (naeris ja jutustas). Nii me tiksusime tema voodis ja voodi ümber terve selle aja, justkui paremat polekski teha. Hommikul mõtles ta, et kuna öösel saigi palju magatud, ärkaks täna 6.50! Ma olin ausalt öeldes jumala vihane ja ei rääkinud temaga terve hommiku ühtegi sõna. Ja ega ta mulle võlgu ei jäänud, ärkas samuti tigedana ja ainult vingus ja vingus. Eks neil, kellel lapsed on, saavad aru, kui ajudele see paaritunnine vingumine ja seelikusabas rippumine on. Mõtlesin siis, et ilmselt ikka asi hammaste tulekus on, midagi tema alumises igemes igatahes toimub. Ega hästi vaadata ka ei saa, sest ta ei lase. Kannatasin selle vinguse hommiku välja ja lootsin, et sellele järgneb üks pikk mõnus 2-tunnine uni (nagu viimasel ajal kombeks), mil saan ise ka puhata. Sain hoopis paarkümmend minutit ja joriseva ärkava lapse. Selleks ajaks olin ma nii väsinud, et võtsin ta enda kõrvale suurde voodisse, kus ta hüppas mu otsas kolmveerand tundi ja oli nõus edasi magama. Sain natukene veel puhatud, kui laps ärkas RÕÕMSANA. Mõtlesin, et jess, nüüd on see jura möödas. Aga ei. Küll ei sobinud põrandal üksi olla ja suur kisa saabus, kui ma teda mängumatile püüdsin meelitada. Röökis, kui teda mähkida tahtsin ja ainult süüa oskas normaalselt. Selle aja jooksul väsisin ma jälle ära. Õhtul oli veel sünnipäevale minek ning õnneks Erik pidi töölt kell 16.00 sõitma hakkama. Helistasin talle juba 16.02, et kaugel ta juba küll on. Tõsiselt, see ööpäev oli K-O-H-U-T-A-V!! Kui Erik koju jõudis, sai ta aru, et lapsel on tõesti midagi viga. Mõtlesime veel, kas üldse lähme sünnipäevale. Võtsime riski, läksime ja see oli hea otsus! Lenna jõudis oma punaste nutuste silmadega mängutuppa, aga nagu ikka, külas on ta viieline ja tähelepanu läks mujale. Sai jälle kuulda "oi kui rahulik ja armas beebi teil on". JAJAH! Tegelt ma ei teagi, mis tal eile viga oli. Kas asi oli hammastes või selles, et tal on minust või oma kodust kopp ees. Sest tõesti kui kuhugile külla lähme, on tal nii palju uut uudistada, et ta on nõus kasvõi tund aega omaette mängima, ega roni meeleheitlikult mööda inimesi üles. Mängutoas üritas ta küll mööda ühe mehe jalga üles ronida, aga kui ta aru sai, et see on liiga karvane, siis ta loobus oma üritusest. ÕNNEKS sain ma sel päeval oma mured kõik teisele detsembribeebi emale ära kurta (ps, meie lapsed sündisid samas haiglas, mõnetunnise vahega ja olime praktiliselt kõrvuti palatites) ja oh seda rõõmu, ka tema beebi pole just päris viieline! 

Minu imeilus südamesõbrants sünnipäevalapsega!

Mõtlesime juba õudusega, et kas nädalavahetus tulebki selline "tore". Aga nagu Erik koju sai, oli laps öösel rahulik, hommikul saime lausa 9.30'ni magada ja terve tänase päeva on ta rõõmus ja naeratav. Mängib mõnusalt omaette ja laseb kõik muud toimetused segamata ära teha. Ja noo ilmselt ta sai ise ka aru, et eilne polnud temast just väga ilus. Nii otsustaski ta meile täna topeltrõõmu valmistada ja käpuli roomama hakata! Ma olen nii õnnelik. Lenna on ametlikult suur laps ja oskab suurte laste asju teha! :)

Videopostitus: Lenna tõuseb esimest korda püsti!

Nii uskumatu kui see ka poleks, harjutab Lenna usinalt istumist. Eelmise nädala neljapäeval oli ta pikemalt esikusse jäänud. Oli kahtlaselt vaikne ja mõtlesin, et raudselt närib seal plätusid, mida Erik alati restile unustab panna. Läksin siis vaatama ja oh üllatust:

Leenu oli ise istuma end lükanud ja nii üllatunud, et sellepärast vist oligi vait. Ei osanud maa peale ise tagasi tulla. Neljapäevast saati lükkab ta end toe najal istuma. Lisaks õppis ta nädalavahetusel ämma juures põlvili olemise ära ja see on top1 lemmik tegevus. Nüüd lükkab end igas võimalikus kohas põlvili. Kui enne ei jõudnud ma istumist ja põlvitamist ära oodata, siis nüüd olen ma kergelt šokis. Lenna taob igale poole oma pea ära, sest tasakaal pole veel väga hea ning vahel kuskilt kinni hoides unustab ta end ära ja laseb lahti. Nii kukkus ta näiteks laupäeval ja pühapäeval 4-5 korda peaga vastu maad, ühe korra peaga vastu kivipõrandat ja ühel korral õnnestus pea vastu seinanurka ära lüüa. Koju tulles saaga jätkus ja valusad kukkumised õnnestuvad isegi tema pehmendatud voodis. (Kujutage nüüd ette, et laps kukub istuli olles peaga vastu maad) Nüüd ma saan aru, miks osad vanemad oma lastele beebikiivri ostavad. Ma isegi jõudsin selle peale mõelda, aga Erik arvas, et ei ole vaja ja lööb seni kaua pead ära kuni lõpuks enam ei löö. Tuleb vaid loota, et mõistus selle kukkumisega ei kao.

Üks stiilinäide kukkumisest ka videos. Lenna teeb meil mingisugust uut häält ja tahtsin selle üles filmida, aga sain hoopis kukkumise peale..

Lisaks siis oma uutele oskustele mõtles ta eile meid veel üllatada. Erik oli temaga mängumatil, kui järsku võttis Lenna tal kratist kinni ja ajas end püsti. Vaatasin Erikule otsa ja mõtlesin, et "see nüüd küll puudus veel". Õnneks jaksu on vähe, nii et ta päris iseseisvalt turnida ei jaksa, aga tundub et ega ka see aeg kaugel pole. Peaks vist kodu ära polsterdama :)